väike, aga Deirdre oli terane, ja kuigi lapsehoidja andis endast kõik, et talle „Väikest lord Fauntleroyd“ ja muid kombeka sisuga tekste kätte suruda, pakkusid tüdrukule huvi üksnes tänavatel nähtud lapsed, ta arutles pidevalt nende elude üle ja lunis end alandatuna tundvat lapsehoidjat, et see neid talle tutvustaks. Mõistagi oli Deirdre otsustanud, et ka teised lapsed löövad selles mängus kaasa, et nad on juba hommikust söönud ja lippavad kangelaslikult ringi ja määrivad end kangelaslikult, kuni väsivad ning leiavad selle hetke saabudes üles oma hoidja, et koju minna ja enne pärastlõunaseid õppetunde pisut puhata.
Paris, jättes Isadora naisele omasel huvitul moel selle kõigega tegelema, veetis suurema osa veebruarist Londoni tehases tekkinud tööjõuprobleeme lahendades, kuid pöördus märtsis tagasi ja korter hakkas talle teisel saabumisel veelgi enam vastu. See oli hullem kui hotell, kus vähemasti kõige eest hoolitseti ja teda ootas igal hommikul meeldiv anonüümsus. Hotellis koristati katki läinud nõud ära ja visati minema, kuid korteris meeldis Isadorale kilde köögilaual seisvas paberkotis hoida. Ta rääkis, kuidas kavatseb habrastest peentest tükkidest midagi purunenud esemest uhkemat valmistada, kuid tal puudusid selleks vajalikud oskused ja lõppkokkuvõttes kattus kott, mis ootas võimalust killud selle esimesena avastanud lapsele kaela puistata, möödapääsmatu musta tahmakihiga.
Õnnetus leidis aset varasel pärastlõunal, pärast lõunasööki. Paris oli nautinud mõnusat pajarooga õllega. Teised külastajad olid endi keskel istuvaid lapsi nähes teatraalselt üllatust etendanud nagu ikka, aga kõik nad pöörasid pilgu kõrvale, kui Paris neist mõnele otse silma vaatas. Tualettruumist naasev Isadora näis nutu äärel olevat ja mees mõistis tema näoilmes peegelduvaid tundeid, mida põhjustas pidev huviobjektiks olemine.
Lõunasööki lõpetades panid nad paika ülejäänud päevakava. Naine tahtis minna tagasi oma ateljeesse ja viitas mingile ebamäärasele ülesandele, mis pidi teda seal mitu tundi tegevuses hoidma. Oli alati lihtne aru saada, kui ta tahtis, et kõik ta rahule jätaksid. Aga ka Paris ei tahtnud lapsi endale koormaks – sõna otseses mõttes, kuna alates hetkest, mil Ted Craig oli mingist räpasest Firenze poeurkast väikese sadula leidnud, ei jätnud Deirdre kasutamata ühtki võimalust see Parisele selga panna ning teda mööda laudpõrandat takka kihutada. Niisiis andis mees laste hoidjale Anniele korralduse nad koju uinakut tegema viia ja lootis, et naine elamise enne tema naasmist korda teeb.
Kui asjad pärastlõuna asjus klaariks said, läksid nad suudlustega lahku. Isadora läks mööda tänavat ühele, Paris teisele poole ja lapsed koos hoidjaga oma surmale vastu.
Mees sai juhtunust teada peaaegu kohe. Ta polnud veel jõudnud oma raske kirjutuslaua taga istetki võtta – nii kahju, nad peavad selle tagasi Inglismaale kolima –, kui nägi aknast tänaval jooksvat politseinikku, kes daame ja härrasid kõrvale tõukas ning põlvi kõrgele tõstes sprintis nagu ankrumees neljamehelises teatejooksuvõistkonnas. Alumisel korrusel vajus uks lahti ja ta kuulis, kuidas mees kahte astet korraga võttes trepist üles tormab. Sammud muutusid lähenedes kummaliselt pehmemaks ja siis järgnes veider vaikus, kuni politseinik uksest sisse lendas; koos temaga tulid helid ruumi tagasi ja neile lisandus tasane kumin, mis tekitas Parises tunde, nagu roniks ta basseinist välja, kõrvad vett täis. Mehe toodud uudiseid kuulates koputas ta endale sõrmedega arusaamatuses vastu pead.
Ta korjas oma asjad kokku, tühistas pärastlõunased kokkusaamised ja läks koos politseinikuga tagasi korterisse. Inspektor väitis hiljem, et Paris pidas end erakordselt väärikalt üleval, kuid tegelikult ei liikunud ta peas tol hetkel mitte ainumastki üllast mõtet. Ta tundis vaid ilmselget kergendust, ei muud. Tragöödia, mida ta teadis end hävitavat, oli teda viimaks tabanud ja ta ei pidanud enam selle saabumist kartma.
Lapsed olid hetkel, mil auto välja suri, koos hoidjaga selle tagumisel istmel istunud. Mootoril oli midagi viga; Paris oli probleemiga kursis olnud ja oleks pidanud laskma auto korda teha; nad olid autojuhiga sellest nädal varem möödaminnes juttu teinud.
