poolt maakera, mässuline, sõnakuulmatu ja trotslik. Kuhu ja kellele ta siis kuulus? Mida üldse võis veel uskuda? Tundus, nagu oleks maailm, milles ta üles kasvas, tema ümber kokku langenud ja jätnud ta kaitsetuks ja haavatavaks nagu kilbita kilpkonna.
Martha pühkis pisarad ära ja tõmbas kardinad ette. Proua Goodwin ohkas unes ja keeras oma rasket keha nagu morsk rannal. Martha puges voodisse tagasi ja tiris teki lõuani. Ta värises külmast ja tõmbus kerra. Kui ta viimaks magama jäi, polnud tal mõttes ema ega vastuseta küsimused, mis teda energiast tühjaks imesid, vaid tema segaduse hämust ilmus JP Deverill, kes vapra rüütlina päästab ta kasvava tõrjutuse küüsist.
Teine peatükk
JP ei saanud õieti sõbagi silmale. Tal olid närvid täiesti püsti. Ta suutis mõelda ainult Martha Wallace’ile. JP-d vaimustas Martha juures kõik tema salapärasest kinnisusest häbeliku ja pelgliku naeratuseni ning JP võis ainult oletada, millist elu tütarlaps seal teisel pool Atlandi ookeani oli elanud. Ta tahtis Martha kohta kõike teada – igapäevastest lihtsatest asjadest suurte ja tähtsateni. Nende juhuslik kohtumine Shelbourne’i teeruumis oli olnud nii oluline, otsekui oleksid mandrilaamad liikunud ja muutnud seda, kuidas JP nägi ennast ja maailma. Tema maailma keskmeks oli alati olnud Ballinakelly, aga nüüd tundis ta, et on sealt välja kasvanud. Marthast hoovas võõraste maade ja moekate linnade hõngu ning JP tahtis, et tütarlaps võtaks tal käest ja näitaks talle kõike seda.
JP sõi hommikust koos isaga, kes oli vara üles tõusnud. Bertie Deverill oli tegus mees. Pärast seda, kui ta oli Deverilli lossi ära müünud ja andnud suurema osa varast oma võõrdunud naisele Maudile, kes oli kiiruga ostnud luksusliku maja Belgravias, kus ta siis lõbutses priiskavalt koos oma tüseda ja äärmiselt rikka armukese Arthur Arlingtoniga, oli Bertie hakanud otsima uusi võimalusi, kuidas raha teha. Esialgu polnud veel eriti midagi õnnestunud, aga Bertie oli alati rõõmus ja entusiastlik ning kindel selles, et lõpuks läheb mõni tema plaan ikka korda. Nähes, kuidas Bertie istus kuninglikus hiilguses Shelbourne’i söögisaalis, poleks keegi osanud arvatagi, et mehel on majanduslikke raskusi.
„Sul täna hommikul silm särab ja karv läigib,” ütles Bertie pojale. „Ega sellel ei ole äkki midagi pistmist kena tüdrukuga, kellega sa eile tuttavaks said?”
JP naeratas laialt, tal laiutasid ninal tedretähnid ja tema hallid silmad särasid. „Ma kavatsen talle vaatamisväärsusi näidata,” teatas ta.
„Nii et sa võtsid mu nõu kuulda?”
„Võtsin jah. Ma jätsin talle hotelli lilled ja kirja. Loodan temaga täna kell kümme kohtuda.”
Bertie võttis vestitaskust uuri. Ta pidi seda keti otsas endast eemal hoidma, et näha väikesi osuteid, sest tema silmanägemine muutus juba kehvemaks. „Sul on vaja veel kaks tundi surnuks lüüa, JP.”
„Ma tean, ja need on kindlasti kaks kõige pikemat tundi minu elus.” JP naeris ja Bertie vangutas pead ning tõstis teetassi huulile.
„Tundub, et see polnudki nii ammu, kui Maud mind niimoodi tundma pani.” Bertie võttis lonksu teed ja tema pilk muutus ähmaseks. „Raske uskuda, eks ole?” JP oli märganud, et abikaasast rääkides kõlas isa jutus teatud igatsev noot. Väikesest peale oli JP kuulnud oma poolõdede Kitty ja Elspethi jutust, et Maud on ennast täis, südametu ja isekas ning tema abielu Bertiega oli juba aastaid olnud tühi. Maud polnud Bertiele andestanud, et too oli avalikult omaks tunnistanud JP, ebaseadusliku lapse, kelle ta oli saanud ühe teenijatüdrukuga, või et Bertie oli ära müünud lossi, nende poja Harry päranduse. Maud oli tormanud Londonisse ja nii palju, kui JP aru sai, oli see kergenduseks kõigile, eriti Kittyle ja Elspethile. Aga hiljuti oli Bertie suhtumises Maudi midagi muutunud. Tundus, et jää nende vahel oli hakanud sulama. Vanade kibestumiste jää. Haavad olid hakanud paranema. Maudi nimi hiilis Bertie lausetesse ja selle kõla ei olnud enam ebameeldiv.
