Maja Oredeži kohal. Jõgi lookleb allapoole, aga meie tee ülespoole. Õõtsume võrkkiiges, mis seotud kahe männi vahele. Täpsemalt, võrkkiiges kiigub naabritüdruk, ta istub üsna kiige äärel, aga mina laman kõrval, vaadates teda. Olen seitsmeaastane, arvan, et mitte üle seitsme, aga need rütmilised liikumised juba erutavad mind. Meie oleme paat lainetel, aga jõgi meie all kord sööstab üles, kord kaob, muutudes mändide latvadeks. Iga tõusuga puudutavad tema lahtised juuksed mind, need libisevad üle mu silmade, õlgade, huulte, ma ei pöördu ära, jälgin seda, kuidas laieneb märg plekk tema kleidil abaluude vahel.
Panen oma peo laigule ja ta ei lükka seda eemale, sest talle nagu mullegi on see meeldiv, aga kui mu peopesa liigub vasakule, ma tunnen, kuidas ta süda peksleb. Kiiresti ja tugevalt. See on meie väike märg saladus ja minu kõige esimene armastus.
Laupäev
Täna anti mulle uut mikstuuri ‒ kohutavalt kibe. Jõin seda ja meenus, kuidas ma elus esimest korda viina võtsin. See oli Eliisabeti nimepäeval, mida tähistati Mohhovaja tänava tohutu suures korteris. Mäletan elektrivalgusega täidetud saali, eksootilisi taimi veenõudes. Ei mäleta, kes see Eliisabet selline on.
Minu juurde astub Skvortsov. Ta silmad säravad.
„Täna öösel sõidan Saksa rindele. Teen ettepaneku sel puhul kärakat visata,“ ja tõstnud saterkuue pooleldi üles, näitab püksitaskust väljaulatuva pudeli kaela. „Asunik.“
Skvortsoviga tutvusingi siin, Eliisabeti juures, pool tundi tagasi. Skvortsovile oli raske ära öelda, sest kui inimene sõidab rindele, võib see tema viimane palve olla. Ma nõustun. Ja samal ajal ebalen: mul on piinlik tunnistada, et ma pole veel kunagi viina joonud. Skvortsov viib mu trepimademele ja võtab oma pudeli välja. Sulgeb korralikult välisukse. Toetudes seljaga vastu ust, jätab huuled pikemaks ajaks pudelile. Ma ei tea, kuidas täpselt viina juuakse. Näen vaid, et vedeliku hulk pudelis ei vähene, ei teki isegi mulle. Selle eest eristan ma selgelt pudelis ujuvat soga ja mulle hakkab tunduma, et selle allikas on jooja suu. Rahuloleva häälitsusega eemaldub Skvortsov pudelist, mis mulle kahtlaselt täis näib.
„Me oleme sajandi eakaaslased, Innokenti, järelikult vastutame oma aja eest.“ Skvortsov seisab juba nagu kõikudes. „Sellepärast ma lähengi rindele, mõistad? Joo, sinu kord.“
Sajandi eakaaslased – ka fraas. Üks nendest, mis kõlab elus palju kordi. Mul oli Skvortsovi naljakas ja natuke vastik kuulata. Ja juua pärast tema huuli oli tülgastav, aga ära öelda ei saa – mõtleb viimati, et ma kardan viina juua. Võtan otsustusvõimetult pudeli.
„Ega ilmaasjata öelda: kui viina võtta,“ julgustab Skvortsov mind, „laksti, pool pudelit ühe sõõmuga!“
Võtan ühe lonksu (ettenähtust hulga vähem) ja see põletab mu kurku. Lükkan pudeli eemale, et hingata.
„Ära hinga, joo edasi!“ karjub Skvortsov hüsteeriliselt. Võtan veel ühe lonksu ja pähe tuleb mõte Skvortsovi ilast. Sellest ilast, mis ta võib-olla pudelisse lasi. Mul läheb süda pahaks.
„Sinu viga oli see, et sa hingasid sisse,“ räägib Skvortsov mulle. „Ei oleks pidanud sisse hingama.“
Tema hääles on tunda rahulolu. Ta ulatab mulle oma taskurätiku, et suud pühiksin, aga ma lükkan käe kõrvale. Ma kardan, et pilk tema rätikule ajab mind uuesti oksele.
Nägin Skvortsovi veel kord paari päeva pärast Nevskil. Ta viipas mulle eemalt. Ei olnud ta siis kuskile sõitnud. Praegu tuli pähe: kui me oleme sajandi eakaaslased, siis olen mina sündinud 1900. aastal. Loomulik mõte, kuid millegipärast ei olnud see mulle kohe pähe tulnud.
„Doktor, kas ma sündisin 1900. aastal?“ küsin Geigerilt.
„Jah,“ vastab ta. „Te olete sajandi eakaaslane.“
Mnjaa …
Esmaspäev
Kuokkala. Iga päev pärast hommikusööki kihutame Sevaga rannas ringi. Hommikused väljalennud said meil harjumuseks. Mina hoian nööri ja juhin lohe-aeroplaani. Seva hoiab ka nöörist, aga madalamalt, tema ei juhi seal enam midagi, nii et õigem on öelda, et ta ripub nööri küljes. Seda sellepärast, et iga kord, kui Seva võtab masinat juhtida, pikeerib see kohe alla ja heidab jõuetult veepinnale lamama. Sellised sündmused on osa mängust: õnnetused on lennunduse algusaastatel sage nähtus. Hämmastav ainult, et meie puhul on need kõik kindlalt minu nõoga seotud.
Seva on sama vana kui mina, aga millegipärast peetakse teda minust nooremaks. On muidugi inimesi, keda alluva positsioon ei solva, nad püüdlevadki selle poole ja võtavad seda kui oma loomulikku kohta elus. Seva pole selline – ta kannatab alluva positsiooni pärast, aga teist võtta ei suuda.
Vot Seva näiteks on argpüks. Noh, mitte argpüks – nii ei ole ilus öelda –, ta on arglik. Kardab võõraid, siluette aknal, mesilasi, konni, usse. Ma räägin talle, et ussid ei ole mürgised, võtan ussil sõrmedega peast natuke madalamalt kinni ja tahan Sevale anda, aga mu onupoeg läheb kohe näost valgeks ja ta huuled värisevad. Mul hakkab Sevast kahju. Lasen ussi lahti ja see roomab kohe teed mööda eemale.
Õhtul istus Geiger mu palatis. Ta luges läbi minu oletused tema ja Valentina suhtes. Veenis mind, et see üleskirjutus on oma siiruses suurepärane. Tema, Geiger, taotleb igati mu alateadvuse täielikku avatust ja palub oma mõtete ja tunnete väljendumisel mitte häbeneda. Nii on lood. Minnes ütles: „Minu suhted Valentinaga ei saa segada teie suhteid temaga.“
Tema suhted …
Neljapäev
Paar päeva lamasin tõusmata. Uskumatu nõrkus. Ei olnud jõudu kirjutada. Aga täna ujus mu vaesest ajust välja selline fraas: „Te pole vormi ehitamist lõpetanud, on veel vara valguse-varju modelleerimisele üle minna.“
Tähendab, ma olin siiski kunstnik? Aga siis peab seda mäletama mitte ainult pea (tema ilmselgelt ei mäleta), vaid ka käsi. Kuid ka käsi ei mäleta. Proovisin midagi joonistada, ei tulnud välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
