rea.
Nüüd, mil sa oled kõik need asjad välja otsinud ja endaga jõe äärde viinud – jah, anna andeks, Arno äärde välja –, on oluline leida mõni eraldatud koht, näiteks Vespucci sillast pisut kaugemal, kus kõik need armsad puud vee kohale kummarduvad ja on ka kitsuke kaldariba. Ma poleks iialgi arvanud, et mul on kunagi aega või põhjust istuda ja mõelda kõigile jõgedele, millega olen kunagi kokku puutunud, aga siin me nüüd oleme ja ma olen avastanud, et mäletan üllatavalt palju sildu, millest olen armastust või üksildust tundes üle jalutanud; veekogusid, mida avastasin noil põgusail armsail hetkil, mil olin värskelt uude linna saabunud ja üritasin enne, kui see sulas ühte mälestustega kõigist teistest paikadest, seda tunnetada. Loodetavasti võtsid oma vihmamantli ühes; kui ma mõtlema hakkan, siis pole võimatu, et jääd sinna välja mõneks ajaks ja tahad ehk märjal maapinnal istet võtta. Mäletan, kuidas su vihmamantel pärast ühte neist öödest, khm-khm, Moskva korteris ligeda ja lõdvana nagis rippus. Me olime nii noored! Kuigi sina mõlgutasid liiga palju mõtteid, et üldse kunagi päriselt noor olla.
Loodan, et oled jõe ääres. Kujutle mu kadedust; siin meenutavad meile loodust üksnes lilled. Kui kuller üritas neid juurde tuua, palusime teda, et ta muist minema viiks, need tänaval mõnele ukselävele asetaks või võimaluse korral lausa mõnda teise linna toimetaks, aga tema tuli oma puutumatu koormaga tagasi. Keegi ei taha endale seda nuhtlust kaela. Need pakkusid isegi tröösti, enne kui kõik toad daaliaid ja ronitaimi, valgeid roose ja moosipurkidesse topitud tulpe, igas nurgas lehkavaid kummeleid ja aknalaudadel vankuvaid krüsanteeme täis said; terve magamistuba on paksult täis liiliaid, mida ma näha ei taha. Laual on nii palju pojenge, et tundub, nagu oleks see kolme jala võrra kõrgemaks kasvanud ja on korraga nii paks, et sellest saaks sobiva matuselavatsi; on ütlematagi selge, et see on pojengide tähenduse minu jaoks ära rikkunud. Meil ei ole kaastundekingituste jaoks enam ruumi ning me saame vastu võtta veel vaid lihtsaid sõnu, millest ei piisa, nagu kõik on kiiresti aru saanud.
Surma jäetud plekk muutub üha laiemaks. Esialgu arvasin, et kui mul õnnestub asjad korraldada nii, et inimesed sellest teada ei saa, siis läheb ehk meil, üksikutel teadjatel, korda see mõttes olematuks teha, nagu oleks kogu see sündmus üksnes mu ärevusest tekkinud väljamõeldis, haigus, mida ma teistele levitan, teadmisest välja kasvanud needus, mida saab vaid teadmatusega tagasi pöörata. Aga nüüd on mõistagi liiga hilja. Lillemüüjad hakkasid oma varude ammendumise järel võililli ja aknaalustes lillekastides kasvanud moone allesjäänud nöörijuppidega kimpudeks köitma ja puust kaartidele ilukirjas lauseid „Mu kallis, palvetan sinu eest tormistel aegadel“ ja muud säärast maalima. Varte küljest pudeneb mulda, ajalehe sisse mässitud umbrohi on närtsinud – viimasel ajal on inimesed kimbukäkerdiste pakkimisel väga osavaks muutunud. Too mees keeldus neid tagasi viimast, niisiis kangutasime triikimislaua kapist ühe laua lahti ja hakkasime neid seina taha toppima, ja kui see ruum täis sai, lükkasime selle vastu kummuti ja jätkasime selle sahtlite täitmist kingituseks toodud toidukraamiga, mille mina isiklikult kavatsen ära unustada. Loodetavasti tunneb majahoidja kolme nädala pärast selle lehka.
Mõtlen sulle Arno ääres. Milline kena postkaarditekst see oleks. Jätame asjaolud kõrvale, olen kindel, et sinagi mõtleksid nii kaunis paigas minust. Kallas on madal ja muruga kaetud, väikesed kivikesed vee all. Lasin enne vanni külma vett ja silmitsesin seda mõnda aega nii vees lamades kui ka vanni kõrval istudes, aga see ei aidanud ehtsat ja kiiret voolu tunnetada. Ja kui ma siis viimaks pladistama jõudsin hakata, murdsid nad mõistagi ukse lahti.
Kogu see jõuetu lollus muudab mu mannetuks. Loodetavasti andestad mulle, et ma sind kõige selle sisse segan. Minu küsimused on järgmised.