JP ei mõelnud peaaegu kunagi naisele, kes oli ta sünnitanud. Ta küll palvetas tema eest igal õhtul ja mõtles vahel, kas ta on taevas ja vaatab sealt alla oma poja peale. Aga eriti ta sellest ei hoolinud. Tema ema oli alati olnud Kitty ja Kitty abikaasa Robert oli JP-le nagu kasuisa. JP arvas, et tal on vedanud, kui tal on kaks isa. Paljudel polnud ühtegi, sest ilmasõtta oli jäänud peaaegu terve põlvkond mehi. JP ei suhtunud minevikku nostalgiliselt ega näinud oma sünniloos midagi romantilist. Ta teadis, et oli toodud korviga Jahimaja ukse taha, kus elasid tema isa ja Kitty, kaasas kiri, kus paluti, et Kitty hoolitseks lapse eest, kuna lapse ema on surnud. JP ei tahtnudki rohkem teada. Ta ei tundnud end kuidagi puudulikuna, nagu mõned ehk oleksid tundnud, sest ta oli kindel, et Kitty armastab teda nagu oma last ja JP ei igatsenud midagi rohkemat, see lihtsalt polnud tema loomuses. Ta oli õnnelik ja positiivne noormees, kes elas täiel rinnal olevikus, mees, kelle süda oli tulvil tänulikkust.
„Ootan sind siis poole kuueks tagasi,” ütles Bertie. „Sõidame õhtuse rongiga Ballinakellysse. Ütlesin Kittyle, et sa oled õhtusöögiks kodus.”
JP nägu venis pikaks. „Ma lootsin, et võime jääda veel üheks õhtuks,” tunnistas ta.
Bertie raputas pead. „Kas tüdruk ei pidanud mitte Londonisse minema?” küsis Bertie, pidades silmas Martha Wallace’it.
„Ma ei tea, millal ...”
„Vaata kõigepealt, kuidas täna läheb. Võib-olla ta ei meeldigi sulle nii väga, kui sa arvasid,” lausus ta.
JP teadis, et seda ei juhtu.
Kui viimaks oli aeg minema hakata, oli JP The Irish Timesi kaks korda sõna-sõnalt läbi lugenud. Ta pani kaabu pähe, tõmbas mantli pintsaku peale, seadis lipsu hotelli vestibüülis peegli ees otseks. Väljas oli külm ja udune. Puud St Stepheni pargis näisid udus peenikesed ja hädised, linnud hoidusid näljaselt maadligi ja otsisid porisest maapinnast ussikesi. Siiski ilmusid rohu seest nähtavale lumikellukesevõrsed, valmis õitsema hakkama kohe, kui talvine päike välja tuleb.
JP kõndis läbi pargi, käed taskus, ja vilistas lõbusat viisi. Aga kui ta hakkas hotelli juurde jõudma, ütlesid tal närvid üles. Mis siis, kui tüdrukut polegi seal? Mis siis, kui ta ei taha JP-d näha? Mis siis, kui ta oli ainult ette kujutanud, et tüdruk tunneb tema vastu huvi? JP pea oli täis kahtlusi, ta jättis vilistamise ja aeglustas sammu. Kas temast oli ülbe oletada, et tütarlaps vastab tema tunnetele? Võib-olla oli ta naeratanud ainult viisakusest. Võimalik, et JP tulisus oli teinud ta selle tõiga suhtes pimedaks. Ta tonksas jalaga kivi teerajal ja ohkas. Oma tavalise optimismiga otsustas ta, et ega ta enne teada ei saa, kui Marthat näeb, ja kui neiu tema kutse tagasi lükkab, sõidab ta lihtsalt õhtuse rongiga koju, olles saanud väärtusliku tagasihoidlikkuse õppetunni.
JP jõudis hotellini ja astus sisse. Tema pilk libises üle väikese fuajee, kuid ta nägi ainult mõnda kübara ja mantliga vana naist, kes istusid, käekott süles, ja ootasid midagi. Aga JP oli jõudnud kohale pisut varem, nii et polnud midagi imestada, et Martha ei olnud veel alla tulnud. Oleks ju olnud näotu, kui daam peaks ootama härrat.
JP jäi akna alla seisma, võttis pintsaku rinnataskust välja kuldse sigaretietüi ja plõksas selle pöidlaga lahti. Ta pistis sigareti huulte vahele ja süütas põlema. Siis ta ootas, püüdes närvilisust mitte välja näidata.
Korraga tundis ta, et õhkkond muutub, ja keeras ringi. Registraatorilaua juures seisis Martha Wallace, ilus sinine kleit seljas, kübar peas, mantel käsivarrel. JP kustutas kiirustades sigareti ja läks Marthat tervitama. Noormeest märgates Martha naeratas ja punastas, mis oli JP meelest hea märk. JP tundis kiindumuse ära, kui ta seda nägi, ja tal langes kivi südamelt. „Mul on hea meel, et te otsustasite tulla,” lausus ta, leides, et Martha on veelgi kenam kui eelmisel päeval
