kaalu järgi. Lõhna järgi nagu Anastassia juuksed. Minu sõõrmetesse on alatiseks jäänud selle raamatu läikivatest lehtedest tulvav trükivärvilõhn. See oli rändamise lõhn. Nende raamatulehtede sahin oli kui saare lehtede sahin, mis kaitsesid Robinsoni päikese eest – need olid hiigelsuured, ererohelised, õõtsusid vaid veidi. Kristalltilgakestega hommikuti. Ma lehitsesin raamatut ja tundsin selle ära lehekülg lehekülje haaval. Iga reaga elustus mälus kõik see, mis saatis raamatut minu möödanikus – vanaema köha, köögis maha kukkunud noa heli, (sealtsamast) praadimise lõhn, isa paberossi lõhn. Otsustades raamatu väljaandmise aja järgi, toimusid kõik minu üles märgitud sündmused mitte enne 1906. aastat.
Esmaspäev
Inimene istub laua ääres. Uksepiida vahelt on näha: kühmu vajunud, lõikab vorstist ühtlaseid viilukaid, saadab need üksteise järel suhu. Nukker söömaaeg. Ohanud, kallab kruusi viina, kummutab ühekorraga, matsutab suud. Aeg-ajalt vaatab aknasse. Seal on lehed, tinakarva, pikeerivad diagonaali mööda alla. Nad oleksid sujuvalt laskunud, aga tuul kisub neid kaasa. Aga mina jälgin kõike koridorist, kus on pime. Vaatlen mitte päris ukse juurest, aga veidi kaugemalt, sellepärast pole mind näha. Mind huvitab, mida teeb inimene, kes ei tea, et teda jälgitakse. Aga ta ei teegi midagi, lõikab ainult viil viilu järel vorsti ja loputab need nukralt viinaga alla. Enne kruusi võtmist pühib sõrmed ajalehe vastu. Nii, on siis seda vaja, ei midagi erilist, aga tuli meelde. Kus ja millal see oli?
Mu palavik ei ole juba mitu päeva üle 37,5 tõusnud. Ja tunnen ennast paremini, nõrkus kaob tasapisi. Mõnikord istun voodis, kuni jaksan, aga ma väsin ikka veel kiiresti. Oli selline piinamine: inimene pandi istuma latile või kitsale pingile, nii et ta jalad põrandale ei ulatunud. Ja magada ei tohi, küüru vajuda ka ei tohi. Käed põlvedel. Sunniti istuma päeva ja öö, kuni jalad tursusid. Nii seda kutsutigi – õrrele saatma. Milline tohuvabohu mu peas ikka on …
Parem nii: oleme Ligovos Poležajevi pargis. Juunikuu. Seal on Ligovka jõeke, üsna väike muidu, aga pargis lai nagu järv. Sissepääsu juures suurel hulgal uhkeid hobusõidukeid ja landoosid[2.] ning ma küsin isalt, kas kogu linn on siia sõitnud. Isa kaalub mõne hetke, mis minu küsimuse taga seisab – lihtsameelsus või iroonia. Vastab ettevaatlikult: ei, mitte kogu. Tegelikult õhkus mu küsimusest rõõmu – ma armastan rahvakogunemisi. Siis veel armastan.
Murul on laudlinad, samovarid, grammofonid. Meil grammofoni ei ole ja ma vaatan, kuidas kõrvalistujad käepidet keerutades grammofoni üles keeravad. Ei mäleta, kes istub, aga siiani näen, kuidas käepide keerleb. Hetke pärast kostab muusika – ragisev, katkev, kuid ikkagi muusika. Laulmine. Kastitäis väikseid nohuseid lauljaid – kuidas ma küll tahtsin siis seda kõike omada! Hoolitseda selle grammofoni eest, hellitada, panna talvel ahju kõrvale, aga peamine ‒ keerata seda üles kuningliku lohakusega, nagu tehakse ammu sisse harjutud asjaga. Käepideme keerutamine näis mulle lihtne, kuid samal ajal ei osanud ma seda voogavate helidega seostada, see oli nagu võti avamaks ilu. Käe ringliikumises oli midagi mozartlikku, midagi dirigendikepi viibetest, vaikseid instrumente elavdavat ja maiste seaduste mõttes isegi mitte täiesti mõistetavat. Mina nähtavasti dirigeerisin omaette, lauldes kuuldud meloodiaid, ja see tuli mul päris hästi välja. Kui ma poleks unistanud tuletõrjepealikuks saamisest, siis oleksin tahtnud muidugi dirigendiks saada.
