et nüüd on tal noormehelt midagi, mida saab kalliks pidada. „Austatud preili Wallace,” luges Martha, „tavaliselt pole ma kuigi kidakeelne, aga teie olete muutnud mu lootusetult saamatuks. Andestage mu ebapoeetilisus. Kas teete mulle seda au ja lubate end meie kaunis linnas jalutades saata? Tulen teile homme hommikul kell kümme hotelli järele. Lootusrikkalt teie JP Deverill.” Martha ohkas õnnelikult ja surus kaardi vastu rinda. „Ta tuleb homme kell kümme!” Martha vaatas pärani silmi proua Goodwinile otsa. „Mulle tundub, et ma pean istuma.”
Proua Goodwin saatis Martha üles nende tuppa, kandes tema taga punaseid roose nagu pruutneitsi. Toas vajus Martha voodile ja heitis rahuloleva ohkega selili. Proua Goodwin silus oma halle juukseid ja vaatas hoolealuse poole peeglist, mis rippus tema ees seinal. „Loomulikult tulen ma sinuga kaasa,” teatas ta kindlalt. Hea süda ei saanud mingil moel kohusetunnet õõnestada. Kuigi ta polnud enam Martha vanemate palgal, oli tema kohus hoolitseda nende tütre eest, nagu ta oli teinud viimased seitseteist aastat. Siiski tundus talle, nagu oleksid tema ja Martha kuriteopaigalt jalga laskvad põgenikud ja ta oli kindlalt otsustanud hoolitseda selle eest, et kui Martha on leidnud naise, kes ta sünnitas, läheb ta turvaliselt tagasi Connecticutti perekonna rüppe.
Martha itsitas. „Ma tahangi, et sa kaasa tuled, Goodwin,” kuulutas ta ennast küünarnukkidele toetades. „Ma tahan, et sa näeksid kõike ise. Siis ma ei pea sulle hiljem sellest rääkima. Mis ma selga panen?”
Proua Goodwin oli Martha kohvri lahti pakkinud, ta avas nüüd kapiukse ja võttis välja ilusa sinise kleidi, mille sobivat tooni vöö rõhutas peenikest taljet. „Ma arvan, et see sobib,” ütles ta riidepuud üles tõstes. „Sa näed sinises armas välja ja see kleit on väga daamilik.”
„Ma ei saa täna öösel küll silmatäitki magada. Olen nii ärevil.”
„Selle vastu aitab klaas sooja piima. Kui tahad härra Deverilli ette astuda parimal võimalikul moel, on sul iluund tarvis.”
„Härra Deverill.” Martha heitis uuesti pikali ja ohkas. „Selles nimes on midagi meeldivalt pahelist.”
„Sest see kõlab nagu „devil” – saatan,” arvas proua Goodwin ja torutas siis huuli. „Ma loodan, et see on ka ainus sarnasus.”
Aga isegi pärast seda, kui Martha oli joonud ära klaasi sooja piima meega, ei suutnud ta uinuda. Proua Goodwinil polnud aga magamisega mingeid probleeme ja ta hingas kõrvalvoodis sügavalt, aeg-ajalt pääses tal kurgust norsatus, mis pani Martha kannatuse proovile.
Martha tuli voodist välja ja läks kriiksuvatel põrandalaudadel kikivarvul liikudes akna juurde. Ta tõmbas kardinad eest ja vaatas alla tänavale. Linn oli pime, kui välja arvata tänavalaternate kuldne kuma, ja Martha nägi, kuidas kerged vihmatibad langesid läbi lampe ümbritseva valguskuma nagu tillukesed sädemed. Oli vaikne ja märjalt helkivate katuste kohal rippusid rasked hallid pilved. Polnud näha kuud ega tähti, pilvedes polnud ainsatki pragu, millest oleks võinud vilksatada paradiis, ei sadanud lund, mis võinuks kive pehmemaks muuta, polnud lehti, mis oleksid andnud liikuvust puudele, mis seisid kangelt ja värisedes külmas veebruariöös, aga mõte JP Deverillist muutis kõik kauniks.
Proua Goodwin oli soovitanud, et Martha kirjutaks vanematele ja annaks teada, et on jõudnud turvaliselt Dublinisse. Kuulekalt ja leebunud südamega oli Martha asja kallale asunud. Üle Atlandi reisides oli tal olnud aega mõelda oma olukorra üle, tema õudus teadmisest, et ta polegi oma vanemate lihane laps – erinevalt väikeõest Edithist, kes oli lausa nautinud talle selle teatamist – oli leevenenud ja nüüd valdas teda ainult kaastunne. Ema ja isa olid ju kõigest inimesed, kes olid igatsenud last. Võimetutena seda saama, olid nad lapsendanud beebi Iirimaalt, kust Pam Wallace’i perekond pärit oli. Nagu ilmselt kõik armastavad vanemad, olid nad hoidnud lapsendamist saladuses, et Marthat kaitsta. Martha ei süüdistanud neid. Ta ei süüdistanud isegi Edithit, et too saladuse välja lobises. Siiski tegi talle haiget, et tädi Joan oli sellise delikaatse info avaldanud lapsele, kes oli liiga väike, et taibata, kui plahvatusohtlik see on.
