tee viis linnaväljakust eemale kõrvalteele, kust avanesid vaated kauguses paistvale paisjärvele. Tütarlapsena raamatukogus käies oli Phoebe unistanud elamisest vaiksel puudega ääristatud tänaval, eemal kaootilisest elust maal koos vanemate ja nooremate õdedega. Ohaka tee esindas korda, sõltumatust ja vähemalt mingil määral edukust.
Vähem kui viie minuti pärast keeras ta oma lühikesele sillutatud sissesõiduteele. Vana ameerika jalakas kaunistas naaberõue nurka, pidanud vastu hollandi jalaka haiguse rünnakutele osaliselt tänu linna sekkumisele. See oli ilus puu, mineviku sümbol ja ometi väga suur osa tema igapäevamaailmast. Kui ta kaheksateist kuud tagasi selle maja endale ostis, oli ta arvanud, et ta on praktiline, vaatamata sellele, et ta oli ainuke, kes pakkumise tegi. Maja oli ehitatud aastal 1912 raamatukogu ühe varasema direktori poolt, seejärel müüdud tervele reale omanikele, kuni linn oli lõpuks sunnitud selle oma valdusse võtma, kui viimase omaniku pärijat ei suudetud leida ja kinnisvaramaksud olid õiendamata.
Phoebe keeras autoaknad üles, lülitas mootori välja ja võttis oma veinipudelid, astudes välja varju. Oma uue katuse, keskkütte, akende, elektri- ja veevärgiga polnud maja enam lammutamisohus. Sellegipoolest vajas see uut kööki ja vannituba, aga ta pidi säästma, enne kui suuremad projektid käsile võtta. Praegu keskendus ta pigem kosmeetilisele tööle – värvimine, tapeet, aed ning kirbuturult ja õuemüügilt ostetud asjade kordategemine.
Oma värvimisoskuse ja hea stiilitunnetuse tõttu oli Oliviast tohutu abi olnud, kuid Carriage Hilli talu ja tema uus elu koos Dylaniga tekitasid ebakindlust. Phoebe oli tervitanud seda, et Maggie ja seejärel Olivia Knights Bridge’i tagasi kolisid, aga see ei tähendanud, et veel rohkem muutusi ei tuleks. Muutus oli vältimatu, mõtles Phoebe. Tema enda elu oli rohkem paigas kui ta õdede ja enamiku sõprade elud. Tema töö raamatukogus oli kindel. Tal polnud plaanis kolida, omaenese ärisse minna või end mõne mehega siduda.
Viie aasta pärast näeb tema elu tõenäoliselt enam-vähem samasugune välja nagu praegu.
„Ainult ilma avokaadorohelise külmikuta mu köögis,” pomises ta õnnelikult, suundudes oma veiniga alla mööda looklevat kivikõnniteed.
Tema väikese maja kitsad voodrilauad olid värvitud klassikaliselt valgeks. Olivia ettepanekul oli Phoebe valinud eesukse jaoks sooja tervitava rohelise. Seda raamisid roosad roosid, mida ta oli kärpinud ja pannud ronima mööda valgeks värvitud võret trepi kõrval. Kui ta oli sisse kolinud, oli eesõu ülekasvanud segadik. Tal ei olnud Olivia rohelisi näppe, aga tal oli sellegipoolest õnnestunud päästa paljud põõsad ja püsikud, mis olid valdusega kaasa tulnud.
Hakates väikese kaetud etiku trepist üles minema, nägi ta, et tema kaksikõed olid enne teda kohale jõudnud. Nad istusid korvtoolides, mille Phoebe oli taaskasutusse võtnud ja valgeks värvinud, lisades roosades, sinistes ja valgetes värvides lillemustrilised padjad. Ava ja Ruby, kahekümne kolme aastaselt noorimad O’Dunni õdedest, olid kahemunakaksikud, aga nad olid nii sarnased, et inimesed pidasid neid tihti identseteks kaksikuteks. Nii välimuselt kui temperamendilt olid nad läinud nende kadunud isasse Patrick O’Dunni, pruunikaspunaste juuste, roheliste silmade ja võrratu välimusega unistajasse, kes oli niisama lootusetult ebapraktiline nagu lesk, kelle ta peaaegu kümme aastat tagasi siiailma maha oli jätnud.
„Aitäh, et tulite,” ütles Phoebe, keerates eesust lukust lahti. „Olivia ja Maggie on iga minut siin.”
„See tuleb nii lõbus,” ütles Ruby, torgates roosa roosiõie oma kõrva taha. Tal oli seljas pikk must seelik ja valge varrukateta pluus ning ta lühikesed lainelised juuksed olid värvitud lillakasmustaks, mis pani ta naha veelgi heledama ja läbipaistvamana näima. „Me tõime kogu oma kraami kaasa. Meigi, parukad, šinjoonid, lokitangid, nõelad ja niidid. Oleme teinud juba pool tosinat maski. Kolm on lihtsad. Kelle tahes võib ära tunda, kes neid kannab. Kolm on viimistletumad. Nendes on raskem ära tunda, kes neid kannab.”
