Isadora. Amelia Gray

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Isadora - Amelia Gray страница 4

Isadora - Amelia Gray

Скачать книгу

naine lahkus, teetassi endaga kaasa viies ja päevatekki teenijate jaoks maha jättes. Mees kuulis teda teises toas Isadorat hüüdmas; tema hääletoon meenutas inimest, kes teeb kõik endast oleneva teise puurimeelitamiseks.

      Õhtuse väljaandega saabus ajakirjanduse ülevaade sündmusest ja keegi luges selle valjusti ette: kolme ohvrit kuuldi hetk enne vaikuse saabumist haledasti karjumas ja kuigi mitu meest oma elu ohtu pannes autole järele sukeldus – Paris teadis, et see vastas tõele, kuna oli kangelasekandidaatide märgi käsi surunud –, ei andnud see tulemusi. Vool oli liiga tugev, vesi tume ja külm.

      Tunnid möödusid. Naised valasid Isadora teetassi veini ja naine jõi seda elegantselt, paludes lisa. Talle pakuti all asuvast kauplusest toodud koogikesi, kuid ta ei pööranud neile tähelepanu. Kui ta ka teisel päeval toidust keeldus, segati ta veini sisse pisut sulavõid ning ta jõi selle lihtsalt ära.

      Sellal kui naine juustu ja vorstitoodete peale nina kirtsutas, tegeles Paris autojuhi suhtes algatatud uurimisega. Ta oletas, et õnnetuse põhjustanud tehnilise rikke põhjuste teadasaamine võiks talle mingitki rahu tuua, kuid tegelikult häiris see teda veelgi enam. Ta naasis üha uuesti nende põgusa mootoriteemalise jutuajamise juurde ja talle meenus, kuidas ta polnud varem kunagi midagi öelnud, nähes juhti autole käiku sisse jätmas. Tal oli kahju mehest, kes kahtlemata oluliselt üksildasemas toas leinas, lapsed vaatamas tema poole suurte ja hämmastunud silmadega, milles peagi peegeldub teadmine nende isa poolt kordasaadetust.

      Ja selle kõige kestel lilled. Neid toodi koormate viisi ning omaenda kimpudega saabuvad külalised vaikisid kohe häbistatult, nähes neid vastuvõtvat rüüstatud aeda; kõik pinnad ja ruumid olid õisi täis. Isadora oli oma väikesesse tassi veini kallamist nõudes läbi põrandal kuhjuvate valgete liiliate teed rajanud, kuigi teadis väga hästi, kus veini hoitakse, ja oleks võinud seda soovi korral endale ise valada. Parist häiris naise sedavõrd kuulekana nägemine, kuid samas jättis see talle vabaduse niimoodi korraldada, et Isadora tal pidevalt üle õla ei kiiganud.

      Päevad sulasid üheks kokku. Kui mees ootas kohtuarsti esmast aruannet, mis saabus elevandiluukarva karges ümbrikus, kujutas ta endale ette kirurgi kandikule nõrguvaid tunde. Ümbrikust leidis ta kirjelduse laste kopsudest leitud veest ja tõsiasjast, et mõlemad leiti Annie külge klammerdunutena; sellest järeldas Paris, et mõlemad olid surmast selle kartmiseks piisavalt palju teadnud. Aruandes polnud seda küll öeldud, aga mees kuulis kohtuarsti abi käest, et lapsehoidja haare oli ka surmas olnud sedavõrd tugev, et kaks meest pidid naise laste küljest lahti kangutamiseks kasutama raudkangi; et kangutades murdusid naise mõlemad käed ja kuigi ta oli kaksteist tundi surnud olnud, pani kohtuarst need ikkagi lahasesse, otsekui lootes, et need mingil moel kokku kasvavad.

      Paris tahtis Isadorat sellest kõigest eemal hoida ja niisiis korraldas ta asjad nii, et naine veetis oma päevi kirju kirjutades ja luksuslikke vanne võttes ning see näis talle kenasti sobivat. Naised ei lasknud ta teetassil tühjaks saada ja lõpuks oli ta üksjagu napsine, hakates peagi käituma nagu mõne väikeriigi valitseja aukandjaid vastu võttes, kuulas liiga tugevalt polsterdatud tugitooli leenile nõjatudes sõprade ja naabrite, kuulujuttude levitajate ja heasoovijate, politseinike ja kunstnike kogukonda pürgijate kaastundeavaldusi; nad kõik astusid läbi, et omalt poolt mõned sõnad öelda ja põgusalt ta kätt puudutada. Ta võttis nad kõik vastu, kergelt vankudes ja oma rüü pihale kinnitatud kuldset tutti sõrmitsedes. Mees jälgis eemalt, kuidas ta külalistele malbelt naeratas ja tasasel häälel lastest rääkis, nagu magaksid nood lihtsalt kõrvaltoas.

