Bewley’ses, kutsus JP nad Greshamisse lõunale. JP polnud just eriti vaimustatud selle koha ametlikkusest, aga isale meeldis seal käia ja JP sai siin piirduda ainult arvele alla kirjutamisega. Proua Goodwin oli mõelnud jätta Martha ja JP omavahele, kuni läheb uurima Brown Thomase kaubavalikut, kuid tal oli nii hea olla, et see läks tal üsna meelest ja noored pidid temaga vestlema, kuigi oleksid meelsamini ainult teineteisega rääkinud.
Kui proua Goodwin muudki edasi lobises, vahetasid Martha ja JP tema üle muiates vargseid pilke. Kuigi Martha tundis end pisut süüdi, et lasi oma armastatud hoidjast naljanumbri teha, meeldis talle nii väga see sõnatu suhtlemine, mis meenutas pigem kauaaegsete vandenõulaste salakeelt, mitte kahe alles äsja tutvunud inimese pettunud pilke. Kui lõuna läbi sai, tundsid Martha ja JP, et nende vahele on tõesti tekkinud side.
JP ja Martha soovisid mõlemad, et see päev ei lõpekski. Aga taevas nende kohal pimenes, linnatänavail puhus niiske külm tuul. Elektrivalguse kollane kuma tungis läbi udu, pannes märjad kõnniteed kuldselt sädelema. Proua Goodwin tahtis hotelli tagasi minna, ta tuletas Marthale meelde, et nad peavad kohvrid pakkima, et järgmisel hommikul Londonisse sõita, aga Marthal polnud mingit kiiret lõpetada oma elu ilmselt kõige vaimustavamat päeva. „Sa võiksid taksoga hotelli minna ja ma tulen sulle varsti järele,” pakkus ta.
„Lubage, et mina maksan takso eest,” sekkus JP, kes oli pettunud, et temagi peab koju tagasi pöörduma. „Te näete kurnatud välja ja ma annan sõna, et Martha on kella viieks hotellis. Ma pean ise pool kuus Shelbourne’is isaga kokku saama, seega toon Martha mööda minnes ära.” JP naeratas kõige võluvamal moel ja lisas: „Ma luban, et hoolitsen tema eest, proua Goodwin.”
Proua Goodwini jalad valutasid ja tallad olid hõõrdunud. Kui ta poleks olnud nii väsinud, oleks ta JP pakkumise ehk tagasi lükanud ja lõpuni vastu pidanud, aga ta oli vaevu suuteline taksossegi ronima. Proua Goodwin lootis kõigest hingest, et JP on aumees.
Jälginud, kuidas takso nurga taha kaob, vaatas JP Martha poole ja tema südame täitis korraga kurbus. Tundus, nagu jääks ta kohe ilma millestki tohutult väärtuslikust. „Tahaksin teile veel midagi näidata,” lausus ta.
JP viis Martha mööda tänavaid Liffey jõe äärde, mis kiiskas nagu läbi udu libisev must madu. Udus kumasid nõrgalt laternad, mis kroonisid üle jõe viiva silla kahte kaarjat rauast piiret. Vaatepilt oli kaunis ja JP-le tekkis klomp kurku mõtte juures, et ta peab tütarlapsest lahkuma. „See on Poolepenni sild,” sõnas JP vaikselt. „Siin on kombeks visata vette münt, et see tooks õnne.”
Martha ja JP kõndisid silla keskele ja vaatasid alla sädelevasse pimedusse. JP pistis käe taskusse ja võttis välja mõne penni. „Soovige midagi,” ütles ta ja ulatas Marthale mündi.
Martha kibrutas kulmu. „Kas ma võin soovida kahte asja?”
„Ei, lubatud on ainult üks,” vastas JP.
„Aga mul on kaks soovi,” vaidles Martha, naeratades nõrgalt, sest tal oli neid tõesti kaks ja ta ei suutnud kuidagi valida.
„Aga minul on ainult üks,” teatas noormees kindlalt ja viskas oma mündi vette. Nad ootasid plumpsatust, aga seda ei tulnudki. See lihtsalt hajus uttu. JP sulges silmad ja mõtles oma soovi: Ma soovin, et näeksin Martha Wallace’it veel. Kui need sõnad kõlasid tema südames, mõistis JP, kui kirglikult ta seda soovis. „Teie kord,” ütles ta, nõjatus rauast piirdele ja silmitses Marthat nii pingsalt, et tütarlapsel hakkas midagi kõhus värelema.
„Hea küll,” nõustus Martha. Ta pigistas silmad kinni, mõtles, kuidas kaks soovi üheks kokku panna, nii et see ikka arvesse läheks. Natuke aega mõtles Martha väga pingeliselt. Viimaks mõtles ta välja. Soovin, et leiaksin oma ema ja tema juhataks mu tagasi JP juurde.
