nende suupistete juurest ära,” ühmas Dylan.
Noah naeris, naaldudes käsivarrele, kui ta silmitses vaadet segalehtmetsale, kuhu nad valmistusid sisenema, kergendus pärast sakilist avatud maastikku puudejoonest kõrgemal. 6000 jala kõrgune Washingtoni mägi idas oli kõige kõrgem tipp ja üks ohtlikemaid mägesid maailmas, osaliselt läheduse tõttu suurele ja liikuvale elanikkonnale, osaliselt muutlike ja tihti ekstreemsete ilmaolude tõttu. Noah’le meeldis, kuna erinevalt teistest mägedest selles mäestikus, mida tunti Presidentide mäeahelikuna – terve rida kõrgeid tippe oli nimetatud USA presidentide järgi –, oli Washingtoni mäel ilmavaatlustorn ja selle tipus täiemõõduline viineripirukatega kohvik.
Ta ei suutnud meelde tuletada eelmist korda, kui ta oli viineripirukaid söönud, ent nüüd oli ta võtnud endale kaks pirukat oma lühikesel peatusel mäetipul.
„See on ilus koht, Dylan,” ütles Noah, mõeldes seda tõsiselt, „kuid seesama sääsk, kes hammustas mind eile pilvedes järve juures, on mu jälle üles leidnud. Ma arvan, et ta järgnes mulle sel mäel üles-alla.”
„See ei ole sama sääsk, Noah.”
„Ma vihkan sääski.”
„Vähemalt on see üksainus. Neid oleks võinud olla sadu.”
„Võibolla mu duši all käimise puudumine hoidis abijõude tagasi.”
Dylan naeris. „Sind ja su sääski. Kujuta ette, mis veel siis oleks olnud, kui sul poleks putukatõrjevahendit.”
„Ei, tänan.”
„Kas sa ei matkanud kunagi üles Washingtoni mäele, kui sa olid Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis?”
Noah raputas pead. „See ei tulnud mulle kunagi isegi pähe.”
„Liiga hõivatud matemaatiliste probleemidega,” ütles Dylan lõbustatult.
Matemaatilised probleemid. Noah ohkas. Ta oli loendamatuid kordi oma pika sõpruse ajal Dylaniga – praktiliselt esimesest klassist alates – talle selgitanud, et „matemaatilised probleemid” on liiga lihtsustatud. See ei peegeldanud, kuidas tema mõte töötas.
„Ma ei ole matemaatikas hea,” lisas Dylan.
„Sulle ei meeldi matemaatika. Siin on erinevus. Ja sa pead matemaatikaks aritmeetikat. Murdosade liitmist.”
„Ma oskan murdosi liita. Nende korrutamine veab mind alt.”
Noah silmitses Dylanit, aga ei osanud öelda, kas ta räägib tõsiselt.
„Me ei tohiks liiga kauaks istuma jääda,” ütles Dylan „Meil ei ole küll enam väga palju maad minna, kuid me tahame mägedest õigeaegselt alla tulla, et Bostonisse jõuda ning mõõga ja mantli meesteks muutuda.”
Murdosa sekundiks kujutles Noah end kivirahnul selili lamamas ja tukastamas. Nad olid talunud tugevaid tuuli, udu ja madalaid temperatuure nende viimasel etapil teel mäetippu. Nüüd oskas ta hinnata väga selget vaikset ilma ja suhtelist soojust madalamal mägedes. Isegi päike paistis. Selleks ajaks, kui nad jõuavad Pinkham Notchi raja algusse, peaks olema juba üle kahekümne soojakraadi. Ta oli laskumisel oma jaki seljast võtnud ning jätkas teed erilises niiskust eemaldavas Patagoonia T-särgis ja matkapükstes. Dylan, kes oli kehaehituselt tugev nagu pull, oli Carhartti rõivastes. Noah oli hele ja kõhn, sobides rohkem jõusaalitreeninguks kui matkadeks metsikusse loodusse. Dylan oli otsustanud, et mõni päev White’i mägedes mõjuks Noah’le hästi.
Seesama oli ka tänaõhtuse maskiballiga.
