et talle pakuti Ameerikas paremat elu, vaid et lord Deverill oli ta lossis ära võrgutanud, teda oli sunnitud sünnitama Dublinis kloostris ja veendud igaveseks lahkuma, nii et Bertie Deverill sai teeselda, et seda labast armulugu pole kunagi olnudki. Bridie tahtis, et vanaema teaks, et ta on pidanud tundma pojast ilmajäämise piina mitte üks, vaid lausa kaks korda, sest vend Michael varastas kloostrist lapse ja jättis siis Kitty Deverilli lävele, et Kitty võiks lapse poolõena ta üles kasvatada kui enda oma. Kui Bridie oli tulnud mõni aasta hiljem Ballinakellysse ja avastanud, et poiss on Kitty hoole all, oli ta olnud sunnitud tunnistama, et on lapse uuesti kaotanud.
Kitty oli rääkinud JP-le, et tema ema on surnud. Poisil polnud aimugi, et tegelikult elab ema nüüd maavalduse teises otsas lossis, mis kuulus kunagi tema isale. Bridie pidi taluma seda, et näeb poega, kuid ei saa mitte kunagi rääkida talle tõtt. Ta ei saa poissi käte vahele võtta, kallistada ega öelda, et armastab teda, sest seda tegi hoopis Kitty: Kitty Deverill, kes oli kunagi olnud tema suurim sõber, aga oli nüüd vihatuim vaenlane. Bridie tahtis, et vanaema näeks tema valu ja viha ning mõistaks teda. Sisemust näriv saladus ja valu varjamise koorem hakkasid muutuma talumatult rängaks. Kui ta saaks jagada seda armastatud vanaemaga, viiks vanaema selle endaga hauda.
Mitte keegi peale Michaeli ei teadnud inetut tõde Bridie võiduka kojutuleku taga. Teised pereliikmed nägid ainult seda, mida ta oli omandanud: vapustav krahvitiitliga abikaasa, väike poeg Leopoldo, võimas Deverilli loss, uhked riided ja ehted, läikiv auto ning kinnaste ja nokkmütsiga sohver. Isegi Michael ei teadnud, kui paljust ta oli ilma jäänud. Ja Bridie ei saanud sellest kunagi rääkida.
Bridie igatses, et vanaema teaks tema patte, kõiki tema patte, ja armastaks teda neist hoolimata. Korraga oli see, et vanaema teaks tõtt, talle tähtsam kui miski muu maailmas. Ta kummardus vanaemale lähemale, tundes vana naise hapukat lehka – juba kõduneva keha lehka.
„Ma ei tahtnud kunagi sinu juurest ära minna,” sosistas ta vaikselt ja tema näole valgusid pisarad. Ta surus vanaema käe vastu oma märga põske. „Midagi polnud parata. Ma tegin midagi halba ja pidin lahkuma. Aga ma tahtsin ainult koju tulla, sinu ja ema juurde. Tahtsin ainult jagada ... ja et sa mind armastaksid ...” Bridie sosin kostis karedalt. Tundus, et vanaema pilk vaatab mööda naisest, kes Bridiest on saanud, ja näeb väikest kõhna tüdrukut, kes ta kunagi oli – sasipäist, paljasjalgset ja koriseva kõhuga, mida ta kunagi täis ei saanud. Ja peegelpildil vanaema silmis nägi Bridiegi seda tüdrukut. Ta tahtis väga olla taas väike tüdruk ja elada uuesti sellist elu. Kui teisiti siis kõik oleks võinud olla.
„Enam ei lähe kaua, aidaku meid jumal. Temale on see õnnelik päev,” ütles proua Doyle risti ette lüües.
Bridiele tuli klomp kurku ja silme eest tõmbus uduseks. Suutmata rääkida, paitas ta lihtsalt vanaema valgeid juukseid ja püüdis naeratada, et mitte ajada vana naist oma hirmuga ärevile. Kui Bridie vanaemale silma vaatas, tundus talle, et vana naine ütleb: Ära unusta, kes sa oled, laps. Ära kunagi unusta, kes sa oled.
„Miks ta ikka elu külge klammerdub?” küsis Rosetta.
„Sest surm on hüpe tundmatusse, ükskõik, kui tugev su usk ka on,” väitis Michael, kes oli nii edukalt muutunud vagaks ja vaimseks meheks, et vähesed mäletasid halastamatut mässajat, kes ta oli olnud kakskümmend aastat tagasi rahutuste ajal, ja neid jõledusi, mida ta vabaduse nimel korda saatis.
„Ta ei taha meist lahkuda,” arvas Sean. Rosetta toetas pea abikaasa õlale ja püüdis oma kannatamatust varjata.
Proua Doyle’i alahuul värises korraks, enne kui ta jõudis selle kõvasti paigale suruda. „Jumal teab, et sa oled puhkuse ära teeninud. Sa võid nüüd minna ja jumala juures rahus puhata, nautides oma igavest tasu,” ütles ta. „Rist selles elus, kroon järgmises.”
