oleks väga lõbus. Sa ei lähe ju kunagi mitte kuhugi…”
„Mul on siin nii palju teha. Ma võtan puhkepäevad enne suve lõppu. Siis lähen kuhugi.”
„Kuhu?”
„Ma ei tea. Kuhugi.” Phoebe tõstis klaasi. „Veini?”
„Muidugi,” vastas Ruby. „Ainult ära arva, et ma olen alla andnud.”
„Mina samuti mitte,” ütles Ava. „Sa peaksid homme sellele ballile minema, Phoebe. Võibolla mõtled ümber, kui näed neid maske, mida Ruby ja mina tegime. Muide, mulle ka veini. Ma toon meie kraami autost ära.”
„Pea kinni, ma aitan.” Ruby tõmbas kandekotist kandilise kullakarva seebi ja viskas Phoebele. „Proovi seda, kuni me asjad sisse toome. See on uus seep, mida ema, Olivia ja Maggie püüavad teha. Ema tahab su arvamust.”
Olivia ja Maggie eksperimenteerisid kitsepiimast käsitööseepide valmistamisega, et neid Carriage Hilli talus müüa. Kui see töötab, saavad Elly O’Dunni kitsed muutuda kulukast ja ebapraktilisest hobist oma ülalpidamise väljateenijateks. Phoebe oli õnnelik tegema, mida suutis, et aidata, ning teadis, et Ava ja Ruby olid samuti, kuigi Ava polnud ema kitsedest vaimustatud – iseäranis siis, kui ta pidi nende järelt koristama. Nad kõik hindasid seepide pehmust ja puhtust.
Phoebe hingas sisse Ruby visatud seebitüki õrna lavendlilõhna. „See on tõepoolest meeldiv, eks ole?”
„Olivia on sildid juba kujundanud,” ütles Ruby. „Unistused täituvad, Phoebe. Olivia omad täituvad.”
„Ma tean. Ma soovin, et ka sinu omad täituksid.”
Ava peatus esikulävel. „Kuidas on sinu unistustega?”
„Minu unistus,” vastas Phoebe kergelt, vahetanud seebi oma veiniklaasi vastu, „on näha Maggiet ja Oliviat nende heategevusballiks üleslöödult. Minge tooge oma kraam. Ma toon kleidid.”
Kolm tundi, kaks ja pool pudelit veini, kastrulitäis aedviljakarrit ja palju naeru, ning seejärel oli Phoebe jälle üksinda oma köögis. Olivial ja Maggiel olid täpsed instruktsioonid, ilusad käsitsi tehtud maskid ja kõik muu, mida nad vajasid, et end muuta oma versioonideks Audrey Hepburnist ja Grace Kellyst.
Kleidid olid sobinud isegi paremini, kui Phoebe oli kujutlenud.
Kleidid.
Ava oli need esimesena ära tundnud. „Phoebe, need ei ole nagu kleidid, mida Audrey ja Grace „Hommikueines Tiffany juures” ja „Püüa varast” kandsid. Need on needsamad kleidid.”
„Lähedased koopiad,” oli Phoebe öelnud ja tõrjunud jälle küsimusi, kust ta oli need saanud.
Ta kustutas köögis tule ja läks mööda lühikest koridori väikesesse tagaruumi. Suurema osa möödunud kaheksateistkümnest kuust oli ta seda kasutanud selleks, et hoida seal värvivarusid, tööriistu ja kola, mida ta oli ülejäänud majast kokku korjanud, ent polnud kindel, mida sellega teha. Ühel vihmasel suveõhtul oli ta kõik sealt välja vedanud, seinad üle pühkinud, põranda puhtaks pesnud ja toa kasutamise võimalusi kaalunud. Külalistuba? Kabinet? Spaa vannituba?
Mõnes teises elus oleks sellest saanud suurepärane tuba lapsele.
Ta tundis sedasama kahetsuskihvatust, mida ta tol õhtul oli juba kogenud, aga see oli ju naeruväärne. Kui ta isa poleks surnud ja tema kindel kolledžiaegne poiss poleks talle võimatut ultimaatumit esitanud, poleks ta üldse lõpetanud Ohaka teel, ükskõik kas lastega või ilma.