      19. aprill, 1913

      Teatro della Pergola

      Ted Craig, Direttore

      Firenze

      Teddy –

      Nad ei luba mul lahkuda, kuid taipasin, et mul on vabadus kirjutada, kellele tahan, ja keegi teine ei sobi, mu kallis. Kõik mehed on mu vennad ja seda olid alati ka sina, isegi noil varastel päevadel, mil sa mu voodisse hiilisid ja su käsi mind hellalt puudutas nagu venna oma, ja niisiis pean sind paluma, et sa minu jaoks mõnda lihtsat asja uuriksid.

      Ma palun seda teenet sinult täie tõsidusega, äärmise lugupidamisega ja asjakohaselt, kuna sa oled Deirdre isa ja seega midagi enamat kui verevend; sa oled mu verd ohjava südame vend. Loodan, et saadad kogu ülevaate Paris Singeri nimele meie Neuilly korterisse. Piisab tema nime kirjutamisest ja õige koht leitakse üles. Pärastlõunase postikande jaoks ei käi miski üle jõu, Teddy, sa tead seda niisama hästi kui postiljon.

      Eeldan, et oled hilisõhtuni tööl, ja niisiis saadan selle sinu kontorisse. Küllap sa kujundad Rosmersholmist Egiptuse templit ja Eleonora Duse on sinu söepliiatsiga raamitud silmadega Rebecca. Itaalias on nii palju nautimisväärset; kõik Firenze elanikud on näitlejad ja poeaknaid silmitsedes võib kogu päeva imelisi stseene nautida. Loodetavasti on sul tore ja erilisi muresid pole. Olen kindel, et May varustab sind puhaste mansettidega ja valmistab sooja toitu ning toob isiklikult lõunasöögi teatrisse kohale; midagi lahjat, näiteks puljongit, mille sa niipea, kui ta läinud on, maja taga kasvava taime peale valad. See kujutluspilt mu silmade ees on nii selge – sa kannad heledat mantlit ja otsid kobamisi oma sigarette. Tere, mu kallis. Loodan sulle saata mõned meeles mõlkunud dramatiseeringud, mis sulle tõenäoliselt iseäranis sobilikud tunduvad, kui uudised toimunust pärale jõuavad. Kaastundeavaldused on üle antud ja vastu võetud, sa ei pea sellest rohkem rääkima, ma olen nende kuulmisest nii väsinud!

      Hoia see kiri alles ja heida sellele koduteel pilk peale; sa pead teel kiire peatuse tegema. Trammile istudes võiksid ehk mõtiskleda selle üle, et me oleme nüüd head sõbrad ja võlgneme teineteisele palju ja ma pole viimasel ajal sinult midagi palunud. Mäletan meie viimast jutuajamist, lõunalauas, kui me Parisega läbi astusime ja sina torsakalt tema vesti põrnitsesid, nagu oleksid just endale täpselt sama värvi hilbu ostnud, ja May oli samuti seal, rõõmustades võimaluse üle meie šampanjat juua ja meid hiljukesi kiruda – tervita teda minu poolt –, ja tolle meeldiva lõunasöögi ajal oleksin pidanud lubama Parisel jätkata meie varaste aastate uurimist ja laskma sind sundida rääkima neist öödest Belgradis, kuid ma jälgisin, et jutuajamine oleks elav ja pealiskaudne ja keskenduks mingile tobedale teemale – just nimelt, munade valmistamisele, millest ma paraku midagi ei tea –, ja sellal, kui May aina jahvatas munade kuumas vees hoidmisest, puudutasid sina oma kinganinaga mu pahkluud ja ma teadsin, et sa tegid seda tänu avaldamiseks. Aga sa ju tead, et ma ei sunniks sind iialgi taluma asju, mille talumiseks ma ise varmalt valmis poleks, ja küllap taipad niisiis nii selle kirja kui ka selles sisalduvate lihtsate, kuid oluliste palvete tähtsust.

      Kui koju jõuad, siis jäta oma kotid vestibüüli ja säti kavandid niimoodi, et sa vähemalt mõne järgmise tunni jooksul neile mõtlema ei hakkaks. Kui May midagi küsima hakkab, siis ütle talle, et kavatsed oma mõtteid pärastlõunase jalutuskäiguga klaarida. Ehk on sul tema jaoks välja mõeldud mingi hellitusnimi, Tupsuke või Nukuke, mida sa kasutada võiksid, et ta pöörduks tagasi oma Ida-India saarte pehmetest nõgestest rääkiva raamatu juurde.

Скачать книгу