Ja niisiis ei näinud autojuht selles, et auto mootor tol pärastlõunal välja suri, mingit probleemi. Kui ta autost välja ronis, et sellele vänta anda, jättis ta käigu sisse ja üsna pea ärkas mootor taas möiratades ellu. Auto paiskus ettepoole; mees polnud rataste ette tõkiseid pannud ega teekallet arvesse võtnud. Juht hüppas hirmunult eemale, kui kogu see kaadervärk koos kolme kriiskava reisijaga üle tänava veeres, madalast äärekivist üle jõnksatas ning nina ees jõkke prantsatas, korraks võpatas ning seejärel nagu kivi kümne meetri sügavusele vajus.
Sellest kõigest rääkis talle teel kontorist korterisse inspektor, kes oli sündmuse ülevaadet kuulnud juhilt. Iseäranis paistis talle meeldivat võrdlus kiviga ning ta avaldas arvamust, et ehk on kogu see autohullus naiste ja laste jaoks ohtlikuvõitu.
Nad avastasid korterisse jõudes, et sinna oli kogunenud pool linna rahvast, kes kõndisid nüüd, tänavajalatsid jalas, toast tuppa. Keegi oli kiirustades taldrikutäie võileibu valmistanud ja Paris jälgis alandatult, kuidas kõik hindavalt korterit takseerisid. Ta üritas selleks, et nende antavaid hinnanguid tõrjuda, meelde tuletada oma vana hirmude kataloogi, mille oli kunagi laste turvalisusele mõeldes mõttes kokku pannud. Näiteks kott katkiste taldrikutega; ta oli alati arvanud, et üks neist tõmbab selle endale kaela ja keraamikakillud tungivad talle silma. Ta oli veendunud, et Patrick pressib end lahtise akna vahelt läbi või siis lämbub Deirdre allaneelatud nööbi kätte kapis, kuhu ta end peita armastas. Kui lapsed koos hoidjaga parki läksid, mõtles mees puude ohtlikele madalatele okstele, järskudele kõrgetele kaljunukkidele, ega rahunenud täielikult ka siis, kui lapsed, nagu ikka, turvaliselt koju jõudsid. Isadora oli meest tema hirmude pärast narrinud, aga nüüd tundus, nagu oleks ta asjade käiku alati ette aimanud.
Närviline jutuvadin ruumis hääbus vaikuseks. Isadora oli ühe naabruses elava daami käevangus kohale jõudnud ja avastanud kakskümmend võõrast silmapaari end ainiti silmitsemas. Ta pani koti põrandale ja vaatas ringi, taipamata, miks nad kõik seal olid ja miks nad näisid ootavat, et ta midagi ütleks.
„Aga kuhu nad läksid?“ küsis ta.
Naised ta ümber puhkesid hüsteeriliselt pisaratesse ja tema kummardus arusaamatuses nende poole. Parisele tundus, et naine on täielikult aru kaotanud, kuid selgus, et tema küsimus oli igati loomulik; Isadora koju toonud naaber oli talle öelnud vaid seda, et lapsed on läinud.
Viimaks keegi vastas talle, sosistas kõrva, sellal kui naine käed näo ette tõstis. Ta vahtis Parist, nagu oleks mees talle korraga võõras, ja sel hetkel oli ka naine tema jaoks võõras.
Toas algas taas jutusumin, nagu oleksid kõik nähtu pärast ühtäkki piinlikkust tundnud, ja mõtted järgmistel päevadel ees ootavast voogasid Parisest üle. Algatatakse ametlik uurimine, kohtuarst koostab aruande. Press tunneb asja vastu erilist huvi. Ja siis avalikud üritused; tuleb surnukehade väljapanek, matusetalitus, muldasängitamine.
Alumisel korrusel elav naaber aina üritas Isadorat sööma sundida, ja kuigi nad olid kõik vähem kui tund aega tagasi lõunat söönud, tundus see naise jaoks, kes Parist pisarsilmil anuma tuli, kohutavalt tähtis olevat. Paris lisas selle koos matuste jaoks muusika valimise ja kohtuarstiga kohtumise korraldamisega eesootavate toimingute nimekirja. Naaber järgnes talle lastetuppa ja vaatas, kuidas mees nukkude ja raamatute seas tuhnis, kuni leidis Deirdre teeserviisi kuuluva tassi ja sellelt tüdruku voodikatte nurgaga tahma maha nühkis, nii et lapitekile jäi must laik. See ajas naabri veelgi rohkem endast välja; naine hakkas sekeldama, sülitas laigule ja üritas seda maha nühkida, misjärel plekk veel tugevamaks muutus.
Seejärel keskendas käega löönud naaber oma tähelepanu tillukesele tassile, tähendades, et proua nii varane lapse asjadega silmitsi seadmine võib teda tagasipöördumatult kahjustada. Paris ei teinud teda kuulma. Preili Duncaniga ei juhtu midagi, sõnas mees, rõhutades hoolega naise vallalisenime, nagu alati, kui rääkis inimestega, keda ta ei
