tubli pooletunnist sõitu põhja, ja komissar tahab, et ta räägiks Jimmy Pereziga, kes elab Ravenswickis, mis jääb aga Lerwickist lõunasse. Sandyle meeldis rohkem, kui talle öeldi, mida teha. Ja kõige rohkem siin ilmas igatses ta tagasi Jimmy Perezit tema normaalkujul, nutika ja teravmeelsena. Kes talle ütleks, mida ja kuidas.
Ta võttis uuesti telefonitoru ja organiseereis paar mundris politseinikku Aithi kuriteopaika kinni katma. „Meil on vaja, et keegi jääks sinna valvama, kuni Invernessi meeskond kohale jõuab.” Kui ta kolleegidele teatas, et prokurör on surnukeha leidnud, tajus ta neis vaenulikkust. Rhona ei olnud populaarne naine. Sandy ei suutnud kujutleda Shetlandil ainsatki inimest, kellele ta oleks meeldinud või kes oleks teda oma sõbraks pidanud. Kui ta majast väljus, et autosse istuda, hakkas hämarduma. Perez on kindlasti kodus, sest Cassie uneaeg hakkab kätte jõudma. Cassie, tema armsama tütar, kes oli mitteametliku testamendiga temale jäetud. Ja ainus põhjus, mõtles Sandy, miks Perez ei olnud saartelt ning Frani surma mälestuse juurest lõunasse põgenenud.
Perezi maja oli kabelist ümber ehitatud väga madal ja väike hoone, kust avanes vaade üle Kaarnapea kaljunuki ja alla majadele kai ääres. Perezi auto seisis maja ees. Uks avanes enne, kui Sandy selleni jõudis, ja uksel seisis Jimmy Perez, kohvikruus käes. Ta nägi välja, nagu poleks ta Frani surmast saadik maganud, oli kõhn ja raseerimata. Ehkki ta ka varem väga korralik mees ei olnud, mõtles Sandy. Ta ei olnud oma välimuse eest kunagi eriti hoolt kandnud.
„Kas Cassie magab?”
Sandy ei tahtnud tüdruku kuuldes hakata rääkima surnutest ja mõrvadest.
„Ta on isa juures,” ütles Perez.
Duncan Hunter, kunagine üle Shetlandi kraade, kes elas Brae fjordi ääres oma tohutus päritud majas. Duncan Hunter, Frani eksabikaasa. Jimmy Perezi ekssüdamesõber.
„See on koolivaheaja viimane nädalavahetus,” jätkas Perez. „Cassiel ei ole hiljem kuude kaupa võimalik temaga suurt koos olla. Ja tead ju küll, milline Duncan on. Alatihti lõunas mingi rahategemisoperatsiooni asjus. Mõtlesin, et parem ta kinni püüda, kuni ta siin on. Cassie peab oma isa tundma.”
„Ja sina saad ise ka natuke omapead olla.” Sandy mõtles, et huvitav, kas Perez teda ka sisse kutsub ja talle lonksu viskit või klaasi õlut pakub. Jimmy ei olnud kunagi suurem joogisõber olnud, aga kui Fran veel elas, oli tal alati mõni õlu külmutuskapis.
„Ma igatsen ta järele,” ütles Perez. „Hirmsasti.” Ja Sandy polnud kindel, kas ta räägib Cassiest või Franist. Ta tammus jalalt jalale ja heitis pilgu merele. „Mida sa soovid? Ausalt öelda ma ei igatse praegu kellelegi seltskonda pakkuda. Ma pole hetkel just parim kaaslane.”
Sandyle tundus, et Perezi hääles kõlab kerge enesehaletsuse noot, ja ta mõtles, et ehk kulub töö talle praegu ära. „Ma ei tulnud külla,” ütles ta ja üllatus ise, kui teravalt need sõnad välja kukkusid.
Perez jäi talle otsa vaatama. Sandy oli alati olnud tema kõige kaastundlikum ametikaaslane. Perez oli alati Sandy eest seisnud ja nüüd oli Sandy kord teda kaitsta. „Aga sa tule siis sisse.”
Maja oli seest enam-vähem samasugune kui Frani päevil. Seintel rippusid Cassie maalide kõrval Frani omad. Kamina kohal oli suur foto neist kolmekesi. Naine fotol naeris, pea kuklas, ja Sandy tundis silmi märjaks minevat. Fran Hunter oli tema vastu alati nii kena.
„Teed?” küsis Perez. „Mul ei ole kodus alkoholi. Ei usalda ennast selles osas.”
