peal on Themise kujuke, see kingiti isale juriidilise teaduskonna lõpetamise puhul. Mulle näidati tema rinna peale, öeldes: Themis. Hiljem küsiti, eriti just külaliste juuresolekul: kus Themis on? Ma näitasin. Ei teadnud siis veel, kes see Themis on, mõtlesin, et see tähendab iga kapil seisvat pudi-padi. Mulle meeldis Themises kõik peale kaalukausside – need ei õõtsunud. Kuni seitsmenda eluaastani ma kannatasin seda, aga pärast proovisin teha kaalud liikuvateks, painutasin neid, koputasin haamriga. Ma olin kindel, et need peavad kiikuma, mõtlesin, et miski on kinni jäänud. Kaalud muidugi murdusid.
Neljapäev
Täna jäi Geiger pärast hommikust läbivaatust palatisse. Libistas käega üle Viini tooli seljatoe.
„Te küsisite kord Valentina käest, kas te olite kaua teadvuseta …“
Naaldus mõlema käega toolikorjule ja vaatas mind. Tõstsin teki lõuani.
„On ka see saladus?“
„Ei, miks siis. Teie rehabilitatsioon läheb edukalt ja ma arvan, et võib juba teile üht-teist selgitada. Aga ainult üht-teist, nii et mitte kõike korraga.“
Nagu oodanud seda lauset, tuli palatisse Valentina kolme tassiga kandikul. Ta oli tõstnud vaevalt jala üle ukseläve, kui taipasin, et see on kohv. See lõhnas. Hästi keedetud kohv – millal ma seda küll viimast korda jõin? Mul aidati tõusta ja minuti pärast istusime kõik kolmekesi – mina voodis, Geiger ja Valentina toolidel.
„Asi on selles,“ ütles Geiger, „et te olite tõesti väga kaua teadvuseta ja maailmas on toimunud muutused. Ma hakkan teile nendest tasapisi rääkima, aga teie jätkate kõige meenutamist, mis teiega on toimunud. Meie ülesanne teiega on, et need kaks voogu ühineksid valutult.“
Kohv osutus selliseks nagu selle lõhn, võib-olla isegi terake paremaks. Geiger hakkas rääkima kosmose alistamisest. Tuleb välja, et meie ja ameeriklased lendame koos juba ammu kosmoses. Mis siis ikka, pidades silmas Tsiolkovski ideid, seda oli oodata. (Mis mulle kohvis puudu jääb, on suhkur. Küsin, kas ma saaksin suhkrut. Geiger kõhkleb, ütleb, et ei tea, kuidas glükoos minu organismile mõjub.) Esimesena oli kosmoses venelane, seejärel käisid ameeriklased Kuul. Ma tean vähe kosmosest ja Kuust, aga minu meelest pole seal üldse midagi teha.
„Inimesed käisid kõige sügavamate merede põhjas,“ jätkab Geiger.
Noogutan.
„Kas teie ajal oleks võinud millestki sarnasest mõelda?“ küsib Valentina.
„Jah,“ vastan, „mingid sellekohased ideed olid juba siis.“
Jutustan, et laatadel oli selline mänguasi nagu Austraalia elanik. Klaasist balloonikeses ujus vees väike punnis silmadega (samuti klaasist) isand. Üleval oli ballooni kinnitusel kummimembraan. Surud membraanile – Austraalia elanik, keerutades ümber oma telje, läheb põhja. „Austraalia mees mere põhja teel, otsib õnne veel tema meel!“ hüüdis müüja. Hüpates ühel jalal ja liibates liikus müüja laadal üllatavalt kiiresti ühest kohast teise ning tema hääl kord vaibus, kord kõlas äkki kuskil kõrval. „Austraalia mees mere põhja …“ Kõiki lõbustas, et inimeste õnne eest võitlejad nii ebatavalised välja näevad. Et nad on nii liikuvad. Venemaa elanikud, erinevalt austraallastest, sellise kiirusega keerutada muidugi ei osanud.
Geigeri käsi on Valentina õlal. Sõrmed näpivad justkui masinlikult tema juuksesalku. Näitavad minu peale. Geiger ütleb talle teatraalse sosinaga otse kõrva sisse: „See pole ju ainult loodusjõudude vallutamine, mõtle suuremalt – see on küsimus õnnest …“
„Tundub, et võitlus õnne eest teid eriti ei vaimusta?“ küsib Valentina minu käest.
„See,“ ütlen, „toob üldiselt kaasa ainult tragöödia.“
Valentina ei tee katset Geigeri käest vabaneda. Naeravad. Huvitav, kas nende vahel on mingid suhted? Geiger suhtleb temaga juba väga omamehelikult.
