on hea meel, et lilled meeldisid,” ütles JP.
„Oi, väga meeldisid. Tänan teid.” Just siis astus nurga tagant välja proua Goodwin, kübar peas, mantel seljas ja kindapaar peos.
„Tere hommikust, proua Goodwin,” tervitas JP, olles pisut pettunud, et Martha kaaslane tuleb ka. Ta oli lootnud, et saab tütarlapsega veidi omavahel olla. „Nii, kuhu me siis läheme? Linnas on palju vaadata. Ma arvan, et võiksime alustada Trinity kolledžist ja jalutada edasi peapostkontori juurde. Kui hästi te tunnete Iirimaa ajalugu?” küsis ta, kui nad ukse poole liikusid.
„Üldse ei tunne,” tunnistas Martha.
„Siis lubage, et ma olen teie giid ja õpetaja,” lausus JP tähtsalt, võttis Martha mantli ja aitas selle talle selga. „Aga ärge muretsege, ma ei tee teile lõunalauas testi.”
JP tegi ettepaneku sõita taksoga Trinity kolledži juurde ja proua Good win oleks selle pakkumise hea meelega vastu võtnud, sest hommik oli niiske ja udune ja tema jalad olid veel eelmisest päevast valusad. Aga Martha tahtis nagu JP-gi jalutada läbi pargi ja nii nad siis asusid puude all teele. Vana hoidja kõndis diskreetsel kaugusel noorte taga, lootes, et ehk teevad nad kolledžis peatuse, et juua tassike teed.
Peagi olid JP ja Martha närvilisusest üle saanud ja ajasid vabalt juttu. JP küsis Martha kodu kohta Connecticutis ja Martha omakorda Ballinakelly kohta, kumbki ei avaldanud tõtt oma vanematest. Martha varjamine oli tema hiljutise avastuse tõttu sihilikum, sest teema oli liiga värske, et sellest rääkida, JP aga oli oma ebahariliku sünnilooga nii harjunud, et ei pidanud seda kõneväärseks.
Kõikidest oma elu headest asjadest rääkimine oli Marthale teretulnud vahelduseks. Ta ei maininud, et nad on proua Goodwiniga põgenikena jooksus. Rääkis JP-le hoopis, et vanemad tahtsid, et Martha näeks veidi maailma, ja kust oleks siis veel parem alustada kui oma ema sünnimaalt Iirimaalt – see oli osaliselt tõsi, sest Tobinid, Pam Wallace’i pere, olid päris Clonakiltyst.
Selle aja peale, kui nad Trinity kolledžisse jõudsid, oli proua Goodwin näost roosa ja hingeldas. „Ma pean tõesti istuma,” kuulutas ta, märganud nurgas väikest restorani. Nägi siis Martha ilmet ja lisas: „Minge õige teie kahekesi. Ma istun mõnusale toolile ja puhkan, kuni te kolledžis ringi vaatate. Ärge minu pärast muretsege. Mul on teetassi taga väga hea olla. Miski ei taasta jõudu paremini kui tassike teed.” JP järgis häid kombeid, saatis proua Goodwini sisse ja vaatas, et ta saaks aknaaluse laua.
Restoranist väljus JP kergel sammul. Nüüd oli ta Marthaga omavahel ja see oli joobnustav tunne. Martha tundis seda samuti ja oli hoopis naerualtim. „Goodwin on meie peres olnud sellest ajast saadik, kui ma olin beebi,” ütles Martha JP-le. „Ta on olnud mu hoidja ja sõber ja ma olen väga tänulik kõige eest, mis ta minu heaks on teinud. Aga ma ei saa midagi parata, kui ma olen veidi tänulik ka selle eest, et kõndimine ta ära väsitas.” Martha naeratas ja tedretähnid liikusid ta ninal samamoodi nagu JP-lgi. „Ma muutun häbelikuks, kui tean, et mind jälgitakse.”
„Mina samuti,” tunnistas JP. „Nüüd saan olla mina ise.”
Martha kergitas kulmu. „Ja milline te siis olete?”
„Kõlvatu kaabakas!” narris JP.
Martha naeris. „Teie nägu on kaabaka jaoks liiga lahke.”
„Siis võrukael?”
Martha vangutas pead. „See ka mitte.”
„Kelm?”
Martha naeris ja kõndis edasi.
JP haaras tal käest. „Romantik?”