„Tee sobib hästi.” Sandy vaatas, kuidas Perez kruusi võtab ja külmutuskapist piima toob. „On toimunud mõrv,” ütles ta. „Prokurör leidis Aithi sadamast ühe võistluspaadi seest laiba. Tead küll, ta sõuab vanemate naiste võistkonnas.” Sandy jäi vastust ootama. Vana Jimmy oleks silmad suureks ajanud ja prokuröri merelembuse kohta pilkava märkuse teinud.
Kuid praegune Jimmy asetas teekruusi ettevaatlikult lauale ja pööras näoga Sandy poole.
„Ma olen haiguspuhkusel,” ütles ta. „Ma ei sobi sellise ülesande peale.”
„Siis pole mõtet aega raisata,” ütles Sandy istmelt tõustes ja ukse poole minema hakates. „Raudpiiga[1.] tahab, et sõidaksin Aithi, lootuses, et suudan tapetu identifitseerida. Tead küll, milline ta on, kui teda sunnitakse ootama. Mõtlesin, et sa peaksid teadma, muud midagi. Mõtlesin, et see oleks …” – ta otsis õiget sõna – „… sinu suhtes siivas.”
Taas näis Perez üllatuvat, kuid siiski mitte vihastavat ega nördivat. Tavaliselt Sandy ei hakanud talle vastu. Tavaliselt ei hakanud Sandy kellelegi vastu. Ja viimasel ajal näis viha olevat Jimmy püsiseisund.
„Anna andeks.” Perez raputas pead. Katse selgemalt mõelda? Või mingisugune meeleheite avaldus? Siis, hetke pärast: „Kena sinust, et tulid ja ütlesid.”
Sandy jäi ukselävel hetkeks kõhklema. Kaarnapea tuletorn oli sisse lülitatud ja valgusvihk kandus kaares üle taeva. Ta mõtles, et viimati mõtleb Perez viimasel hetkel ümber ja tunneb kiusatust koos temaga Aithi sõita. Kindlasti on ta uudishimulik. Uudishimu oli alati olnud see jõud, mis sundis Jimmyt juhtumeid lahendama. Ja hetkeks tundus Perez tõesti seda kiusatust tundvat.
„Kelle nad Invernessist kohale saadavad?” küsis ta.
„Ühe naise.” Sandy tundis end kergemalt ja asjalikumalt. „Ühe imeliku nimega naise. Aga meil on terve öö aega asja klaarida, enne kui ta siia jõuab.”
„Edu teile siis,” ütles Perez, taganes majja ja sulges ukse. Ta lülitas välisvalguse sisse ja Sandy nägi aknast tema kühmus õlgu köögilaua kohal ja teekruusi kohale langetatud pead, nii et ta nägi välja nagu vanamees. Jäi mulje, nagu oleks Perez korraks tundnud surnuist ülesärkamise tunnet, ja see tunne ei meeldinud talle. Tegi liiga kõvasti haiget.
1 Originaalis Iron Maiden. [ ↵ ]
Viies peatükk
Kui Sandy Aithi jõudis, oli juba täiesti pime. Sõit oli oodatust kauem aega võtnud, sest kitsal teel Bixteri ja Aithi vahel oli tema ees sõitnud aeglane „kanabuss”[1.]. Korra pidas buss kinni, et üks tüdruk saaks teeveerde öökida. Tüdruku jalg oli sõbranna jala külge kinni seotud nagu „kolmejalgsete” võidujooksus, ja võttis ilmatu aja, enne kui nad kahekesi astmetest alla said. Igal muul ajal oleks see Sandyle vaid lõbu pakkunud. Shetlandi tüdrukuteõhtud olid alati hinnas. Kuid täna oli ta närvis ja signaalitas, kuni buss kõrvale tõmbas ja ta mööda lasi.
Aithis leidis ta sadama sissepääsu juurest konstaabli, kes ta auto ära tundis ja käeviipe saatel läbi laskis. Sandy oli eeldanud, et prokurör on koju läinud, kuid tema oli alles seal, sinised teksad jalas ja vihmajakk seljas, kootud müts perfektsele soengule tõmmatud. Nad olid sadamas tuled sisse lülitanud ja kõik nägi välja puhas ning plass, välja arvatud vesi, mis oli must ja õline. Rhona Laing tuli kohe, kui ta autost välja ronis, tema juurde.
„Väga tubli, et kohale jõudsite, seersant,” ütles ta mürgisel häälel, millest oli varasem osavõtlikkus täiesti kadunud.
„Ma käisin Jimmy Perezi juurest läbi,” ütles ta. „Mõtlesin, et nii on siivas.” Ta oli äsja leitud sõna üle uhke.
Rhona vaikis hetke. „Ta ei tahtnud siis kaasa tulla?”
„Talle tundus, et ta ei sobi selleks.” Ka Sandy vaikis korraks. „Kahju.
