tuli teha. Kallid õhtusöögid, kingitused ja muu taoline oli üks asi. Temaga manipuleerimine, et ta rahastaks filmi, kus see naine saaks peaosa, oli hoopis teine.
„Hea, et sul oli aega loodust nautida,” ütles Dylan ilma mingi vihjeta sarkasmile.
„Sul on õigus. Kindlasti. Ma ei võtnud isegi mobiiltelefoni kaasa.”
Vehkinud minema sääse, kes näis olevat ta välja valinud, liitus Noah Dylaniga teekonnal mäest alla. Mõne minuti pärast olid nad valguslaikudega varjus ja Noah kuulis vee tormamist mööda kividest ülekülvatud jõesängi. Neist möödus mitu matkajat, laskudes sakilisest järsust rajast alla. Washingtoni mäel polnud garanteeritult ohutuid radasid, aga tuhanded ronisid sealt üles igal aastal ilma õnnetusteta. Ettevalmistus ja õige varustus oli selle võti, aga seda oli ka õige meelelaad – oma võimete selge hindamine ja valmidus tagasi pöörduda, kui tingimused nõudsid. Rumal riskimine Washingtoni mäel võis osutuda ohtlikuks, isegi surmavaks.
Kui ta oli otsustanud alustada oma äri, oli Noah hinnanud oma olukorda samasuguse selguse ja objektiivsusega nagu nüüd, kui ta nõustus liituma Dylani ja tema hokisõpradega White’i mägedes matkamisel. Ta oli NAK-i kujunemise algperioodil mõistnud, et vajab oma meeskonda Dylan McCaffreyt. Nad olid Los Angelese eeslinnas koos üles kasvanud, ent Noah oli läinud Massaschusettsi Tehnoloogiainstituuti ja Dylan NHL-i. Pärast seda, kui vigastusteseeria oli lõpetanud Dylani hokikarjääri, oli ta enamiku oma rahast tuulde lasknud ja magas oma autos, kui Noah tema aknale koputas, paludes sõbra abi.
Dylani instinktid ning asjalik lähenemine inimestele ja ärile aitasid Noah’l NAK-i käima saada ja käigus hoida. Selle edu oli ületanud isegi nende unistused. Nüüd valmistus Dylan abielluma naisega väikesest New Englandi linnast ja oma elu uutele rööbastele seadma.
Noah’l polnud aimugi, mida tema teeb pärast kuuma duši võtmist, kui ta on tsivilisatsioonis tagasi.
Talle laskus peale veel rohkem sääski, kui ta läks ümber järgmise rajakäänaku, aga selleks ajaks ta neist enam ei hoolinud. Ta võis kuulda autosid. Pärast kolme ööd telgis magamist oli ta valmis minema Bostoni viietärnihotelli, isegi kui mingi odava filmi mõõga ja mantli mehe kostüüm teda ootas.
Dylan oli tellinud toa laiutavas Washingtoni Mäe hotellis, rahvuslikus ajaloolises maamärgis, mis avati Bretton Woodsis aastal 1902. Noah oleks sinna õnnelikult mitmeks päevaks jäänud ning nautinud kuurordimugavusi ja suurepäraseid vaateid ümbritsevatele mägedele, kuid nad pidid Dylaniga Bostonisse minema.
Nad käisid kordamööda duši all ja panid puhtad rõivad selga.
Noah ei ajanud habet. Dylan naeris. „Neljapäevane habemekasv on mõõga ja mantli mehele oluline, nagu ma aru saan.”
Noah kehitas õlgu. „Ma lihtsalt lootsin, et see takistab mind kellelgi ära tundmast.”
Ta lipsas musta spordikuube, mida ta kandis musta siidist T-särgi ja mustade pükste peal – tema vorm, mille ta oli omaks võtnud pärast tehnoloogiainstituudi lõpetamist. Ta ei mäletanud selle põhjust, välja arvatud, et see oli paistnud tollal hea ideena. Dylan käis peale, et põhjuseks oli see, et ta tahtis vanem välja näha. Võibolla oligi. Mistahes see põhjus ka oli, nüüd ootasid inimesed, et ta ilmuks välja pealaest jalatallani mustas.
Ta pigistas oma iPhone’i pihku ja hakkas koridori minema.
„Kui palju sõnumeid sa said?” küsis Dylan, kui nad toast lahkusid.