Vanaproua Nagle vaatas ainiti Bridiet ja tema pilk muutus ähmaseks. Ära unusta, kes sa oled.
Viimaks vanaproua hing lahkus, keha tegi veel viimse hingetõmbe ja jäi liikumatuks. Proua Doyle ahhetas ja surus käe suu ette. Kuigi ta oli end juhtunuks ette valmistanud, mõjus surma lõplikkus siiski šokeerivalt. Bridie vajus põrandale ja langetas pea vastu madratsit. See oli möödas. Vanaema oli läinud ja Bridie ei saagi võimalust rääkida talle tõtt.
Mõne aja pärast tõusis Bridie püsti ning avas akna, et vanaema hing vabadusse pääseks. Tükk aega ei lausunud keegi sõnagi. Kõik seisid voodi ääres, pead langetatud, tundes aukartust voodil lebava keha tühjuse ees. Siis pöördus proua Doyle Seani poole. „Mine kutsu isa Quinn,” käskis ta. „Aja proua O’Donovan maast lahti, too tema käest nael peekoniviile, verivorsti ja kaks viskit. Surnut korrastavatele naistele tuleb midagi lauale panna. Küsi proua O’Donovanilt, kas võib nende telefoniga helistada, et panna surmakuulutus The Cork Examineri.” Proua Doyle pöördus nüüd Michaeli poole. „Sina kutsu Nellied siia ja ütle, et nad võtaksid kaasa lina ja muu vajaliku.”
„Ma võin minna lossi, ema, ja tuua toitu, viskit ja linu,” pakkus Bridie aidata soovides.
„Ei, Bridie,” vastas ema järsult. „Meie oleme lihtsad jumalakartlikud inimesed ja me ei taha inimeste ees kuidagi uhkustada. Memmele poleks see meeldinud. Ma juba kuulen, kuidas ta ütleb, et me oleme täis eirí-in-áirde. Kuni mina veel elus olen, siin majas ei eputata.”
See torkas Bridiet valusasti. Talle meenus päev, kui mustlane tappis tema isa, kui leedi Deverill kinkis talle tantsukingad ja kuidas Ballinakelly tüdrukud narrisid teda, et ta teeb ennast tähtsaks. Bridie keeras pea ära, et ema ei näeks, kuidas ta häbist punastab, ega mõistaks, kui väärituna ta pani Bridie ennast tundma.
Tuba pimenes, kuigi kõikjal võbelesid küünlaleegid. Bridie oli pakkunud, et maksab elektri eest, aga vanaproua Nagle tundis juba kõigest selle mõtte peale õudust. Aitas juba raadiost, mida nad hoidsid pitsliniku all kummutil ja pidasid imeasjaks, sest jumal hoidku, kust see muusika siis tuli? Mis ime pärast läheks neil vaja elektrit, kui päeval on päikesevalgus ja õhtul küünlad? See tekitaks ainult kiusatust, sest aineline rikkus on ju saatanast, see ahvatleb hingesid eemale jumalale meelepärasest lihtsusest.
Aga Bridie igatses ema imetlust. Ta võitles pisaratega, võttis emal ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. Aastad olid ema ja tütart teineteisest tublisti eemaldanud ja Bridie tahtis kindlasti kaotatud lähedust tagasi saada. „Sa pead tulema minu juurde elama,” ütles ta. „Ma hoolitsen, et sul poleks enam kunagi millestki puudust.”
Aga proua Doyle kangestus ja tõmbus eemale. „Enne läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki pääseb,” ütles ta tõsiselt. „Mina jään siia majja, kuni suren, Bridie. See oli küllalt hea sinu isale, seega on see küllalt hea ka minule. Sina võid ju olla nüüd rikas naine, Bridie, ja pidada ennast tähtsaks, aga see pole õige, et sina oled Deverilli lossiemand. Sa oleksid otsekui maailma pea peale keeranud. Mul on hea meel, et eelmised lord ja leedi Deverill, andku issand neile hingamist, pole enam elus ega näe seda. Ma oleksin häbi kätte surnud. Sa pole sündinud sellise elu tarvis. Jumal teab, et mina sind nii ei kasvatanud. Nii, see on nüüd öeldud.” Proua Doyle lõi pea selga ja prunditas huuli. „Ma loodan ainult, et sa pole unustanud oma usku.”
„Ma ei ole oma usku unustanud, ema,” vastas Bridie löödult. „Ma tänan iga päev jumalat kõige hea eest. Kindlasti on see jumala tahe, et ma nii hästi abiellusin. Mul on abikaasa, keda ma armastan, ja poeg, keda ma armastan isegi veel rohkem. Kui ma olen õnnistatud, siis on ju jumal mind õnnistanud.” Ja jumala eest, pärast kõike seda, mida ma olen kannatanud, olen ma õnne ära teeninud, mõtles ta endamisi. Proua Doyle surus taskuräti suu ette, et nuukset summutada.
Bridie pöördus Rosetta poole, oma vana sõbra poole, keda ta kohtas esimesel New