1 Kui raskeks muutub kleit märjaks saades ja kas seda kandes oleks end vee all täiesti võimatu liigutada?
2 Nüüd kingad; kas need pakuvad šokeeriva külma vastu kaitset või veavad üksnes kividena põhja?
3 Milline on vee all nähtavus? Kas päikesevalgus on seal natukenegi abiks?
4 Mis tunne on üleni vee all olla? Kas veekohin mõjub rahustavalt või toob veepinna alla vajumine endaga kaasa paanika?
Kasuta oma meeli nii kaitseks kui ka uurimiseks ja keskkonnaga nii hästi tutvumiseks kui vähegi võimalik. Mulle pakuvad huvi kõrkjad ja kivid, voolu tekitatud tunded ja helid ning kleidi käitumine; kas see jääb vee all asjade taha kinni või tõrjub ohte villase kilbina. Sest kas tead, on nii palju asju, mida ma ei mõista, et isegi kanged unerohud ei too mulle und. Juhuks kui peaksid imestama, miks ma kirjale raha lisasin – see vana kleit saab protsessi käigus kannatada. Kingadest ta puudust tundma ei hakka.
Paris kohtub parasjagu surnuaiainimestega ja muudkui korraldab kõike. Väga veenev praktiline ja asjalik etteaste. Aga kui on üldse keegi, kes mind haletsemata mõistab, siis oled see sina, Ted! Ma tean, et kui sa siin oleksid, aitaksid sa mul pageda ja me jookseksime koos jõe äärde, et oma küsimustele vastuseid otsida. On nii palju asju, mis meil tuleb välja selgitada!
1 Nagu kuu pealt kukkunud. (it k)
2 Ilma piirideta. (pr k)
Paris korraldab leinatalitust ja hoiab end tegevuses
Kaastundeavaldustega seonduv vajas korraldamist. Mehe hinnangul ja loenduse kohaselt oli kaarte ja kirju saabunud umbes kuussada; vanadelt sõpradelt ja mõjuvõimsatelt isikutelt, kunstide toetajatelt ja endistelt kallimatelt ning õpilaste emadelt. Kombed nägid ette neile kõigile vastamist ja Parise hinnangul pidanuks see assistendilt, kelle ta selleks otstarbeks palkama pidi, umbes neljakümmet nelja töötundi nõudma. Ta hakkas sellal, kui külalised rääkimist jätkasid, loiult oma märkmeplokis hinnakalkulatsiooni koostama. Assistent peab olema hea käekirjaga ja sõnaosav, mis tähendas kõrgemat tasu sellest, mida maksti tavalisele sekretärile, kes võis küll päev otsa dikteeritavat juttu kiirkirjas üles tähendada, kuid poleks suutnud isegi oma elu päästmiseks ise ühtki lauset välja mõelda.
Elizabeth, Isadora armas õde, jõudis kohale ja jäi ukse kõrvale liikumatult seisma, nagu oleks ta sisseastumise asemel parema meelega valmis olnud kõigi teiste mantleid ja peakatteid hoidma. Naine oli Isadorast pikem ja peaaegu niisama võluv, kuid ta lonkas ja lisaks oli tal ebameeldiv komme pilku kõrvale pöörata, mis jättis mulje, et ta mõistab kõiki salamisi hukka. Ta oli hea õpetaja ning töö, mida ta Elizabeth Duncani Darmstadti kooli juhatades tegi, avaldas Parisele muljet; kooli õppekava oli nime poolest välja töötanud naine ise, kuid rahastas seda Paris ja ideoloogiline toetus tuli Isadoralt. Max Merz, tema mees, oli naisega kaasas ja nägi ise välja nagu mantel ja kaabu. Nad surusid end kössitades teineteise vastu, kui Paris neile vastu läks.
„Darmstadt nutab koos teiega,“ sõnas naine ja astus mehe embamiseks kärmelt ettepoole. Duncani naiste tugevus mõjus alati üllatavalt; Paris polnud sugugi väikest kasvu mees, kuid tundis alati, kuidas nende embus ta lõõtsana kokku pigistas. Veidi hiljem lasi naine ta lahti ja mees sai jälle hingata, sellal kui naine laupa kibrutas, näol ilme, millega sobinuks takseerida mõnd erakordselt keerulist mosaiikmõistatust.
„Pole midagi südantlõhestavamat lapse kaotamisest,“ sõnas Max ja lisas: „tulime kohe, kui kuulsime.“
Paris taipas korraga, et kõik ta külalised olid treppidest üles korterisse ronides välja mõelnud esimese asja, mida pärale jõudes öelda, aga sellest kaugemale polnud keegi mõelnud. Ehk nad eeldasid, et kuulevad vastuseks hala, üksikasju ja kuulujutukillukesi, mida nad nautida ihkasid. Parisele oli selline läbimõtlematus vastumeelne; talle endale oli omane pigem selline mõtteviis, mis suure tõenäosusega iga jututeema kuni vältimatute tupikute saabumiseni ette läbi mängis, võttes arvesse kõrvalepõikeid
