sinna minnes õun kaasa võtta ja kujutleda, et ta on nõiutud printsess, kellele on antud vägi meelt mööda olev kavaler tema hauasambale musta õunaseemet sülitades ellu äratada.
Nüüd, mil seal on lapsed, hakkab kõik teistmoodi olema, mõtles naine ja taipas häbi tundes, kui kergemeelne ta tuhandete muldasängitatute seas muinasjuttu etendades oli olnud. See oli karistus tema kerglase suhtumise eest. Aga oli tegelikult parem, et ta seda nüüd tajus; muidu oleks ta oma tobedat mängu mõnel peol maininud ning ta vestluspartneriks olnud härrasmees oleks selja pööranud ja minema kõndinud, ning tema oleks hiljem teada saanud, et mehe isa lamab Chemin du Bassinil kiviplaadi all. Tal poleks häbistatuna kunagi avanenud võimalust oma käitumist selgitada ja ta ei oleks iialgi teada saanud, kas mees tundis kurbust või oli asi teadmises, et naine ei eelistaks elu seeski kellegi teise surnud sugulast Oscar Wilde’ile.
Elizabeth keskendas oma mõtted pooleliolevale vestlusele. Kuna Isadora oli suurema osa pärastlõunast vannis veetnud, oli võõrustaja roll Elizabethi kanda, kuid selle ülesandega kaasnev ametlikkus häiris teda. Ta tundis end nagu oma kohust täitma saabunud vahekohtunik; nagu elulooliste üksikasjade selgitamise ülesande saanud õppejõud, kes peab jälgima, et keegi lauahõbedaga putku ei paneks. Külalised – kes kõik olid talle võõrad – olid tundide kaupa loiult lastest rääkinud, pikki vaikusehetki pidades ja seejärel uuesti pihta hakates. Vaatamata tõsiasjale, et ükski neist polnud tegelikult Deirdre või Patrickuga kohtunud, sest lapsi ei kutsutud etendustele ja pidudele, kostis nende sõnadest hella familiaarsust. Max rääkis sellest, kuidas ta oli ükskord koos lastega vastuvõtul viibinud, andes sellele värvi tugevasti liialdatud jutuajamisega, mille ta oli enda sõnul väikese Deirdrega maha pidanud.
Mõistagi polnud ka Elizabethil oluliselt rohkem kogemusi. Sel ainsal korral, kui ta Deirdrega kohtunud oli, käitus tüdruk pigem aistimisvõimelise oa kui inimlapsena ja Patrickut polnud ta kordagi näinud. Aga veri oli sellegipoolest paksem kui teadmine, Elizabethi loeti leinavaks lähedaseks ja vestluses sai talle osaks erikohtlemine. Ta kuulas poole kõrvaga, juhuks kui jutt peaks minema tantsimisele või Saksamaale või üldistele arusaamadele päikesepaistest Père-Lachaise’i kalmistul. Hommik tervikuna oli ta tuju ära rikkunud. Need võõrad siin olid saabunud koos hommikusöögiga ja terveks hommikuks kohale jäänud. Nüüd oli külalisteraamatu väljapanemiseks juba liiga hilja; nad panevad talle ta mõtlematust pahaks. Naine soovis kogu hingest, et nad räägiksid millestki muust, mitte lastest ja õnnetusest, millele ta kõigest väest mitte mõelda üritas. Ehk ilmub Isadora uuesti lagedale ja korraldab midagi tõeliselt tasakaalutut, teeb viga mõnele külalisele või iseendale ja neil õnnestuks nautida tunnikest tema meelemõistuse üle arutades. Elizabeth lootis, et keegi korraldab stseeni. See andnuks mingitki tegevust.
Rahvarohke kohvik Père-Lachaise’i kalmistu vastas; erisoovitus: vürtsitee
Matusekorraldaja soovis üksikasju arutada hommikust süües ja see tekitas Parises silmapilk tõrke. Kuidas oli võimalik, et sellises valdkonnas tegutseval mehel polnud piisavalt aru peas, et leinajatega omakeskis kohtuda? Aga Paris otsustas vapper olla, kuna tal polnud muud valikut ja lisaks ei tahtnud ta kitsarinnaline näida. Tema teada oli Père-Lachaise parim kalmistu linnas. Küllap oli ka see mees, Étienne, oma valdkonna peensustega hästi kursis.
Ta vaatas pealt, kuidas Étienne leti taga töötavale tüdrukule jootrahaks hõbedase frangi jättis ja end einestava rahva seast läbi pressis, et ühel nurka kiilutud hapral toolil istet võtta. Mees oli kogukas ja ruumikitsikus lasi tal veelgi suuremana näida. Kui ta seal nurka litsutuna istus, tundus, nagu valmistaks ta ennast hauakambri jaoks ette.
