õpetatud sõdurite vastu? Kuningas Charles II taganes. Ta jättis oma väed Iirimaale šotlaste armu alla ja kaitse lagunes. Iirlased olid ümber piiratud ja üksi, hüljatud ja reedetud, jäetud mäenõlvadele surema nagu huntide puretud lambad.
Maggie vennad tulid teispoolsusest tema juurde sõnumitega õele ja vanaemale, nad seisid koos teiste vaeste hingedega siia ilma avaneva akna taga ja andsid teada oma surmast tule, mõõga või nuia läbi. Maggie isa suri mägedes, lõhki lõigatud nagu jänes kanarbikus, ja polnud enam kedagi, kes oleks hoolitsenud tema naispere eest. Nad olid tõesti abitud justkui kerjused. Suurem osa nende lammastest oli röövitud. Polnud loota mingit ligimesearmastust, sest sõda oli maa laastanud ja inimesed nälgisid või surid aeglaselt katku. Aga Maggie anne oli alles ja inimesed tulid endiselt tema ukse taha, kaasas see vähene, mis neil veel oli, et saada sõnumeid oma lähedastelt. O’Leary naispere leinas vaikides, nad pidid jääma tugevaks, et olla üksteisele toeks, kurvastusest poleks niikuinii mingit abi olnud ja nende ellujäämine sõltus vastupidavusest.
Siiski polnud kõik kadunud. Maa oli neil alles, nende kallis kaunis mereäärne maatükk. Hoolimata sõja julmusest õilmitses loodus ikka. Mäenõlvadel õitses kanarbik, liblikad lendlesid, linnud siristasid puhkevate erkroheliste lehtedega puudel, soe vihm ja kevadine päikesepaiste tekitasid vikerkaari, mis kõrgusid oru kohal vaimustava lootusemärgina. Tõesti, maa oli neil alles, vähemalt see oli neil olemas.
Aga Barton Deverill, Ballinakelly esimene lord Deverill, võttis selle neilt ära, võttis ära viimase, mis neil oli, ja jättis nad tühjade kätega.
Esimene peatükk
Dublin, veebruar 1939
Martha Wallace keksles mööda St Stepheni pargis looklevat rada. Ta ei suutnud rahulikult kõndida, lihtsalt ei suutnud. Tema süda oli liiga kerge. See tõstis iga sammu juures keha õhku, nii et ta liikus edasi, justkui hõljuks pilvedel. Proua Goodwin kiirustas talle järele lühikeste energiliste sammudega, pingutades, et mitte maha jääda. „Kallis, mis sa tormad. Otsime parem mõnusa pingi ja istume,” pakkus ta hingeldades.
Martha keeras ringi ja hakkas oma eaka hoidja ees tagurpidi hüplema. „Ma arvan, et mina küll ei saa paigal istuda – mitte minutitki!” Ta naeris ennastunustavalt. „Mõelda vaid – ma tulin siia, et leida ema, aga hoopis kaotasin südame. See on ikka väga imelik, või mis sina arvad?” Martha ameerikalik hääldus oli teravas kontrastis proua Goodwini hakitud briti täishäälikutega. Tüdruku kahvatu iirlasenahk õhetas põskedel õunpunaselt ja kakaokarva silmad särasid elevusest. Ta oli kübara peast võtnud ja seetõttu mängis tuul tema pikkade pruunide juustega. Tuul tegi seda naudinguga, sikutades salke klambrite vahelt välja, andes juustele metsiku ja hooletu väljanägemise. Proua Goodwinil oli enda ees tantsusammul liikuvat seitsmeteistkümneaastast tüdrukut vaadates raske uskuda, et kõigest paari tunni eest oli Martha lahkunud pisarais Meie Taevase Kuninganna kloostrist, kui talle oli öeldud, et tema sünni kohta pole mingeid dokumente ja tema tegeliku ema kohta puuduvad igasugused andmed.
„Ärme nüüd ikka niimoodi hoogu ka satu, Martha-kallis.”
„Goodwin, sa oled korraga nii tõsine. Kui sa tead, siis lihtsalt tead, õigus?”
„Te kohtusite ju vaevalt tund aega tagasi. Ma ütlen lihtsalt, et mõistlik on olla ettevaatlik.”
„Ta on ju nägus, eks? Ma pole nii hea välimusega meest varem näinudki. Sellised lahked silmad. Need on kõige ilusamat halli tooni ja ta vaatas mulle väga pingeliselt otsa. Ma ju ei eksi, kui arvan, et meeldin talle?”
„Muidugi sa meeldid talle, Martha-kullake. Sa oled armas tüdruk. Ta peaks pime olema, kui ta ei näe, kui armas sa oled.”
