seost. Kuid kümme aastat hiljem suutsid teadlased kindlaks teha, kelle kõrge vererõhk oli tingitud varasemast suurte soolakoguste tarbimisest. Uuringu tulemuste uuesti läbivaatamisel leidsid nad, et on olemas otsene seos naatriumitarbimise ja kõrgema vererõhu vahel.30
Lapsed, kes on harjunud vähesoolase toiduga, ei taha hiljem väga soolast toitu süüa. Need, kes harjutavad end sööma soolast toitu, jäävad seda eelistama kogu eluks.
Epidemioloogilised uuringud näitavad, et vähese naatriumitarbimisega (vähem kui 1,350 mg päevas) täiskasvanutel ja vanuritel ei esine kõrgvererõhutõbe. Oluline on meelde tuletada, et ka tänapäeval leidub maailmas hõime, kes elavad kiviaja inimeste sarnaselt ja söövad sajaprotsendiliselt looduslikku toitu, tarbides seega alla ühe grammi naatriumi päevas. Looduslik toit sisaldab tavaliselt 0,5 mg naatriumi kalori kohta. Tänapäeva inimese eelkäijad elasid soolavaeses maailmas. Inimkonna ajaloo vaid viimase paarituhande aasta jooksul on meil olnud võimalik süüa nii palju soola kui tahame.
Naatriumitarbimise vähendamisel pärast kõrge vererõhu tekkimist ei ole sellist vererõhku langetavat toimet nagu varasemas eas soola vältimisel. Pärast sadade epidemioloogiliste, kliiniliste ja eksperimentaalsete uuringute läbitöötamist leidsid naatriumitarbimise pikaajalist mõju vererõhule uurivad teadlased, et „on olemas kindlad, isegi lõplikud tõendid selle kohta, et toitumisega saadava soola koguse vähendamine alla 2000 mg-ni päevas hoiab ära kõrgvererõhutõvest põhjustatud tõsise terviseprobleemi tekkimise“.31 Keskmine ameeriklane tarbib ligikaudu 4000 mg naatriumi päevas. Looduslikud toidud, millele ei ole eraldi soola lisatud, sisaldavad tavaliselt ideaalses koguses naatriumi – umbes 600–1000 milligrammi.
Enamik minu patsientidest räägib, et nende perekondade või sõprade poolt kõige levinum küsimus nende loodusliku ja taimse toitumisstiili kohta on: „Kui toidus on nii vähe loomse päritoluga aineid, kuidas ma siis sealt piisavas koguses valku kätte saan?“ Paljud inimesed usuvad, et toitumine on terviklik, kui see sisaldab ohtralt loomseid toite. Toitumisteemalised raamatud ja ajakirjad külvavad segadust, suunates inimesi tarbima süsivesikute asemel suurtes kogustes valke. Lisaks on hulk inimesi, kes püüavad meile selgeks teha, et peaksime leidma täpse tasakaalu rasvade, süsivesikute ja valkude vahel kalkulaatori abiga või püüdma määrata ideaalset makrotoitainete kogust oma päritolu, jalanumbri, silmavärvi, veregrupi või koguni oma ema neiupõlvenime tagurpidi kirjapildi järgi. Need moodsad vaatenurgad ei põhine teadusel ja jätavad inimese toitumise olulisimad teemad sootuks tähelepanuta. Inimeste toitumisvajaduste mõistmiseks on esmalt vaja vahet teha mikro- ja makrotoitainete vahel.
Ainsad olemasolevad makrotoitained on valgud, rasvad ja süsivesikud. Makrotoitained on toitained, mis sisaldavad kaloreid, varustades meid seeläbi energiaga. Mikrotoitained on toitained, mis ei sisalda kaloreid, kuid millel on muud olulised ülesanded. Mikrotoitained on näiteks vitamiinid, mineraalained, kiudained, bioflavonoidid, antioksüdandid ja muud fütokemikaalid.
Kahjuks valitseb tänapäeva kogukondade toitumises mikrotoitainete puudus ja makrotoitainete, seega kalorite üleküllus. Tegelikult on siin tegu ühega põhilistest probleemidest: töödeldud toidud ja loomsed tooted sisaldavad enamasti makrotoitaineid ja liiga vähe mikrotoitaineid. Me saame liiga palju valke, süsivesikuid ja rasvu ning liiga vähe mikrotoitaineid. See probleem suurendab haigestumise ohtu. Lihtsalt öeldes, tervislik toit peaks sisaldama võimalikult palju mikrotoitaineid (nii koguseliselt kui ka mitmekesisuse mõttes) ja võimalikult vähe makrotoitaineid.
Valk on laialt levinud toitaine, mida leidub kõikides toitudes, mitte ainult loomsetes. Arenenud riikides ei ole valgupuudus mitte kellegi jaoks tõsiseks probleemiks. Liiga vähe valku tarbida on pea võimatu, ükskõik mida te sööte, välja arvatud juhul, kui toidus on märkimisväärne kalorite ja kõikide muude toitainete puudujääk.
