Ta tõmbas suitsu ja vangutas uskumatult pead. Martha Wallace oli kõigutanud JP maailma alustalasid ja noormees oli kaotanud pinna jalge alt. Tüdruk oli olnud nagu välgutabamus silmade vahele, nagu Amori nool otse südamesse. Kõik klišeed, mida ta oli kunagi lugenud, said nüüd tema jaoks tähenduse ja ta ei teadnud, mida teha.
Õnneks teadis Bertie Deverill täpselt, mida teha. Ta oli patsutanud poega seljale ja turtsatanud naerda sellisel moel, mis ei jätnud JP-le kahtlustki, et kunagi oli isa olnud kõva naistemees. „Kui tahad teda uuesti näha, JP, pead tegutsema kiiresti. Nad ütlesid ju, et lähevad Londonisse. Osta lilled ja astu tema juurest hotellist läbi. Võid näidata talle Dublini vaatamisväärsusi. Ma olen kindel, et ta on vaimustatud, kui sind näeb.”
JP käis mõttes läbi iga sekundi nende kohtumisest all teeruumis. Kui nende pilgud esimest korda kohtusid, vaatas Martha teda laua tagant, kus ta istus akna all koos oma kaaslasega. JP polnud teda alguses märganudki, tal oli tegemist, et tervitada kõiki tuttavaid ja võtta istet toolil tüdruku laua lähedal. Aga siis oli Martha tema tähelepanu köitnud, nagu kirjatuvi oli tema pilk neiu silmades maandunud ja oli juhtunud midagi muinasjutulist. Martha polnud kaunitar, ta polnud rabav ja kindlasti polnud ta selline noor neiu, kes tõmbab endale tähelepanu, aga JP märkas üllatunult, et ei tahagi enam mujale vaadata. Selle meenutamine pani JP heameelest judisema. Martha polnud ka pilku kõrvale pööranud, vaid vaatas pilgutamata JP-le otse silma sisse. Martha põskedele oli kerkinud puna ja üle tema näo oli libisenud üllatunud ilme. See oli olnud peaaegu äratundev pilk, justkui oleks Martha märganud midagi JP näos ja avastanud jahmunult, et tunneb seda. Luuletused rääkisid küll sellisest armastusest esimesest pilgust, aga JP polnud sellele kunagi erilist tähelepanu pööranud. Ta polnud sellele mõelnud ega seda otsinud. Aga nüüd oli armastus leidnud tema ja JP-l oli tunne, nagu oleks see võrgu välja pannud ja tema sinna sisse püüdnud.
Luuletustes oli räägitud ka kummalisest tundest, et oled tundnud kedagi terve igaviku, et vaatad võõrale silma ja näed seal lähedast sõpra. JP polnud ka sellele erilist tähelepanu pööranud, aga kui tema ja Martha istusid laua taga, kui nende käed puutusid koogialuse juures kokku, kui nad tahtsid võtta sedasama muna ja allikkersiga võileiba ja sedasama šokolaadikoogi tükki, tundis JP, et nad on mingil moel tundnud teineteist juba varem. Nende vahel oli side, seos, mõistmine ja neil tuli teineteist ainult vaadata, et seda näha. JP tundis Marthat ja Martha teda ning korraga rääkisid kõik need luuletused, mida ta oli tobedaks pidanud, talle arusaadavas keeles. JP oli astunud üle läve ja see, mis oli varem varjatud, tuli nüüd avalikuks imetabaselt värvilise ja värelevana. Ta kustutas sigareti ja otsustas teha, nagu isa oli soovitanud.
JP ostis hotelli nurga tagant lillemüüjalt kimbu punaseid roose ja asus kannatamatult läbi pargi teele. Polnud aega viivitada. Martha võis juba asju pakkida, teha ettevalmistusi Londonisse minekuks. Kui JP ei kiirusta, ei näe ta Marthat võib-olla enam mitte kunagi. Päike oli juba madalal, hakates aeglaselt oma päevast ringkäiku lõpetama, raagus oksad heitsid tema ette rajale pikki niiskeid varje. Musträstad ja varesed häälitsesid ennast okstele seades ja oravad kadusid pessa, aga JP ei märganud midagi asjadest, mis oleksid talle tavaliselt rõõmu teinud, nii süvenenud oli ta oma ettevõtmisse. JP oli ebaharilikult närvis. Ta teadis, et teda pidasid nägusaks isegi need, kellele tavaliselt ei meeldinud punapäised mehed, ja poolõde Kitty, kes teda kasvatas ema asemel, keda tal polnud, ei väsinud meenutamast, et JP-l on Deverillide sarmikas naeratus, nii et poiss kasvas üles uskudes, et on eriline juba üksnes seetõtu, et ta on Deverill. Aga korraga, kui talle läks tegelikult ka korda see, mida teine inimene temast arvab, lõi ta endas kahtlema.