Martha haaras oma vana hoidja embusse ja üllatas teda sellega nii, et hoidja hakkas naerma. Tüdruku ülevoolavus oli vastupandamatu. „Ja tema naeratus, Goodwin! Tema naeratus!” pahvatas Martha. „Nii üleannetu. Ja sarmikas. Tõesti, ma ei ole vist kunagi näinud kedagi, kellel oleks sedavõrd kütkestav naeratus. Ta on isegi nägusam kui Clark Gable!”
Oma kergenduseks märkas proua Goodwin toeka hobukastani all pinki ja istus ohates, võttes seal kõvasti ruumi enda alla. „Peab ütlema, et mõlemad mehed olid väga viisakad,” märkis ta, mõeldes vaimustusega poisi isale, lord Deverillile. Ta oli meelitatud, et nii kõrgest klassist mees oli kohelnud teda, lihtsat lapsehoidjat, väga viisakalt ja meeldivalt. Proua Goodwin teadis, et mees oli kutsunud nad oma lauda teed jooma poja soovil, kes oli ilmselt Marthast sisse võetud, kuid lord Deverill oli suhtunud proua Goodwinisse suurema lugupidamisega, kui oleks tarvis olnud, ja selle eest oli vana naine äärmiselt tänulik. „Lord Deverill on igas mõttes härrasmees,” lisas ta.
„Ma arvan, et kaotasin südame kohe, kui ta sisse astus,” tunnistas Martha, kes mõtles ainult poisile.
„Tema ei saanud sinult pilku ära. Hea, et isa ohjad oma kätte võttis, muidu poleks sul võib-olla olnudki võimalust temaga tuttavaks saada.”
„Oh, kas ma näen teda veel kunagi?” ohkas Martha käsi väänates.
„Ta ju teab, kus sa peatud, ja kui viivitame Londonisse sõiduga päevakese, võib ta ehk läbi astuda.”
„Ma olen nii elevil, et lihtsalt ei saa paigal olla,” teatas Martha ja plaksutas käsi. „Ma ei taha koju minna. Tahan jäädagi Iirimaale.”
Proua Goodwin naeratas nooruse naiivsuse peale. Kui lihtsana tundus elu esimese armastuse roosas hõõguses. „Ei tahaks sind maa peale tagasi tuua, mu kallis, aga meil on ju ülesanne täita.”
See leebe meeldetuletus vähendas pisut Martha entusiasmi. Ta istus proua Goodwini kõrvale ja vajus kössi. „On muidugi,” kinnitas ta. „Võid kindel olla, et selles ei takista mind miski.”
„Ehk saab JP meid aidata. Lõppude lõpuks tunnevad vist kõik aristokraadid üksteist.”
„Ei, ma ei taha sellest kellelegi rääkida. See on liiga valus. Ma ei suudaks tunnistada, et minu pärisema ei tahtnud mind ja jättis kloostrisse maha.” Martha langetas pilgu jalgrajale, kui orav sibas parajasti üle selle ja kadus loorberi alla. „Ma hakkan alles ise sellega kuidagi leppima,” lausus Martha vaikselt ja tema elevus oli täiesti kadunud. „Ma ei valeta talle, lihtsalt ei taha tõde kohe välja rääkida. Nagu sa ütlesid, me tunneme teineteist ainult tund aega. Ei saa ju kohe hakata südant puistama.”
Proua Goodwin pani kinnastatud käed süles kokku. „Hästi. Jääme veel üheks päevaks Dublinisse ja siis lähme edasi Londonisse. Kindlasti leiame Rowan-Hamptoni perekonna suuremate raskusteta. Ega neid leedi Rowan-Hamptoneid kuigi palju ei saa olla.” Ta asetas käe Martha käe peale ja surus seda. See, et Martha sünnitunnistusel oli aristokraadi nimi, tegi nende ülesande palju lihtsamaks, kui oleks olnud mõne tavalise nimega nagu näiteks Mary Smith. Sel juhul poleks proua Goodwin osanud kusagilt alustada. „Meid ootab kindlasti ees raske teekond,” nentis ta. „Naudime siis elu, enne kui asjad lähevad tõsiseks.”
Martha heitis pilgu proua Goodwinile ja näksas huult. „Ma nii loodan, et ta astub läbi.”
JP Deverill seisis Shelbourne’i hotellis oma toa avatud akna juures ja vaatas välja St Stepheni pargi poole. Tema sigareti suits keerles õhku, enne kui tuul selle minema kandis. JP pilk oli suunatud pargi oksarägastikule, aga oksi ta ei näinud, tema silme ees oli ainult Martha Wallace.
JP polnud veel kunagi olnud armunud. Tüdrukud olid küll tema tähelepanu paelunud, mõnda oli ta suudelnud, aga hoolinud polnud ta ühestki. Martha