„Me kõik avaldame teile siirast kaastunnet,“ sõnas Étienne ja nihutas oma keret, et see vastu kõrval seisva tooli leeni toetada. Teisel toolil istuv mees kortsutas kulmu ja kummardus ettepoole, et ruumi teha. „Lapse armastust tunda saada ja seejärel ta kaotada on kujuteldamatu tragöödia.“
„Tänan,“ ütles Paris ringi vaadates. „Ma ei oodanud, et see kohvik rahvast nii täis on.“
Étienne tõstis sarvesaia näo juurde ja nuusutas seda enne haukamist. „Sellise kaotuse korral ei suuda mitte miski tröösti pakkuda ja ka teistest ei ole lohutust,“ tähendas mees. „Inimesel jääb vaid üle vaadata jumala poole, kes on kaugel nagu ikka ja pöörab selja.“ Mees rüüpas lonksu laia suuga teetassis lauale toodud kuuma kakaod.
Aeg oli veel varane. Teisteks kohvikukülastajateks olid peamiselt mehed, kes näisid olevat teel tööle, ja konkreetse sihita mehed, kõigil kontoririided seljas, nad logelesid ajalehe taga või ajasid omavahel juttu. Oli võimatu neil positsioonide järgi vahet teha ja nad kõik näisid hommikuga ühtviisi rahul olevat.
„Mõistagi ei hoia me millegi arvelt kokku,“ tähendas Étienne teise tooli metallpitsi näperdades. „Ei talituse, surnukehade väljapaneku ega matuserongkäigu arvelt. Kõik saab olema parim. Äkki mõtleksite selles kontekstis veel kord kauni sépulcre familial’i4 peale? Père-Lachaise’i kalmistul asuvale perekonna hauakambrile pole võrdset. Vaid selline maine monument aitab peegeldada hiilgust, mis on teie lastele taevas osaks saanud.“
Paris tabas end kujutlemas, kuidas Deirdre ja Patrick kalmistuks kujundatud paradiisis mängivad ning end hauasammaste ja kõrgete puude taha peidavad.
Étienne kirjutas salvrätile arvu, lükkas selle tema ette ja pöördus siis vaatama akna poole, mille taga paar sissepakitud naist mööda kiirustasid. „Kujuteldamatu,“ ütles mees.
Paris oskas head müügimeest hinnata. Ta isa oli pidanud end ennekõike leiutajaks ja võinuks juhul, kui ta naine seda lubanud oleks, terve elutoa oma joonistega ära tapetseerida, kuid südames oli ta siiski müügimees. Isaac Singer oli esimesena turule jõudnud üksnes seetõttu, et üks teine mees keeras oma patenditaotluse untsu; tunnis üheksasada pistet tegevaid imesid vanakraamiauto pealt parseldamisest oli teda säästnud vaid teise mehe tehtud tehniline apsakas. Võimalik, et ta oleks sel juhul olnud õnnelikum, aga nii rikas kindlasti mitte. Isaac oli oma marmorist mausoleumi auga välja teeninud ja tellis selle ära aegsasti enne surma, et saada võimalus oma rahulolematust tehtud tööga isiklikult väljendada. Just selline skeptilisus oli kõige kasulikum omadus, mille isa oli pojale edasi andnud, niisiis Paris küll hindas müügimehi, kuid ei talunud põrmugi lollpäid.
„Me otsustasime kasutada teie krematooriumi teenuseid,“ tähendas Paris ja voltis oma salvräti kokku, nagu oleks selle sisse krõmpskondi sülitanud.
„Aga teie naine,“ sõnas Étienne kahte sõrmeotsa oma laiade huulte vastu surudes, „kas tema pole katoliiklane?“
„Minu naine,“ kordas mees. Ta tõi oma rinnataskust lagedale tšeki, mis oli teenuse eest tasumiseks piisav. „Preili Duncan on minu noorima lapse ema. Ta on uut laadi liikumist tutvustava kunstivormi taganttõukaja. Ta on väga paljusid asju, kuid ta pole mu naine. Te võite ju oma päevi suhteliselt vaikses seltskonnas õhtusse saata, aga ma olen kindel, et selliseid asju te ikka teate.“ Teine mees köhis oma tassi nii ägedalt, et kakao pritsis talle näkku. Paris vaatas, kuidas ta end puhastab, ja tundis korraks muret, et oli meest asjatult süüdistanud. Aga ükski prantslane ei anna hõbefranki põhjuseta käest ja tüdruk leti taga nägi mõlema eest süüdlaslik välja.
Étienne võttis tšeki ja voltis selle murdejoont pöidlaga tähistades asjalikult keskelt kokku. „Mõistagi,“ ütles ta hooletult nagu mees, kellele on pakutud mingit triviaalset teavet apelsinide hinna või muu säärase kohta. „Preili Duncan oli Châtelet’s tõeline ilmutus.“ Paris meenutas etendust, millele mees viitas. Théâtre du Châtelet’s istumine oli nagu keset tuksuvat kullatud filigraansüdant viibimine. Daamide rüüsid katvad kalliskivid panid ruumi sillerdama, kuid Isadora oli ilma ühegi helme või kaunistuseta neist kõigist säravam, ammutades endasse elektrivalgust, mida ta enne selle lainetena üle saali kogunenud rahvamassi tagasiläkitamist