Väike odav hotell, kus proua Goodwin ja Martha peatusid, ei olnud Shelbourne’ist kuigi kaugel, aga kui JP kohale jõudis, oli tal hing kiirest käigust kinni. Punapõskne administraator tõstis leti taga pilgu ja naeratas soojalt, tema silmad lõid prillide taga särama, kui ta nägi nii pikka ja kena härrasmeest. „Tere päevast,” tervitas JP, tundes ennast rooside pärast pisut tobedalt. „Ma otsin preili Wallace’it,” jätkas ta letile toetudes. Administraator ei pidanud vihikusse vaatamagi, ta teadis väga hästi, kes on preili Wallace. See noor daam ja tema sõber olid hommikul uurinud Meie Taevase Kuninganna kloostri kohta ja tema oli neid juhatanud.
„Ma kardan, et nii tema kui ka tema kaaslane on ikka veel väljas,” lausus administraator pehme ja lauva iiriliku hääldusega ning tema pilk langes lilledele. „Kas soovite, ma panen need vette?”
JP pettumus oli lausa tuntav. Ta toksis sõrmedega kannatamatult vastu letti. „Aga nad tulevad ikka siia tagasi?” küsis ta kulmu kortsutades.
„Jah, muidugi,” vastas administraator. Ta teadis, et on sobimatu paljastada külastajate plaane, aga noormees näis nii kurb, tema lilled nii romantilised, et administraator lisas vaikselt: „Nad muutsid reserveeringut ja jäävad veel üheks päevaks.”
Selle peale muutus noormees rõõmsamaks ja administraatoril oli hea meel, et tema oli selle rõõmustamise põhjus. „Siis ma jätan lilled teie juurde. Kas ma võiksin saada paberit, et kirjutada teade?”
„Ma annan teile midagi paremat – nimelt väikese valge kaardi ja ümbriku. Palju elegantsem,” teatas administraator naeratades. Naine keeras ringi ja tegi näo, et vaatab läbi kirjahunnikut, et noormees saaks häirimatult kirjutada. JP koputas sulepeaga vastu meelekohta ja mõtles, mida kirjutada. Olles üldiselt sõnaosav, ei teadnud ta korraga sedagi, kuidas alustada.
See, mida ta öelda tahtis, oli kindlasti liiga otsekohene. JP ei tahtnud Marthat minema peletada, kui tüdrukul polnud veel olnud võimalust teda tundmagi õppida. Ta soovis, et mäletaks mõne luuletuse avarida või midagi vaimukat kusagilt romaanist, aga pea oli tühi ja mitte midagi ei tulnud meelde. Isa oleks muidugi täpselt teadnud, mida kirjutada, aga tema oli praegu Kildare Street Clubis, kus ta arutas oma angloiirlastest sõpradega ratsavõistlusi ja poliitikat nagu ikka siis, kui ta Dublinis käis. Kittygi oleks teadnud, mida kirjutada, aga tema oli kodus Ballinakellys. JP oli üksi ja tundis, et on täiesti kasutu.
Proua Goodwin ja Martha tulid tol õhtul hotelli tagasi pisut pärast seitset. Nad olid veetnud õhtupooliku, jalutades linnas ja nautides vaateid, pärast istunud Grafton Streetil Bewley’ses ja joonud teed. Luksuslike punaste pehmete istmete, vitraažakende ja sooja kuldse valgusega kohvik tekitas selgelt euroopaliku tunde, mis meeldis proua Goodwinile ja Marthale, kes olid külma käes kõndimisest väsinud. Nad soojendasid end teega, taastasid jõu koogiga ja vaatasid teisi inimesi võlutult nagu uut linna külastavad turistid, kes naudivad kõike uudset.
JP Deverill oli Marthal pidevalt mõttes, aga aeg-ajalt leidis ta ümber nurga keerates end aru pidamast, kas teisel pool teed kõndiv või pingil istuv elegantne daam võiks olla tema ema.
Selle järgi, mida ta teadis, võis ta olla oma emast möödunud juba oma tosin korda. Martha südames oli süttinud väike lootusesäde, et võib-olla otsib leedi Rowan-Hampton teda ka, ja tema mõtted triivisid pidevalt emotsionaalse taaskohtumise juurde.
Kui proua Goodwin ja Martha hotellifuajeesse astusid, naeratas administraator neile. „Tere õhtust, preili Wallace. Keegi härrasmees astus pärastlõunal läbi ja tõi teile need lilled.” Naine keeras ringi ja tõstis kimbu põrandalt. „Võtsin endale vabaduse need vette panna.”
Marthal jäi hing kinni ja ta surus käe südamele. „Issand, kui ilusad!” hüüatas ta ja sirutas käe lillede poole.
„On tõesti,” nõustus proua Goodwin. „Ta on ikka tõeline härrasmees.”
„Ta kirjutas kirja ka,” lisas administraator ja mõtles, et Martha on küll kõige õnnelikum tüdruk terves Dublinis.
„Kirja!” lausus Martha erutatult ja võttis rooside vahelt väikese ümbriku.
„Mis