Terviseprobleemid saavad alguse siis, kui hakkame rohkem tarbima mõnda toitainet, mida me juba niigi piisavalt saame. Lisaks puudujäägile teeb meile liiga ka üleküllus, eriti makrotoitainete üleküllus. Uuringud näitavad, et koos valgutarbimise tõusuga sagenevad ka kroonilised haigused. Sama lõpptulemuseni viib ka süsivesikute ja rasvade tarbimise kasv. Kui me vajame rohkem kaloreid ja oleme kroonilise alatoitumuse seisundis nagu anorektik, siis mõjuvad need toitained tõepoolest hästi, aga kui me neid juba niigi piisavalt saame, muutub nende mõju kahjulikuks. Kui mõni neist toitainetest ületab meie baasvajaduse, mõjub see meile kahjulikult. Ameeriklased saavad juba liiga palju valku, eriti loomset valku. Kõige lihtsam asi, mida te saate oma perekonna toitumise parandamiseks teha, on vähendada loomse päritoluga valku ja rasva ning suurendada taimse päritoluga valku ja rasva, kuna taimses toidus on väga palju mikrotoitaineid.
Kui sööte maksimaalselt mikrotoitaineid, hakkab teie keha paremini toimima, kroonilised haigused, nagu kõrge vererõhk, II tüübi diabeet ja kõrge kolesteroolitase, hakkavad tõenäoliselt taanduma ning te olete kõrge vanuseni nooruslikult elujõuline. Kui inimesed võtaksid omaks vähki ennetavad toitumisharjumused ja elustiili, taanduksid südamehaigused ja vähk ehk tänapäeva ühiskonna põhilised surma põhjustajad ning neid esineks harva. Ka ülekaalulisi lapsi kohtaksime harva.
Normaalse kehakaaluga inimestest koosneva ühiskonna saavutaksime hõlpsasti, kui sööksime rohkem kõrge toitainesisaldusega toite, see tähendab toite, millel on kõrgem toiteväärtus ühe kalori kohta. Kõige kõrgema toiteväärtusega kalori kohta on köögiviljad ja oad. Köögiviljades sisaldub ka rohkesti valku ja kaltsiumi. Enamikus köögiviljades on rohkem valku ühe kalori kohta kui lihas ja rohkem kaltsiumi ühe kalori kohta kui piimas. Mitte keegi ei saa tarbida liiga vähe valku, süües vähem loomseid toite ning asendades need köögiviljade, ubade, pähklite ja seemnetega.
Valgu olulisusele keskendumine on üks põhjustest, miks me oleme toitumises valele teele sattunud. Meid on õpetatud võrdsustama valku korraliku toitumisega ja oleme arvanud, et meie parim valguallikas on loomne toit, mitte köögiviljad, täisteraviljad, oad, pähklid ja seemned. Oleme teinud valesid otsuseid ning piimast ja lihast koosnev toitumine on kaasa toonud südameinfarkti ja vähi epideemia.
Kui me lastena midagi korduvalt kuuleme, hakkame uskuma, et nii ongi. Üks müüt, mida pidevalt korrutatakse, on see, et taimsete valkude tarbimine on ebapiisav ja piisava valgukoguse saamiseks tuleb neid millegagi täiendada. Tegelikult sisaldavad kõik köögiviljad ja täisteraviljad kõiki kaheksat asendamatut (ja lisaks ka kahtteist mitte nii asendamatut) aminohapet.32 Mõnes köögiviljas on teatud aminohappe sisaldus kõrgem või madalam kui mõnes teises, kuid kui süüa neid oma kalorivajaduse rahuldamiseks piisavas koguses, saadakse kätte kogu vajalik asendamatute aminohapete kogus. Kuna seedemahlad ja limaskestade rakud on pidevas uuenemises, on aminohapete kooslus vereringes pärast söömist uskumatult täiuslik, vaatamata nende ebakorrapärasele leidumisele toidus.
On huvitav tõsiasi, et herned, rohelised köögiviljad ja oad sisaldavad rohkem valku ühe kalori kohta kui liha. Tavaliselt aga ei teata, et rikkalikult taimset valku sisaldavad toidud on üldjuhul ka toitainete ja fütokemikaalide poolest rikkad. Kui me sööme rohkem kõrge toitainesisaldusega ja madala kalorisisaldusega toite, saame hulganisti valku ja samal ajal ujutatakse meie keha üle kaitsvate mikrotoitainetega. Loomne valk ei sisalda antioksüdante ega fütokemikaale, taimne valk aga sisaldab. Lisaks käivad loomne valk ja kõige ohtlikum ehk küllastatud rasvkäsikäes.
VALGUSISALDUS TAIMSETES TOITUDES
Isegi elukutseline atleetvõimleja, kes soovib nädalaga poolteist naela lihaseid juurde kasvatada, vajab päevas ainult umbes seitse grammi valku rohkem kui on tavaline norm. Kasvuks vajaliku valgu saamiseks ei vaja isegi tõsine sportlane keerulisi
Langford, H. G., Watson, R. L. Close correlation between blood pressure and sodium excretion in hypertensives-to-be, abstracted.
Freis, E. D. Salt, volume and the prevention of hypertension.
Young, V. R., Pellett, P. L. Plant proteins in relation to human protein and amino acid nutrition.