Ava naeratas. „Me ei vea sind alt.” Ta keerutas roosivart oma sõrmeotste vahel. Tema juuksed olid loomulikud pruunikaspunased, langedes mööda selga lõdvas hobusesabas alla. Ava seelik, mis ulatus vaevalt põlvedeni, oli sügavsoe punane ja sobis üllatavalt hästi kokku tema türkiissinise siidpluusiga. „Maskiball Bostonis. See ei saagi uhkem olla.”
Phoebe lükkas ukse lahti. „Dylanil on lisapiletid, kui tahate minna.”
„Ma tahan väga,” ütles Ava igatsevalt, visates oma roosi üle etikupiirde rohusse. „Me peame töötama ja loengud algavad jälle järgmisel nädalal.”
„Muidu läheksime ainsa südamelöögi jooksul,” lisas Ruby.
Kahtlemata läheksite, mõtles Phoebe. „See tundub tõesti suurejooneline tulevat,” ütles ta, juhtides nad majja. „Maggie ja Olivia arvestavad teie hea teatrivaistuga. Mida te arvate Maggiest sinises õhtukleidis, mida Grace Kelly kandis filmis „Püüa varast”, ja Oliviast Audrey Hepburni mustas kleidis filmist „Hommikueine Tiffany juures”?”
Ava pöördus huvitatult. „Sul on need kleidid?”
Phoebe noogutas. „Mul on need kleidid.”
„Oh, no mis sa kostad! Suurepärane. Ruby?”
„Grace’i jääsinine sifoonkleit? Audrey väike must kleit?” Ruby naeris. „See on fantastiline.”
„Mul on isegi pärlid ja sigaretietüi,” ütles Phoebe.
„Kust sa need said?” küsis Ava.
„Ma mõtlen nende lisamisest meie vintage-rõivaste moedemonstratsiooni,” vastas Phoebe põiklevalt. Õed järgnesid talle kööki, kus ta pani veini külmikusse, relikt, mis kuidagi ikka veel töötas.
Ava naaldus vastu odavast puidust köögiletti, mille Phoebe kreemikasvalgeks oli värvinud, tema esimene renoveerimine, kui ta sisse oli kolinud. „Niisiis, Phoebe,” ütles Ava, pannes käsivarred rinnale vaheliti. „Oled sa otsustanud, mida sina kannad?”
Phoebe võttis veiniklaasid välja ja asetas need pragunenud Formicaga letile, põigeldes õe küsimusest kõrvale. Kaksikud käisid teatrikoolis – Ava New Yorgis, Ruby Bostonis –, kuid nad veetsid suve Knights Bridge’is, elades kodus, selleks et raha säästa. Neil olid õppelaenud, mille tagasimaksmine nõuaks aastaid, kui mitte aastakümneid, ja suured unistused, mis võisid mitte kunagi end ära tasuda, aga Phoebe lootis, et neil läheb kõik korda, ja uskus neisse. Ta teadis, et nad tundsid sedasama tema vastu, kuid arvestas, et neil võisid olla omad kahtlused tema valikute suhtes. Mitte raamatukogutöö, vaid ta üksildane elu – või see, mis õdedele paistis nagu üksildane elu. Mis tähendas, et tal ei olnud meest.
Kunagi oli tal peigmees olnud. Ta oli lähedal abiellumisele ja õnnelikule kooselule, aga see polnud selliselt välja kujunenud.
Igaüks linnas teadis tema lugu – Phoebe O’Dunn, kahekümneaastaselt kõrvale heidetud, neljakümne kaheksa tunni pärast leidnud oma isa surnult puukärpimisel juhtunud õnnetuses. Ta oli kaitsnud ema ja õdesid omaenda valu sügavuse eest, kuid see šokk oli nõudnud oma lõivu. Murtud süda tervenes, aga see ei tähendanud, et ta elu oleks samaks jäänud. Phoebe oli meelega sulgenud ukse romantika ees, vähemalt iseendale.
Kuid kõik sai korda, sest temaga oli kõik korras. Ta armastas oma tööd, perekonda, sõpru, oma linna. Ta poleks saanudki rohkem rahul olla, kui oli praegu.
Ava vaatas kraanikausi kohal olevast aknast välja tagaõue lilleaeda, kus nüüd, augusti keskel, domineerisid tokkroosid õrnvalgest, kolmes varjundis roosast kuni sügavpruunideni. „Sa ei kavatse ballile minna, ega ju, Phoebe?”
Phoebe muutis meelt ja otsustas veini kohe
