on.
4 Perekonna hauakamber. (pr k)
Seltskondlik leinatalitus jätkub sigaretisuitsust häguses korteris rue Chauveaul
Gus jõudis viimaks pärale, raputas ukse kõrval pärastlõunase uduvihma oma mantlilt maha ja kummardus, et Elizabethil end suudelda lasta. Uudised õnnetusest olid Londonisse jõudnud enne tema esimest hommikust etendust ning mees tundis end lämbuvat ja pikemaid monolooge ette kandes õhku ahmivat, nagu napiks seda laval. Tagantjärele vaadates lisas see Narkissose tegelaskujule kaalu; iseenda oma vaimusilmas sedavõrd haprana nägemine mõjus nii, et isegi vaikne mõtisklushetk läikpapist ojakese ääres võttis ta hingetuks. Ja vaatamata Pariisi-reisiga kaasnevatele ennekuulmatutele kulutustele asus ta silmapilk teele, põhjendades seda sellega, et oligi tahtnud minema pääseda ja viimast otsa rase Margherita ilmselt ihkaski võimalust mõnda aega üksi olla, sest kui mees talle oma minekuplaanist rääkis, oli naine oma tuppa läinud ja ukse lukku keeranud.
Elizabeth võttis venna väga kena kaamelivillase mantli, mille too oli Prantsusmaale jõudes viimase oma avansist jäänud raha eest ostnud. Mees nägi rõõmuga, et õde oskas selle kvaliteeti hinnata. „Ta on vannis,“ ütles naine. „Tule ja ütle kõigile tere.“
Mees vaatas üle ta õla rahvast täis võõrastetoa poole, mis meenutas spiritistliku seansi toimumiskohta: musta riietatud naised, kaabusid põlvedel hoidvad mehed. Aga keegi neist ei paistnud rääkivat, alles lähemalt silmitsedes nägi mees ühte naistest midagi oma kokkupõimitud käte poole tähendavat. „Kes need on?“ tahtis Gus teada.
„Mina ei tea,“ vastas naine. „Ehk nad ütlevad, kui sa ennast tutvustad. “Elizabeth oli tõeline närvipundar. Nende viimasest kohtumisest Saksamaa-ringreisil oli möödas aastaid – Margherita oli toona veel üksnes mehe lavapartner – ja kuigi Gus tundis end lausa võimatult vanemana, näis õde olevat ikka endine, pidevalt ümber nurga piilumas, just nagu rünnakut oodates.
Keegi tõi köögist taldriku suitsulõhega ning külalised kummardusid ettepoole, et selle kallal nokkima hakata.
„Raisakotkad,“ pobises Gus. „Kuule, kui sa ei tahtnud nende nimesid küsida, oleksid võinud külalisteraamatu välja panna.“
Naine võpatas. „Ma arvan, et mõned neist on impressaariod.“
See parandas silmapilkselt mehe tuju. „Ehk on mõni neist minu etenduse tellimisest huvitatud.“
„Gus, mitte igas hetkes ei pea võimalust nägema.“
Mees kehitas õlgu ja vaatas, kuidas teised söövad. „Ära ole selles nii kindel.“
„Loodetavasti ei jää nad ööseks,“ tähendas naine. „See mees peaks lapsed homme siia tooma ja pärast seda läheme kõik koos kalmistule.“
„Mis mees?“
„Mees surnukuurist, kus lapsed praegu on.“
„Kui õudne!“
„Ta lausa nõudis seda. Tundub nii, et nende näitamises on midagi väga kunstipärast. Paris ei koonerdanud.“
„Selle nägemisest nad küll ei loobu.“
Naine ohkas. Ta köhatas oma hääle puhtaks ja pälvis mõne viimaseid lõhetükke crème fraîche’i kausis solgutava külalise tähelepanu. „Vaadake,“ ütles Elizabeth, „Augustin jõudis kohale.“
21. aprill 1913
Teatro della Pergola
Ted Craig, Direttore
Non leggere i giornali5
Firenze
Teddy –
Nad panid lapsed elutuppa lautsile. Elutuppa! Kaks tuvikest sohval teineteise kaisus, mu murtud südame kaks verest tühjaks nõrgunud poolt.