Marthal olid ikka veel silmad suletud, kui ta tundis, et JP võtab tal käest kinni. Tütarlaps tegi silmad lahti ja vaatas oma kindas kätt JP käes. Martha silmitses noormeest ja noormees teda ning mõistmine, et varsti peavad nad teineteisest lahkuma, lõi neil hinge kinni.
Aeglaselt ja mõtlikult võttis Martha kinda käest. Kohe asjast aru saanud, võttis JP enda oma samuti ära. Häbelikult naeratades andis Martha JP-le käe. See oli õrn ja soe, pikkade, otsast kaunilt peenikeste sõrmedega. Kui JP Marthat puudutas, tundis tüdruk erutusvärinaid üle terve keha, nagu ei hoiaks noormees mitte ainult tema kätt, vaid kogu olemust.
„Ma kirjutan teile Ballinakellysse,” lubas Martha, tundes, et enam pole vaja olla ettevaatlik.
„Te peate mulle ütlema, kuhu ma saan teile kirjutada,” vastas JP.
Martha ei tahtnud mõeldagi, et peab Ameerikasse tagasi minema. Ta ei tahtnud mõelda millestki, mis viib teda ära selle mehe juurest, kes oli nii lihtsalt leidnud tee tema südamesse. Tundus, et ta oli seal kogu aeg olnud.
„Ma leian võimaluse,” kostis Martha.
Vastutahtsi asusid JP ja Martha käsikäes sillalt lahkuma. JP sõidab koos isaga õhtuse rongiga Ballinakellysse ja Martha läheb Londonisse, lootuses leida oma ema. Aga mõlemad teadsid, et juhuslik kohtumine Shelbourne’is oli teinud kõik teiseks.
Kolmas peatükk
Ballinakelly
Doyle’ide maja hämaruses lamas vanaproua Nagle surivoodil. Ta oli juba päevi olnud minemas, kuid näis vastu panevat sellise raevuka tahtekindlusega, mida sellisel hetkel ja nii jõuetult naiselt ei oleks kuidagi osanud oodata. Voodi ümber seisis tema perekond, kurnatud pikale venivast ootamisest, valmis kuulma tema viimast hingetõmmet. Seal oli tema tütar Mariah Doyle, kes sõrmitses ainult rasket tööd ja karme talvesid tundvate karedate näppudega tublisti kulunud palvehelmeid. Tema näol oli juba kolmkümmend aastat hukkamõistev ilme – sellest ajast saadik, kui mustlane tappis ta abikaasa – ning lohutust leidis ta ainult religioonist ja lubadusest igavesele puhkusele. Kohal olid lapselapsed Michael ja Sean, kaks välimuselt ja iseloomult väga erinevat meest. Michael oli pikk ja tugev, tal olid tihedad lokkis juuksed, sama musta värvi kui silmadki, ning tema karismaatilisus peletas ja tõmbas ligi võrdsel määral, aga noorema venna Seani juuksed ja nahk olid heledamad, lahked silmad pähklikarva ja tema naeratusest õhkus sarmi, mis vennal puudus. Seani naine ja nende viie nelja- kuni kolmeteistkümneaastase lapse ema Rosetta oli läinud paksuks ja laisaks ning tema ilu oli hääbunud. Aga tema meloodilistes itaaliapärastes täishäälikutes oli kuulda päikesepaistet ning iseloomu meeldivus tagas, et abikaasa pilk ei eksinud teistele naistele ja kui mees sattuski õigelt rajalt kõrvale, tuli ta alati tagasi. Rosetta seisis vanaproua Nagle’i voodi juures ja palvetas tema hinge eest – ning lootis, et jumal halastab neile kõigile ja päästab sellest valvamisest, et nad võiksid juba lahkuda väikesest ebamugavast talumajast ning minna elama lossi Seani õe Bridie juurde, kellest oli üllatuseks kõigile peale Rosetta saanud selle uus omanik.
Tuul lõgistas aknaruute, vastu klaase ladises vihma ja veebruarikuine taevas rippus raske ja tumedana madalal maa kohal. Lehmad olid laudas rahutud, nende hingeõhk tekitas sees niisama tihedat udu, kui oli väljas, kajakad surusid end kaljudel üksteise lähedusse ja talvised tormi-iilid peksid kallast. Siiski tundis Bridie sel ajal, kui teda sõidutati alla orgu talumaja poole, kus ta oli üles kasvanud, ainult nostalgiat, mis tuli lainetena, nii et teda tabasid mälestused, mida tal oli siiani õnnestunud alla suruda. Ta oli nüüd olnud Ballinakellys nädal aega ja iga päev, kui ta käis vanaema vaatamas, leidis ta, et memm on jälle veidi rohkem endasse tõmbunud.
Vanaproua Nagle keeras pea ukse poole, kui tema noorim lapselaps sisse astus. Tema rosinasilmis süttis ainitine pilk, ta maigutas hambutute igemetega musta suuava nagu kala kuival, püüdes tulutult midagi