Ja sel juunikuu päeval me nägime ka dirigenti. Ta eemaldus oma dirigendikepile kuuletuva orkestriga aeglaselt kaldast. Ei olnud mitte pargi- ega puhkpilliorkester, vaid – sümfooniaorkester. Muusikud olid parvel, arusaamatu, kuidas nad ära mahtusid, ja vett mööda voolas muusika. Parve ümber ujusid paadid, pardid, kuulda oli nii tulli krigin kui ka prääksumine, aga kõik see sulandus muusikasse – üldjoontes suhtus dirigent sellesse isegi soosivalt. Muusikutest ümbritsetuna oli dirigent samas üksik: selles ametis on käsitamatu traagika. See ei ilmne ehk nii teravalt nagu tuletõrjepealiku puhul, kuna ei ole seotud tule ega üldiste väliste asjaoludega, aga selle olemus põletab sisemiselt südant veel tugevamini.
Teisipäev
Toidutalongide neli erinevat kategooriat …
Esimene – töölistele. See on nael[3.] leiba päevas. Täiesti piisav.
Teine – teenistujad, veerand naela leiba päevas.
Kolmas – mitteteenistujatest intelligendid, kõigest kaheksandik.
Neljas – buržuid. Ka kaheksandik, ainult kahe päeva peale. Ja ära mitte millestki keeldu …
Küsisin Geigerilt, kas ka praegu on toidutalongid käibel. Ta vastas, et on juba ära muudetud. Noh, jumal tänatud. Väike lõbu – talongide vastu kaupa vahetada, eriti seepi ja petrooleumi.
Kuulsin, et avati uus väljastuspunkt Vassili saarel, 8. liini ja Keskmise liini nurgal. Löntsisin Petrogradist sinna – kõik ei tea uusi kohti, sellepärast on seal tavaliselt väiksem järjekord. Tuul on lahelt ja sajab peenikest lund, torgib kõrvu. Mulle anti kaasa vanaema rätik (vanaema ei olnud enam elavate kirjas), et ma seoksin selle nokkmütsi peale, aga mina, loll, häbenesin. Ja juba Tutškovi sillal pidi tuul mind peaaegu ümber tõukama. Võtsin portfellist rätiku välja ja mässisin pea ümber. Ja küsitakse, mis siin häbeneda – selline lumetorm, et midagi peale külgedele väljasirutatud käte pole näha. Ja kui isegi on näha – kes mind selles rätikus ära tunneks? Noh, lähenedes 8. liinile, võtsin selle siiski ära.
Seisin järjekorda. Pelageja Vassiljevna räägib mulle: „Mina olen Pelageja Vassiljevna, olen järjekorras teie ees, aga tahan seista nišis, kus tuul vähem puhub.“
„Muidugi,“ vastan, „Pelageja Vassiljevna, muidugi seiske nišis, mis ma muud teile ikka öelda saan?“
„Aga te ei lähe järjekorrast ära? Kui lähete, astuge minu juurde nišši sisse (näitab) ja hoiatage.“
Ma noogutan, aga ta jääb paigale.
„Ma seisaksin,“ räägib ta, „aga mul on palavik tõusnud. Ei tea, mis minust pärast seda seismist alles jääb. Aga ilma petroolita pole millelgi toitu valmistada.“
Juurde astub Nikolai Kuzmitš: „Mine, Pelageja, ma seisan sinu eest, ära jumala pärast muretse.“
Naine loovutab talle oma koha järjekorras.
„Nikolai Kuzmitši pärast olen ma rahulik.“
Kõik seisjad on lumega üle puistatud – mütsid, õlad, ripsmed. Mõned kopsivad jalgu teineteise vastu. Nišist piilub välja Pelageja, usaldamatult Nikolai Kuzmitši vahtides. Too märkab Pelagejat ja vangutab laitvalt pead.
„Aitäh sulle, Nikolai,“ ütleb naine ja varjub nišši.
Esimese tunni kõik naljatavad ja räägivad sellest, kui raske on ilma petrooleumita elada. Petrooli ja puudeta. Kolmanda tunni lõpu poole tuleb ligi Skvortsov, mingil moel mulle tuttav. Toetades üldist vestlust, ütleb Skvortsov, et 1919. aasta on halvim ta elus.
„Aga pikk su elu on?“ küsib keegi järjekorrast. „Aastat üheksateist tuleb ära? Või kakskümmend? Mida sina selles elus üldse oled näinud?“
„No esiteks …“ Vastates teeb Skvortsov näo, et ta on järjekorra täieõiguslik liige ja et ta seisab minuga koos. Hääl on tal kindel, aga järjekord ei usu teda.
„Vaat tema,“ näitab Nikolai Kuzmitš minu peale, „seisis siin päris algusest peale, me mäletame teda. Pelageja Vassiljevnat mäletame, kelle asemel seisan siin mina (hetkeks näitab Pelageja ennast nišist). Sind aga, anna andeks, ei mäleta.“
Skvortsov