Küllap kujutad seda endale ette, kuigi olen kindel, et sa ei taha seda teha ja mina pean nähtut sulle kirjeldama, kuigi mõistagi parema meelega unustaksin selle. See on elavate kohus; needus, mis saab osaks neile, kes pärast seda, kui surnud on rahu leidnud, teed jätkama peavad. Peaksid endale lava taha rahuliku koha leidma, et istet võtta, ehk selle kapi lähedal, milles sa džinni peidad.
Paris nõudis, et Patrickul oleks seljas rüü, mille me talle tookord ristimiseks nimetatud pikale läinud teejoomise ajaks selga toppisime, ja Deirdre jaoks oli kusagilt välja otsitud valge kleit. Paris tahab kindel olla, et vagatsejad meid järgmisel hooajal korraldatavatelt pidudelt eemale ei tõrjuks; parimad peod on alati tulekul. Mäletan, et sinu ema ostis Deirdre esimese ristimiskleidi, ja kui kõik etteheited kõrvale jätta, siis see kleit meeldis mulle ja loodetavasti on temaga, su emaga, kõik hästi, ma tunnen temast tohutult puudust, palun anna talle mu tervitused edasi, kogu mu armastus. Paki kõik sisse!
Pärast pikka pelgu ja arutlusi täis hommikut pakiti lapsed viimaks lahti ja kanti käest kinni hoidvatena tuppa. Kaks meest pidid nad raskustega uksest sisse manööverdama ja lapsed nagu omavahel ühendatud portselannukud enne nende sohvale asetamist korraks püstiasendisse kergitama. Õnneks ma magasin nende saabumise hetkel ja kuulsin kõigist neist üksikasjadest alles hiljem.
Elizabeth äratas mu ja ütles, et nad on teises toas, ja ma sattusin suurde segadusse, mõeldes korraks, et see kõik oli olnud vaid kohutav unenägu. Kui mulle hommikune tegevuskava meelde tuli, kartsin end hirmust oksele hakkamise ees liigutadagi. Lootsin, et kui mul õnnestub Elizabethi haigestumises veenda, laseb ta mul voodisse jääda, kuid ta tiris mu püsti ja rääkis sellest, kuidas asi tuleb ära teha.
Ta aitas mul kõrvaltuppa minna ja ma nägin neid seal teineteisel käest kinni hoidmas. Neid sohvale sättinud mehed ei saanud seda teada, aga just nii nad tihtipeale magasidki, käest kinni hoides, nagu talutaks üks teist läbi unenägude.
Heitsin näoli põrandale ja roomasin nende poole, nagu oleks tegu mõne meie mänguga. Me armastasime oma mänge väga ja meil olid mõned lemmikud, mis korduvast mängimisest hoolimata kunagi oma võlu ei kaotanud. Patrickul oli komme pärast õhtusööki laua alla pugeda ja täiskasvanuid ehmatada, mis mõistagi iga kord, kui õhtusöögil külalisi oli, palju nalja valmistas. Kui ta seda esimest korda tegi, üritas hoidja teda laua alt välja tirida ning poiss röökis ja põtkis jalgadega ning teisel korral koguni hammustas hoidjat, tabades õrna kohta pöidla ja nimetissõrme vahel. Ta oli siis alles pisipõnn ja paras metsaline. Hoidja tahtis talle peksa anda, aga mina korraldasin paraja stseeni, rebisin end vööni alasti ja pakkusin oma selga ja nii edasi! Mõistagi olime me kõik parasjagu joonud, isegi Annie, kes puhkes nutma ja pages magamistuppa, kus Deirdre nii armsasti luges. Patricku kannul laua alla ronides märkasin seda, et puust lauajalad moodustasid omanäolise metsa, ja seda, kui naljakalt jalad olenevalt nende omaniku tujust liikusid.
Patrick oli see, kes kõike märkas, kuigi Deirdre oli sõnaosavam; ta tõlgendas sageli poisi jonnihoogusid. Nägin vaimusilmas neid kahte täiskasvanutena, reisimas linnadesse, kus tüdruk oleks enne poisi lavale astumist ja tantsukunsti meistriteoste ettekandmist kunstilistest leiutistest loenguid pidanud. Sest neis olid esindatud meie kõigi parimad omadused ja kõik halb oli välja jäetud.
Nad hoidsid käest kinni ja ei liigutanud ennast, kui külalistetoas nende juurde roomasin – nii loomulikud, ütles Elizabeth hiljem, ja lootusetud –, aga viimasel ajal olid asjad nii võimatuna