Florida.
Ta oleks lõpetanud Floridas.
Ta rebis maha keemilise puhastuse kile kolmandalt kleidilt, mida ta oli puhastada lasknud koos Grace Kelly ja Audrey Hepburni kleitidega. See rippus tagaruumis riidepuul.
Ta astus tagasi, imetledes õhtukleidi loomingulisust ja meisterlikkust. See oli Edwardi ajastust, üks selle perioodi esemetest peidetud ruumis. Selle looja oli valinud sooja rikkalikult pruuni siidsatiini, kaunistanud seda sätendavate helmeste, pitsi ja tikanditega, kõik ühtesobivas pruunis toonis. Kleidil oli ampiirstiilis piht, sügav nelinurkne kaelajoon ja lahedad alt laienevad siidvarrukad.
Ja seal oli ka ühtesobiv kübar.
See oli nii romantiline ja ilus kleit, millist Phoebe polnud veel kunagi näinud.
Kleit printsessi jaoks.
Ta proovis seda mõtet maha raputada. Ka tema oli liiga palju veini joonud. Küll ainult kaks klaasi, kuid ta tundis end… noh, veidi hulljulgena.
Ja miks mitte?
Lõppude lõpuks, mis saaks olla maskiballi jaoks täiuslikum kui võrratu salapärane kleit salajasest pööninguruumist?
1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)
Kaks
„Ma võiksin praegu mõõga ja mantli mehena läbi küll minna,” ütles Noah Kendrick, sirutades end välja graniidilahmakal Washingtoni mäejalami lähedal, mis oli New Englandi põhjaosa White’i mägedes kõige kõrgem tipp. „Kui ma enne tänast õhtut habet ei aja või duši all ei käi, olen ma täiesti valmis.”
Dylan McCaffrey raputas seljakoti maha ja istus teisele kivirahnule. Noah ei näinud mingit märki, et neli päeva matkamist oleks ta sõbrale mingit mõju avaldanud, välja arvatud higi, habemetüügas ja teatud kasimatus. Kaks Dylani hokimängijast sõpra oli nendega liitunud, aga nad olid sel hommikul neist lahku löönud, et veel mitu päeva mägedes trampida. See oli Dylanil ja Noah’l esimene kord White’i mägedes matkata. Nad olid heas füüsilises vormis, aga Washingtoni mägi oli põrgulik ronimine, nende viimane mäetipp enne tagasipöördumist tsivilisatsiooni.
Ja heategevusballile.
Suurepärane, mõtles Noah vaimustuseta.
Ta kahtles, kas keegi NAK Inc-is oli pidanud möödunud kolme öö ja nelja päeva jooksul temani jõudma. Ta oli selle kõrgtehnoloogilise meelelahutusfirma rajaja, mis kandis tema initsiaale – NAK, Noah Andrew Kendrick. Tehnoloogia ja meelelahutuse lähenemine oli teda köitnud nii kaua, kui ta mäletas, ja tal oli õnnestunud see tulusaks äriks muuta. NAK oli ainult nelja-aastane, kuid oli eelmisel sügisel börsiühinguks läinud, kurnav protsess, mis oli teda ja ta kaastöötajaid õginud.
Ta oli sealt presidendina välja astunud juunis. Tema enda otsus.
Üks tema kõige õigemaid käike oli olnud kutsuda Dylan, kes oli äsja NHL-ist lahkunud, et otsida midagi uut, teda NAK-is aitama. Ka Dylan oli nüüd igapäevasest tööprotsessist tagasi tõmbunud.
NAK oleks võinud Dylani abita juba mõne kuu jooksul laostuda. Dylan oskas inimeste motiividest aru saada. Ta oskas võidelda viisil, mida Noah ei osanud.
Nad olid mõlemad sügavalt teadlikud, et keskne proovikivi äsja uute investorite kätte läinud firma jaoks on välja nuputada, mida selle rajajaga teha. Mõnikord oli firmale kõige parem, kui selle rajaja jäi presidendiks või vähemalt tihedalt seotuks oma loomingu juhtimisega.
Mõnikord oli rajaja jaoks kõige parem leida endale mingi muu tegevusala.
Näiteks