Mõjuks talle hästi.
Noah oli sellega kaasa läinud. Miks mitte? Asi polnud nii, nagu oleks tal ilmatu palju muud teha. Mitte nagu paar kuud tagasi. Üks, kaks, kümme aastat tagasi oli ta järginud palavikulist päevaplaani, mis oleks enamiku inimesi, keda ta tundis, lapikuks löönud. Dylan oli samuti seda teinud.
„Kas sa poleks võinud mind lihtsale musta-lipsu-ballile kutsuda?” küsis Noah, tõustes New Englandi graniitrahnul istukile. „Aga ei. Mitte mingil juhul. Mu parim sõber esimesest klassist alates on mu kutsunud maskiballile. Ma pean kostüümi kandma ja puha.”
„Enam-vähem. See ei ole nagu halloween.” Dylan jäi ilmselgelt Noah’ nurisemisest liigutamata. „Kõik lõbu ja hea eesmärgi nimel.”
„Seda küll.” Noah jõi veidi vett oma veepudelist, tundes kergendust, et ta ei näinud ühtki sääske. „Olen nõustunud end toppima mõõga ja mantli mehe mistahes kostüümi, mis sul on õnnestunud mulle leida, aga ma jätan pikajuukselise paruka ja pentsiku habeme ära.”
„Ainult mitte mõõga,” ütles Dylan.
Noah naeris. „Mõõka mitte kunagi.”
„Bostonis ootab sind musketärirapiir. Mitte keegi ei pea teadma, et selle musta maski taga oled sina. Ma saan aru, et sa ei taha, et su foto keeraks veebis keelepeksu üles, küsides, kas kõige kõlblikum poissmees San Diegos on aru kaotanud.”
„Dylan, miks mul on tunne, et sa ei võta minu muresid tõsiselt?”
„Sest ma ei võta. Sul tungleks veelgi rohkem naisi ümber, kui nad näeksid sind su mõõgavõitleja hilpudes.”
Mõõgavõitleja hilbud. Noah raputas pead. Oodata, et Dylan hindaks korralikku vehklemisterminoloogiat, oli aja raiskamine. Kahtlemata tundis Dylan sedasama, kui asi puutus Noah’sse ja hokinüanssidesse.
„Sellel kostüümil on ka keep,” lisas Dylan.
„Sul pole mingit lootust, mu sõber.”
Dylan kehitas õlgu, juues veidi vett.
„Sina olid tavaliselt kõige kõlblikum poissmees San Diegos,” märkis Noah.
„Kõige nägusam. Sina olid alati kõige kõlblikum. Sul on lihtsalt harjumus valida valesid naisi.”
Noah pistis veepudeli seljakoti küljetaskusse, tõusis püsti ja tõstis seljakoti ühele õlale. „Milliseid valesid naisi?”
„Alustuseks Hollywoodi beibesid,” vastas Dylan, tõustes oma seljakotiga püsti.
„Ainult hiljuti. Ma ei ole olnud enam seesama sellest ajast peale, kui see arvutiinsener mu viimasel aastal tehnoloogiainstituudis maha jättis. Ta oli särav, kena…”
„Mitte eriti kena. Ma mäletan teda.” Dylan hüppas rajale. Ta ei paistnud kaaluvat, et võib libiseda ja oma pea ära lüüa või pahkluu välja väänata või sellest neetud mäest alla kukkuda. Muidugi maandus ta kergelt jalgadele. „Ta ei olnud nii kena kui su viimane näitlejanna.”
„Tema etendus tühistati äsja ja ta ei ole kena. Ta on võrratu.”
„Tark?”
„Jah, ma arvan küll. Me ei jõudnud nii kaugele, enne kui meie teed lahku läksid.”
„Sinuga võrreldes ei ole paljud inimesed targad. See on suhteline mõiste.”
Samuti üks, mida Noah harva arvestas, aga ta oli õppinud raske kogemuse kaudu, et mitte igaüks ei mõtelnud nii nagu tema. Ja mida ta suhetest üldse teadis? Tema viimane „suhe” pühapäevaõhtuse tühistatud etenduse kena/võrratu näitlejannaga
