vastu,“ tähendas Paris suurejooneliselt. „Tulge nüüd meie seltsi.“ Ta saatis nad mõlemad elutuppa ja asus ise taas tööle.
Veidi planeerimist aitab ära hoida hilisemaid suuri ebameeldivusi. Ta oli otsustanud laste asju kohapeal hoida, kuni on otsustanud, mida nendega pihta hakata; ehk korraldab ta orbude heaks oksjoni või väljamüügi. Ja siis oli veel küsimus, kuhu saata Isadora. Linna jääda naine ei saanud, see oli selge; pidev tähelepanu oleks igaühe jaoks liig. Ehk õnnestub tal matusetalituse järel õed kusagile minema saata. Ideaalne oleks mõni saar Vahemeres, mingi taastuda aitav, meeldivalt kreekapärane paik. Elizabeth võib mõne ajalooteemalise ringreisi korraldada.
Korfu sobiks neile hästi. Ta uurib, kuidas seal hotellidega on. Naised saaksid päikest ja kosutavat mereõhku nautida. Ehk saavad ka vennad nendega kaasa minna. Gus pidi kohe Londonist saabuma; ta oli oma turnee katkestanud ja hindaks kindlasti võimalust reisi ilma omaenda ideede esitamise rasket tööd tegemata pikendada. Raymond pöördub tõenäoliselt pärast matuseid koos oma noore naisega tagasi Albaaniasse, sest oli end veennud, et temast on sealsetele põgenikele abi. Loodetavasti jõuab ta matuste ajaks pärale. Parisel oli võimalik õde ja vennad ümber Isadora sättida nagu kaitsevöö sissepiiratud linna ümber. Asi oli otsustatud: ta saadab Gusi ja õed Kreekasse ja sulgeb ise samal ajal maja.
Mehe mõtted pöördusid ülejäänud nädala juurde. Vaja oli kirjutada teateid ja pöördumisi ajakirjanduse jaoks. Nad peavad sohvri suhtes algatatud uurimise enne lõpetada jõudma, kui asjad tähelepanu tõttu käest ära lähevad. Matuste jaoks tuli sobilikud riided hankida, tõenäoliselt kõigile. Isadora saab kanda sama kleiti, mis tal oli seljas Parise ema matustel, ja nad leiavad midagi ka Elizabethile, nii matusetalitusel kandmiseks kui ka eesootava Kreeka-reisi jaoks, sest naise reisirõivad olid määrdunud ja kõhnuke reisikott vihjas sellele, et ta oli unustanud vahetusriideid kaasa võtta. Lapsed saavad selga valged riided. Patrick oma ristimisrüü – eeldusel, et see talle veel selga mahub; nad mõlemad olid viimastel kuudel kasvada visanud ja Patrick oli kaalus vähemalt poole võrra juurde võtnud; kõik ta riided olid korraga liiga lühikeseks jäänud, isegi pärast seda, kui neid oli järele lastud. Paris kannatas, kujutades ette, kuidas ta poja pontsakaid titekäsi piinarikkalt läbi ristimisrüü valgete varrukate surutakse, kuigi piinarikas pidi see olema üksnes pealtvaatajatele. Poisile see kõik mõistagi valu ei põhjusta. Temale ei saanud enam miski valu põhjustada.
19. aprill
Teatro Pergola
Ted & c & c LEGGERE PRIMA3
Ted –
Mul on natuke raske kujutada endale ette midagi väljaspool seda vanni, mis on hetkel inimnaha kleepuv-niiske temperatuuri omandanud. Õnneks on selle serv kirjutamiseks piisavalt lai. Üks usklik naine soovitas mul hiljuti kujutleda jumalat kui mind enda peopesal hoidvat heatahtlikku vaimu, aga mina suudan mõelda üksnes vanale vürtspoodnikule meie tänaval, kes alati iga puuvilja oma räpases leemendavas käes tahab hoida. Siin, vannis, on mu meeled kauged ja kaaluta, ma olen nagu tüdruk vaaterattal, kes on kõige kõrgemasse punkti jõudes gondlist välja roninud ja tala külge klammerdudes igatsevalt maa ja taeva poole kiikab, suutmata otsustada, kas valida üks või teine, oodates tuult, et see otsuse tema eest ära teeks. Usun, et olen ohjad käest lasknud.
Enne kui nad mind siit veest välja tirivad, musta kangasse pressivad ja kusagile umbsesse kirikusse veeretavad, tahtsin sulle väikese dramatiseeringu saata. (Mul pole hetkel tantsude jaoks tuju.) Ootan endiselt vastust oma eelmisele kirjale, kuigi võib-olla oled sa liigagi kuulekas. Mulle meeldiks ka järgmise asja kohta sinu mõtteid kuulda.
Mõelgem HEKABELE, kuningatütrele, Trooja emale, kes leiab oma lapsed mõrvatuna, ilma et temal endal minu mäletamist mööda selles mingit süüd oleks olnud.