Marthal jäi hing kinni ja ta tardus. Mitte ükski mees peale isa polnud tal varem käest kinni hoidnud. Martha huuled paotusid, ta vaatas JP-le ärevalt otsa ja heitis seejärel pilgu üle õla, kartes, et proua Goodwin võib olla ümber mõelnud ja neile ikka järele tulnud. Hetke pärast tuli ta mõistusele ja tõmbas käe ära. Tundus, et nahk kinda sees lausa põleb. „No tõesti, JP, olete teie alles otsekohene.”
„Andke andeks, ma poleks tohtinud,” pomises noormees „Kui ma väike olin, siis Kitty ikka pahandas minuga, et ma lähen üle piiri.”
„Ärge vabandage,” ütles Martha, tundes korraga piinlikkust, et oli üle reageerinud. „Meil on ju nii tore olnud. Ma ei taha seda ära rikkuda.” Martha naeris iseenda rumalust. „Te ju niikuinii lihtsalt narritasite.”
„Ma ei saa teha nägu, et ei taha teie kätt hoida,” väitis JP tõsiselt.
„Mina võin küll teeselda, et ei taha, et te seda hoiate. Daam peab ju nii käituma?”
„Peab tõesti. Teil on täiesti õigus. Ma ootan ja üritan siis uuesti.”
„Võib-olla oletegi järgmine kord edukam,” lausus Martha tagasihoidlikult, avastades hämmastunult, et flirdib poisiga.
„Elan selles lootuses,” nentis JP, surus käed püksitaskusse ja kõndis edasi. „Las ma näitan nüüd teile kolledžit, kus ma hakkan septembris loengutel käima.”
Martha nägu lõi vaimustusest särama. „Tõesti? Te hakkate siin kaunis kohas õppima?”
„Hakkan jah,” kinnitas JP uhkelt.
Kui nad kolledži territooriumil ringi jalutasid, märkas Martha, et kõikjal pöördusid naisterahvaste pilgud JP-le. Noored tüdrukud heitsid talle pilgu ja siis veel teisegi. Tavalised naised vaatasid teda imetlevalt, mõned lausa jultunult, karuskasukates peened daamid piilusid vargsi kübaraserva alt. JP-l oli võluv üleannetu naeratus ja säravad hallid silmad, aga naisi kütkestas noormehe karisma, otsekui oleks ta säranud pisut eredamalt kui kõik teised. Marthal oli hea tunne, et ta viibis JP seltsis, sest veidi noormehe hiilgusest langes ka talle, andes enesekindlust olla veidi avatum. Martha polnud enam ema valvsa pilgu all. Ta võis lubada endale liigutustes ja jutus vabadust, mida talle varem oli alati keelatud. Esialgu oli see segadusttekitav, sest käitumismallid olid talle sügavale sisse juurdunud ja reserveeritus juba loomuomaseks saanud. Aga kui JP ajas teda naerma, taipas Martha, et koos selle noormehega saab ta olla tõelisem tema ise.
Kui Martha ja JP jõudsid tagasi restorani proua Goodwinile järele, lobisesid nad juba nagu vanad sõbrad. Proua Goodwin oli puhanud ja valmis minema nendega koos peapostkontorisse, mis oli olnud 1916. aasta lihavõtteülestõusu keskuseks. Aga kui nad tänavat mööda edasi hakkasid minema, pakkus proua Goodwinile hoopis rohkem huvi Marthas toimunud tähelepanuväärne muutus. Tüdrukust oli saanud hoopis teine inimene selle tunni jooksul, mis ta oli veetnud koos härra Deverilliga. Õigupoolest moodustasid need kaks teineteise seltsis täiuslikult harmoonilise meloodia. Seda küll ei pidanud juhtuma, mõtles proua Goodwin endamisi. Nad olid tulnud Ameerikasse, et täita ülesanne, ja juhtunu oli väga häiriv. Proua Goodwin oli lootnud, et nad leiavad Martha ema võimalikult kiiresti ja Martha saab pöörduda tagasi koju Wallace’ite juurde, kes kahtlemata muretsevad tütre ootamatu kadumise pärast. Aga nüüd oli Martha nähtavasti armunud härra Deverilli, ja mida siis tema peab tegema?
Kui JP ja Martha naersid ja nokkisid teineteise kallal, nagu proua Goodwinit polekski läheduses, hoidis hoidja oma kahtlused endale. Ta oli õnnelik, et pole enam Wallace’ite palgal, sest ei uskunud, et see algav romaan proua Wallace’ile eriti meeldiks, kuigi härra Deverilli isa oli lord, mis võis Martha ema pisut rahustada. Kindlasti ei ütle Wallace’id talle aitäh, et ta nägi, mis toimub ega püüdnud seda kuidagi takistada. Teisalt teadis proua Goodwin, et proua