Geiger rääkis veel midagi tehnika vallast, aga mulle ei jäänud kõik meelde. Jah, nüüd kirjutatakse pastapliiatsitega (sule sees on kuul) – vot see on see, mida Valentina paar päeva tagasi minu eest peitis. Nad tahtsid mind vapustusest säästa. Ütlen ausalt, mind see ei vapustanud.
Õhtul tõusis mul palavik ja Valentina luges mulle „Robinson Crusoe’t“. Küsis, mida nimelt lugeda ja ma palusin lugeda seda, kust raamat parasjagu avaneb. Mul on ju ükskõik, millisest kohast, mina mäletan seda peast. Lahti tuli lugu sellest, kuidas Robinson oma endiselt laevalt asju ära kannab. Tagavaramastidest ehitab ta parve ja käik käigu järel viib ta kaldale toidukraamitagavara, puusepatööriistad, purjeriide, köied, püssid, püssirohu ja paljugi mida veel. Parv kõigub sellele laotavate varakastide raskuse all ja lugeja süda puperdab, sest see kõik on Robinsoni viimne vara, asendust ei ole millelegi. Tema ajal toimunu jäi kuskile kaugele, võib-olla isegi on igaveseks läinud. Nüüd on ta teises ajas – endise kogemuse ja endiste harjumustega, ta peab need kas unustama või taaslooma kogu kaotatud maailma, mis ei ole väga lihtne.
Arvan, et Geigerit ei seo Valentinaga midagi. Nad suhtlevad omavahel sundimatult, aga sellest ei järeldu veel tuhkagi. Selline arstlik maneer.
Reede
Rentisime Siverskisse suvila. Sõitsime kohale Varssavi raudteeliini mööda teises klassis, suitsu- ja aurupahvakutes. Rongisõit sinna kestis kahe tunni ringis, peatudes neli korda: Aleksandrovskis, Gattšinas, Suidas ja muidugi meie Siverskis. Need on minu esimesed kohanimed ilmas, esimesed asustatud maailma tunnused väljaspool Peterburi. Ma ei kahtlustanud veel Moskva olemasolu, Pariisist ei teadnud midagi, aga Siverskit teadsin. Ja peatuseid teadustasin Varšavkal kaheselt – nii vanemad mulle rääkisid.
Peatunud Siverskis, hingas vedur raskelt välja, ja see oli tema lõplik hingamine. Midagi temas veel korises, midagi pahises, aga valmisolekut edasi sõita enam ei olnud: nendes helides ilmutas ennast vaid suutmatus koheselt vaikseks jääda. Nii korsatab võidusõiduhobune pärast jooksu hingamist taastades.
Pagasivagunist laaditi käruvankrile meie rohkearvulised kimpsud-kompsud – sulgmadratsid, võrkkiiged, nõud, pallid, õngeridvad. Meie sõitsime kerges tõllas, aga vanker venis aeglaselt me taga. Sõites läbi Oredeži, peatusime veskitammil. Vaatasime, kuidas kutsar korjas kokku Siverski mehi, et nad lükkaksid vankrit tõusul järsule kaldale. Täpsemalt, ei korjanud, vaid valis välja – seal, tammi juures, seisis oodates neid terve hulk, kes teadsid, et rongilt tullakse vankritega, mida on vaja tagant lükata. Võtsid 20 kopikat nägu, vähemaga ei nõustunud: sellest jagus neile kahe pudeli õlle jaoks, aga vähem nad ei joonud.
Jõudnud perroonile, hingasin sisse võrratut Siverski õhku. Olin väike, ei osanud veel väljendada, milles selle erilisus seisnes (ma ei oska seda vist ka praegu), kuid selgelt mõistsin juba siis, et Peterburi õhuga ei ole sellel midagi ühist. Võib-olla see ei olnud isegi õhk, vaid midagi hoopis muud – tihe, aromaatne, mitte niivõrd sissehingatav, kuivõrd joovastav.
Ja vaated olid teised ja värvid ja helid. Rohelised, kohavad. Pruunid, põhjatud, laksuvad. Päikesepaistelisel päeval helesiniseks muutuvad. Oli veejoa müha tammil ja vikerkaar metallist käsipuule langeva vee pritsmetes. Tammi ühel küljel ‒ täiuslikkus ja mõtlikkus, teisel ‒ pulbitsemine ja ängistus. Ja kõige selle üle ‒ tuline ookrikarva kalju, devoni tüüpi, teaduslikult väljendudes, savi, millele asetati ahjutelliseid.
Keegi seal seda devoni saviks ei nimetanud. Öeldi punane savi ja pandi tellis tellise järel paika. Kellu oli punane, tööriided olid punased,