„Mis paneb sind arvama, et ma vaatasin?” Sõbra silmade pööritamise peale vastas Noah liialdusega. „Kümme tuhat.”
„Sa pead silmas kümmet ja ühele sa vastasid.”
See tabas lähedalt. See oli ju Dylan. Ta oskas inimesi lugeda.
Nad suundusid laiast elegantsest trepist alla peavestibüüli ning seejärel välja avarale etikule, kust avanes vaade murulaamadele ja vapustavatele mägedele, kus nad olid veetnud möödunud neli päeva ja kolm ööd.
Kui nad kõndisid Dylani auto poole, kortsutas Dylan Noah’ poole kulmu. „On kõik korras?”
„Sääsed hammustasid mind. Kas sa muretsed Lääne-Niiluse viiruse pärast?”
„Ei, ja ka sina ei muretse. Mis lahti on?”
Noah raputas pead, istudes Dylani Audi reisijaistmele. Dylan oli selle auto ostnud oma Knights Bridge’i elukoha jaoks, kui ta veetis nüüd suurema osa ajast idarannikul. Noah ei pakkunud, et tema juhib.
Ta pidi mõtlema.
Tegelikult oli ta saanud ühe kõne San Diegost, mis tekitas temas ebamugavust. Ta peab sellele vastama kohe, kui nad Bostonisse saabuvad. Tal polnud valikut.
Ta võis märgata, et Dylan on valvsaks muutunud. Ta aitaks ainsa südamelöögi vältel, kui Noah oleks hädas. NAK-i probleem või isiklik probleem. See polnud tähtis.
Seekord Noah ei tahtnud Dylanit asjasse segada.
See San Diego kõne oli tema probleem.
Dylan näis oletavat, et rohkemate küsimuste esitamine ei vii teda kuhugi. Tema aastad jääl treenides ja meeskonnaga mängides olid lihvinud ta loomulikku vaistu, millal teha käik, millal hoida tagasi. Noah oli alati olnud rohkem soolomängija.
Käivitanud auto, tõmbas Dylan hinge, ilmselt ohjeldades oma tungi Noah’d küsitleda. Viimaks ta ütles: „Olivia on oma majas palju tööd teinud sellest ajast peale, kui sa aprillis seal käisid.”
„See on hea,” ütles Noah neutraalselt. Olivia maja oli vajanud palju tööd.
„Me tirime minu maja maha,” lisas Dylan.
„Ah-ah.”
Nii palju kui Noah’sse puutus, oli see ainus mõistlik valik. Ta oli käinud Knights Bridge’is ainult selle ühe korra varakevadel, mitte kaua pärast seda, kui Dylan oli saanud Olivia Frostilt käsitsi kirjutatud kirja, mis nõudis, et Dylan oma valduse ära koristaks, kuna see on nagu pind silmas potentsiaalsetele külalistele lühipuhkuse paika, mille ta avab tema majast veidi maad edasi.
See kiri oli esimene, milles Dylan oli kuulnud Oliviast, Knights Bridge’ist ja oma sealsest majaomandist. Tal polnud aimugi, et tema aardekütist isa oli selle maja ostnud ja talle jätnud pärast oma surma kaks aastat tagasi. Maja oli ehitatud 1840-ndatel, aga see polnud selline arhitektuuripärl nagu Olivia kodu. Tegelikult oli see räämas vare.
Dylan polnud oodanud avastust, et tema enda juured on kauges Swifti jõeorus, ja kindlasti polnud ta oodanud, et armub Olivia Frosti.
Hoolimata miilidest, mida ta oli matkanud mõne möödunud päeva jooksul, tundis Noah rahutust, frustratsiooni oma olukorra pärast, isegi lõksusolekut, kuid vähemalt ei pidanud ta tegutsema otse Knigths Bridge’is, Massachusettsis. Ta paistis Lõuna-Californias piisavalt silma, ent nautis sellegipoolest sealset suhtelist anonüümsust, võrreldes sellega, mida ta taluks otse Norman Rockwelli maalilt maha astunud väikelinnas. Dylan oli püüdnud talle selgitada, et vastupidisest välimusest hoolimata polnud aeg Knights Bridge’is peatunud.
Võibolla polnud, aga see oli ikkagi väike.
Tõeliselt väike.
Noah vaatas ainiti aknast välja, kui New Englandi põhjaosa mäed ja metsad asendusid suurlinliku Bostoni eeslinnadega. Dylan sõitis, heites talle aeg-ajalt