ESIMENE VAATUS. Hekabe kõnnib kasvavast hirmutundest ajendatuna oma tubades edasi ja tagasi. Lohku tammutud põrandad lubavad arvata, et ta on juba mõnda aega niimoodi siia-sinna käinud, tulles siia – et valida kandikult klaas, midagi, mis ta rüü taustal säraks – ja sinna – pöörates oma käes puuvilja – hommikumantel, midagi linast – ning pannes selle seejärel aknalauale – ja siis siia – põimides käsivarred keha otsekui tüve ümber nagu oma maha pudenenud vilju igatsev õunapuu – ja sinna – jälgides ust, nagu me kõik seda kord või paar teinud oleme – ja siia – oma sammumisrajale, mõtted põrandalaudadega joondatud – ja sinna – kus ta nipsasjakesed mõjuvad – siia – võõralt, kuigi nende asukoht ei ole sugugi muutunud – sinna – kuid nad on ilma jäänud – siia – kui sisse astub mees, kes kannab tema poja verest tühjaks nõrgunud uppunud keha, ta näeb lapse keha esimese hooga nagu enda oma, aga siis, tema poeg, tema poiss, ta viskub kriisates tema kohale, iga ta meelt väänatakse jõuga, kurbus pressitakse kopsudesse ja rebitakse suu kaudu välja, naine suudab vaevu hinge tagasi tõmmata, kui sisse kantakse ta tütar, tema ainus armas tüdruklaps, kellest on oda läbi torgatud, ning poisi ja tüdruku vahel imbub rajale, mille ta jalad on põrandasse kündnud, reeturlikult verine veelomp. Me elame selleks, et täita omaenda tekitatud roopaid. Sel hetkel kostab veel karjumist, ESIMESE VAATUSE lõpp.
TEINE VAATUS, naise kodu on põlenud hõõguvateks tukkideks, õhus hõljuvaks tuhaks. Hekabe uitab sündmuspaigal ringi, sirgeldab sõrmega ahervaremele poja ja koldesse tütre nime. Aga kuhu nad läksid? Põlvili langedes üritab ta end maha matta, aeglustab oma tegevuse mõttetust nähes tempot ja pöörab end selili.
Publik niheleb oma istekohtadel. Hekabe keerab end külili ja jääb magama. Mehed ja naised publiku seas sosistavad ja silmitsevad ta ühtlast hingamist. Nad vehivad ähvardavalt käes olevate kavalehtedega. Kolmandast või neljandast reast hõikab keegi mees midagi, ta hääl paneb võpatama. Keegi ägab – naine, keda nähtud stseen lähedalt puudutab. Ta kardab, et teater avaldab mõju tema enda perekonnale, ta väikestele lastele, sest milline noor ema ei tunneks pelgu nõiduse ees?
Ägamine levib kogu rühmas, see muutub teravamaks ja valjemaks, kuni kogu rahvahulk toob kuuldavale ookeanimühana mõjuva heli, raksatava karje, klammerdudes istmete käetugede külge ning end vankudes püsti ajades. Nad sööstavad lavale ja lohistavad näitlejanna saali. Kui nad teda pimedusse kannavad, on naise ilmest võimatu välja lugeda, kas ta kavatseb neid eemale tõrjuda või mitte.
3 Lugeda kõigepealt. (it k)
Elizabeth ohjab tegevust rue Chauveaul asuvas korteris, mille peaaegu kõigist akendest avaneb õnnetuseks vaade jõele
Isadora, kes ei paistnud märkavatki oma alastust ja kõikjale jäetud märgi jalajälgi, mis laiali valgusid ja silmapilk kuiva puidu sisse imbusid, tõi vannitoast järjekordse kirja. Tundus, et ta oli juba purjus, kuigi külalised polnud veel hommikukohvi joomistki lõpetanud.
„Mine tagasi vanni,“ ütles Elizabeth õe ulatatud kirjalt vett maha raputades. Seegi kiri, nagu eelmised kolm, oli adresseeritud Tedile. Mitte ükski elutorm ei suutnud naist lahti rebida sellest näitlejanna snoobimõõtu pojast – kes oli viimasel ajal üpris turskeks muutunud, kui ajakirjanduses avaldatud fotod ei valetanud. Mees polnud Elizabethi vastu kunagi eriti kena olnud ja ühel korral lausa kõigi kuuldes maininud, et tema meelest pingutab naine lonkamisega üle, et endast huvitavamat muljet jätta. Aga see ei lugenud, mees oli jumaldatud lavakujundaja, kes enda meelest mõistis teatrit, kuna ema oli teda juba poisikesest peast sundinud endale kulisside taga rakendust leidma.
Isadora kuulas käsku ja pöördus aeglasel kuningannakõnnakul vannituppa tagasi ja nad kõik nägid naise ümber nurga kaduva alasti taguotsa turtsakat jõnksatust. Elizabeth tundis end häirituna, märgates, kuidas Max pilgu rõhutatult kõrvale pööras. Mees oli Isadoraga isiklikult vaid mõned korrad kohtunud ega osanud ilmselgelt kuidagi teisiti käituda, kuid naise