Seega oli Martha kirjutanud hotelli paberile pika kirja, paljastanud oma tunded, mida ta polnud teinud esimeses kirjas, mille oli jätnud enne lahkumist vanemate majas esikulauale. Nüüd uskus ta, et vanemad vajavad täpsemat selgitust. Ta ei suutnud neile näost näkku asjast rääkida, see olnuks liiga valus. Ta armastas oma vanemaid nii väga, et tõsiasi, et tegelikult ei kuulugi ta neile, lõi talle justkui noa südamesse. Seda oli võimatu väljagi öelda – ja kuni ta olukorraga leppida suudab, ei räägi ta sellest kellegi teise kui ainult Goodwiniga. Martha arvas, et kui ta oleks küsinud vanematelt luba minna, poleks need ilmselt lubanud. Räägiti, et Euroopas võib puhkeda sõda, ja Pam Wallace oli oma kahe tütre suhtes ülearu kaitsev. Ma pean leidma oma juured, olgu need siis kus tahes, kirjutas ta. Teie olete ikka minu emme ja issi. Kui te armastate mind, siis andke mulle andeks ja püüdke mõista.
Martha mõtiskles edasi oma kitsikuse üle ja tema südamesse seadis end tilluke vimmakübe justkui uss õuna sees. Ta meenutas, kuidas ema oli alati nõudnud, et ta oleks laitmatu: laitmatult riides, laitmatute kommetega, laitmatu käitumisega ja lahke ning midagi vähemat ei tulnud kõne allagi, aga ometi tundus vahel, et isegi laitmatust ei piisanud, et olla Pam Wallace’i meele järele. Kui Martha oli alles väike, oli ema nii väga tahtnud, et ta avaldaks muljet vanaema Wallace’ile ja teistele mehe pereliikmetele, et oli muutnud tüdruku närvipuntraks. Martha oli vaevu julgenud suudki lahti teha, kartes, et ütleb midagi valesti. Ta mäletas kohutavat tõrjutusetunnet, mida võis tekitada ema karm pilk, kui ta ema nõudmistele ei vastanud – ja enamasti polnud tal aimugi, mida ta siis valesti oli teinud.
Isegi selle meenutamine pani ta südame paaniliselt kokku tõmbuma. Edithiga oli hoopis teisiti. Martha kuus aastat noorem õde oli sündinud Pam ja Larry Wallace’ile üllatusena ja nüüd mõistis Martha, miks – nad ei uskunud ju, et on võimelised lapsi saama. Järelikult oli Edith kallim kui Martha ja Edithi sündi tähistati sellise rõõmujoovastusega, nagu oleks Kristus uuesti maa peale tulnud.
Asi oli selles, et Pam Wallace pidi vormima Marthast Wallace’i, aga Edithit polnud tarvis vormida, sest tema ju oligi Wallace. Sellepärast koheldi õdesid erinevalt. Kõik sai nüüd selgeks. Martha lapsendamine oli tema lapsepõlve puuduv pusletükk. Edith võis käituda, kuidas tahtis, Pam ei teinud midagi, et teda korrale kutsuda või manitseda. Õdesid koheldi erinevalt, sest nad olidki erinevad. Üks oli Wallace ja teine ei olnud ning mitte mingisugune vormimine ega karmid pilgud ei saanud teha Marthast seda, kes ta polnud. Seitsmeteistkümneaastase tüdrukuna, kes maailma asjadest eriti palju ei teadnud, oli ta selle põhjal veendunud, et ema ja isa armastavad Edithit rohkem – ja nüüd üksinda akna all mõtiskledes sai ta sellele järeldusele kinnitust.
Martha mõtles oma pärisemale, nagu ta oli sageli mõelnud sellest saadik, kui leidis ema vannitoa kapist sünnitunnistuse. Pärisema nimi oli leedi Rowan-Hampton ja Martha oli mõelnud talle välja selle nimega sobiva iseloomu. Ta kujutles, et emal on leebed pruunid silmad nagu tal endalgi ja pikad lokkis pruunid juuksed. Ema on ilus ja elegantne nagu aristokraatlik inglanna päris kindlasti peab olema, ja kui nad viimaks kokku saavad, valab ema kindlasti rõõmu- ja kergenduspisaraid, võtab ta käte vahele ja sosistab nuuksete vahel, et nüüd, kui nad on teineteist leidnud, ei lähe nad enam mitte kunagi lahku.
Korraga puhkes Martha nutma. See tundetulv oli nii ootamatu, et ta tõstis sõrmed suu juurde ja ahhetas. Martha heitis pilgu voodi poole, et teha kindlaks, ega ta polnud hoidjat üles äratanud, aga vana naine magas rahulikult teki all, mis tõusis ja langes hingamise taktis. Martha vaatas aknast välja, aga tema pilk oli pisaraist ähmane ja ta ei näinud muud, kui enese moondunud peegeldust endale vastu vaatamas. Kes ta oli? Kust ta tuli? Mis elu oleks ta elanud siis, kui ema poleks teda nunnade kätte jätnud? Kas ta üldse saab seda kunagi teada? Küsimusi oli nii palju, et pea hakkas valutama. Ja Martha tundis end nii juurtetu ja üksikuna. Ainult proua Goodwin
