jätkas Bridie.
Michael raputas pead. „Ma jään siia ja hoolitsen ema eest,” vastas ta kindlalt ja proua Doyle’i õlad värisesid korraks, kui teda läbis tänulaine.
Aga asi oli selles, et Michael poleks kunagi suutnud elada lossis, mille ta oli põlema pannud sel mässulisel 1921. aasta jõuluajal. Ta poleks suutnud elada kohas, mis kannab Deverilli nime – pärast kõike seda, mida ta oli teinud, et seda hävitada. Aga eelkõige ei suutnud ta kõndida koridorides, mis olid kunagi kuulunud Kitty Deverillile, teades ise, mida ta tegi Kittyle oma majas hommikul pärast tulekahju. Ta kannab seda häbi ja süümepiina koos surnukehadega kotis, mis oli tal pidevalt seljas, sest süüst ei vabane ta kunagi. Süüst mustlaslapse tapmise eest tulekahjus, süüst kolonel Manley tapmise eest Dunashee maanteel, kui tema ja väike rühm mässajaid varitsesid seda inglast üksildases talumajas ning tapsid ta sama julmalt, nagu tema oli kohelnud iirlasi, süüst paljude teiste ees, keda ta oli vabaduse nimel tapnud. Jumal oli talle andestanud kõik patud ja pesnud ta hinge puhtaks. Aga Michaeli süütunne oli sügaval nagu maa-alune tõrvajõgi – ükskõik, kui kaunis oli maa selle peal, vesi seal all oli alati saastunud.
„Hea küll,” nõustus Bridie. „Ma tean, et sa oled uhke mees, Michael, aga ma olen nüüd jälle Ballinakellys ja hoolitsen, et mu perel poleks kunagi millestki puudust. Kui jumal on õnnistanud mind suure rikkusega, tänan teda sellega, et hoolitsen omaste eest.”
Bridie lahkus majast, tõmmates mantli enda ümber koomale nii mugavuse kui ka soojuse pärast. Ema ei kiitnud tema rikkust heaks, aga kui suur oleks tema halvakspanu veel siis, kui ta teaks kogu tõtt? Materiaalne rikkus oli Bridie üleastumistest see kõige väiksem, mitte mingi hulk Ave Mariade lugemist ei suudaks tema ränki patte heaks teha.
Oli juba peaaegu pime. Pärastlõunast oli saanud õhtu, vihma kallas endiselt ja tuul puhus ookeani poolt. Bridie vaatas autoaknast maastikku, mis oli püsinud muutumatuna hoolimata sellest, mida inimesed olid teinud. Rohelised mäekünkad, mille tipud kadusid pilvedesse ja orud, kuhu aeglaselt kogunesid uduloorid, olid ikka ilusad ja Bridiel hakkas rinnus pigistama, kui ta neid vaatas. Kogu aja, mil ta elas Ameerikas, oli õrn sosin kutsunud teda koju, aga väga kaua polnud Bridie sellest väljagi teinud. Ometi teadis ta sügaval südames, et kuulub siia ja ainult siia ega saa olla tõeliselt õnnelik enne, kui on ära ajanud kõik deemonid, kelle ta on siin varjudest valla päästnud.
Kui auto sõitis mööda sissesõiduteed, mis läks kaarega läbi rododendronipõõsaste vahelt, mille pungad hakkasid talvises külmas juba paisuma, kerkis loss udust nähtavale. Paljudest akendest paistis kuldset valgust, mis andis ahvatleva vihje sees valitsevale suursugususele, ja muljetavaldavad lossimüürid, mille oli pärast tulekahju üles ehitanud Kitty nõbu Celia, kes oli lühikest aega hoidnud alal Deverillide pärandust, kerkisid sama suurepäraselt ja uhkelt nagu siis, kui Bridie oli veel laps. Kui auto sõitis uhke peasissekäigu ette, mille kohale oli endiselt kivisse lõigatud Deverillide perekonna moto: Castellum Deverilli est suum regnum – Deverilli loss on tema kuningriik –, vaatas Bridie üles mademeakna poole, mille juures tema ise, Kitty ja Celia olid väikeste tüdrukutena seisnud ja vaadanud külaliste saabumist suveballile. Nad olid siis olnud lähedased nagu õed, kõik sündinud aastal 1900. Ta mäletas nõbude kauneid siidkleite, siidpaelu juustes ja ilusaid roosasid-siniseid patentnahast kingi sukkades jalgade otsas ning enda räpast põlle, viletsat kleiti, haledalt paljaid sääri ja räpaseid kingadeta jalgu, ning kibestumisokas torkas talle südamesse, sest kui Kittyl ja Celial oli olnud kõik, siis temal polnud olnud mitte midagi. Nemad olid õnnelikult trepist alla ballile keksinud, kui Bridie oli pöördunud tagasi trepialusesse kööki appi emale, kes oli kokk.
Kui ülemteener avas ukse Bridie Doyle’ile, kes oli nüüd krahvinna di Marcantonio, Deverilli lossiemand, tundis Bridie paratamatult julma rahuldust, et suur majandussurutis ja Celia abikaasa enesetapp olid Deverillide ambitsioonidele lõplikult kriipsu peale tõmmanud. Nüüd kuulus siia tema, tema poeg Leopoldo kasvab üles nende müüride vahel ja ühel päeval pärib lossi endale. Loss ei saa enam kunagi ühegi Deverilli omaks.
Bridie andis mantli, kindad ja kübara ülemteenri kätte ning suundus halli. Seal lõõmas kaminas tuli, et tal tuju tõsta, lambid põlesid, andes ruumile mugava ja küllusliku ilme, mida saab ainult suure hulga raha eest. Bridie kiskus mõtted jõuga eemale Doyle’ide maja tagasihoidlikust köögist, kus ta oli väikese tüdrukuna tantsinud isa käte vahel, ja tuletas endale meelde, et tema elu on nüüd siin ja ükskõik, kui loomulik oli minevikust kinni hoida, võis ainult olevik teha teda õnnelikuks.
Ta leidis abikaasa raamatukogust. Cesare oli süvenenud vestlusse pika, artistliku olemisega mehega, keda Bridie polnud varem näinud. Kui Bridie uksele ilmus, tõusid mõlemad mehed püsti. „Härra O’Malley, lubage, ma tutvustan teile oma naist krahvinna di Marcantoniot,” lausus Cesare uhkelt, sest Bridie kahvatus muutis ta veelgi kaunimaks. Bridie sirutas käe, et O’Malley saaks seda suruda. „Kallis, see vaimustavalt andekas mees teeb meile peaukse kohale kolm fantastilist kivist mesilast. Ma seletasin talle, et minu perekond on pärit paavst Urbanus VIII, Maffeo Barberini järglaste hulgast ja Barberini perekonna vapil on kolm mesilast.” Bridie sõrmed puudutasid kohe kleidile kinnitatud kuldset mesilaseprossi, mille Cesare oli talle kinkinud nende pulmapäeval. „Need on väga erilised mesilased, seega usaldan tema kätte ühe oma hinnalise mesilasemansetinööbi, et ta saaks kavandi joonistada.” Bridie ei olnud eriti üllatunud, et Cesare polnud seda kõigepealt temaga arutanud, sest Cesare oli enesekindel mees ja Bridie armastas teda seetõttu veelgi rohkem.
„Minu meelest on see suurepärane mõte,” lausus ta. Lõppude lõpuks, miks nad ei võiks Deverilli perekonna motot välja vahetada? See oli nüüd nende loss ja oligi sobiv kujutada ukse kohal kolme Barberini mesilast. Kui Cesare tahtis rohkem mesilasi (alates nende abiellumisest – ja Bridie raha saamisest – oli Cesare tellinud enda ja nende kodu kaunistamiseks juba igasuguseid mesilasi), peab ta neid saama. Uhkus oli Cesare nõrkus ja Bridie meelest oli see armas.
„Mul on nii hea meel, et sa selle heaks kiidad, kullake. Perekond on tähtis, eks?” Cesare kehitas õlgu. „Pealegi pole ju igaühel nii hiilgavat perekonda kui minul.” Ta heitis pea kuklasse ja naeris, nii et tema suured valged hambad särasid oliivikarva naha taustal, ning Bridie tundis vaimustuse- ja tänulainet, et see ilus mees kuulus talle.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
