seersanti nagu vana sõpra. „Räägi mulle,” lausus ta seersandile, „kuidas Jimmy Pereziga on?”
Seersant kehitas õlgu ja pomises midagi oma kõnepruugis, millest Willow’l oli raske aru saada. „Mitte kõige paremini. See võtab kaua aega.”
Nad kõik teadsid Jimmy Perezi lugu – kuidas tema pruut oli Fairi saarel sattunud mõrvajuurdluse keskele, kuidas üks psühh ta surnuks pussitas ja kuidas Jimmy ennast selles süüdistab. Seda oli Mägismaa ja Saarte politsei kõigis jaoskonnapuhvetites kuude kaupa arutatud. Leidus neid, kes samuti Jimmyt süüdlaseks pidasid. Mida ta mõtles, kui naise oma töösse kaasas? Willow ei olnud kunagi oma arvamust avaldanud. Üks asi, mida ta Põhja-Uisti kogukonnas kasvades õppinud oli, oli see, et sageli on kõige targem vait olla. Vähemalt senimaani, kuni sa tead, millest räägid.
Seersant küütis neid mööda head ja sirget teed põhja poole, juhtides tähelepanu vaatamisväärsustele, nagu olnuks ta giid. Willow’l oli talle aga juhtumi kohta sadu küsimusi. Öösel oli ta lugenud Shetlandilt saadetud esialgset raportit ja kõike, mida ta suutis Jerry Markhami kohta leida. Tal oli portfellis mapitäis väljalõikeid tema kirjutatud artiklitega. „Rääkige mulle Markhamist,” ütles ta lõpuks.
Sandy Wilson ei paistnud katkestamise peale solvuvat. „Tema isa oli lõunast,” ütles ta. „Aga ema oli Shetlandilt ja Jerry sündis ning kasvas siin.”
„Te tundsite teda?”
„Oo jaa, kuid ma ei olnud teda sestsaadik näinud, kui ta Londonisse kolis.”
„Nii et teie ei tea, miks oleks keegi pidanud tahtma teda tappa? Mingeid kuulujutte ei liikunud? Lugusid vaenust või vimmast?” Willow teadis, et väikeses kogukonnas võib vimm kesta mitu inimpõlve.
„Ta töötas mõnda aega Shetland Timesi reporterina,” lausus Sandy. „Enne, kui tal avanes võimalus selle Londoni lehe juures tööle hakata. See amet ei teinud teda just populaarseks. Inimestele ei meeldi, kui nende must pesu kistakse avalikkuse ette. Ja kõik loevad. Võib-olla ta kujutles, et valmistub siin, kogu aeg mõnd skandaali otsides, oma tulevaseks tähelennuks. Aga see oli kümme aastat tagasi. Ma ei usu, et see võis olla põhjus, miks ta eile tapeti.”
Äkki tõmbas ta vastasküljele ja peatas auto teepervel. Ta osutas peaga eespool otse mere kaldal seisva suure maja poole. See oli ehitatud hallist kivist ja seda ümbritses kõrge kivimüür.
„See seal on Ravenswicki hotell,” ütles Sandy. „Jerry vanemate oma. Peter ja Maria Markham.”
„Mis kohalik rahvas neist arvab?”
Willow’le tundus, et sellise hotelli käigus hoidmine peab kallis olema. Uistis polnud ühtki nii suurt või nii peent hotelli.
„Hästi arvab. Hotell annab siitkandi inimestele tööd. See on kallivõitu, aga paistab alati täis olevat. Hotell on mõeldud turistidele ja tööasjus siia sõitnutele, aga kohalikud käivad baaris või restoranis söömas, kui nad tahavad midagi erilist tähistada.” Ja Sandy jätkas aruande esitamist Markhamite kohta. Willow mõtles, et kui meest veidi julgustada, siis ta läheb mitu sugupõlve tagasi ka. Kuid talle meeldis. Talle meeldis tunda, et nendel inimestel on juured. Tema enda juurtel oli juurdumiseks õige õhuke mullapind all. Sandy juttu kuulates ta kahetses, et polnud taibanud seljakotist märkmikku võtta, et see kõik üles kirjutada.
Lerwick nägi välja nagu suur linn, seal olid valgusfoorid ja kaubanduskeskused ning linna servas tehased. „Kas tahate asjad hotelli maha panna,” küsis Sandy, „või sõidame otse Aithi kuriteopaigale?”
„Aithi.” Seda hõikas tagapingilt Vicki Hewitt. „Vaene mees on terve öö seal olnud. Seda on küllalt, kas pole? Kas James on teda juba vaadanud?”
James Grieve oli patoloog ja baseerus Aberdeenis. Willow ei olnud temaga kunagi kohtunud ja tundis end pisut kõrvalejäetuna. Nagu oleks ta uus õpilane, kes kokkusulanud kampa veel päriselt ei sobi, isegi kui koolikaaslased tema vastu väga sõbralikud on.
„Ta peaks nüüd juba seal olema,” ütles Sandy. „Aberdeeni lennuk on esimene, mis hommikul tuleb, ja me korraldasime talle transpordi.” Linn jäi juba selja taha ja nad sõitsid edasi põhja poole, möödudes künkaharjal aeglaselt keerlevaist hiiglaslikest tuulegeneraatoreist. Maastik oli lage ja tuulest räsitud. Polnud ühtki puud, isegi mitte istutatud mände. „Morag läks talle vastu.”
Aith oli põhimaanteest eemal. Willow oli selle eelmisel õhtul Ordnance Survey kaardilt üles otsinud. Sinna viis üherealine möödumistaskutega tee, mis jooksis üle künkanõlva ja turbaraba. Kõikjal võis näha vett: oli meri, soolaseveelised abajad ja väikesed järvesilmad. Kui mõni auto vastu tuli, siis juht viipas või noogutas. Sellises paigas nagu see pandaks võõraid tähele, kas pole? Ehkki ta oletas, et need saared tõmbavad ligi turiste ja et nood võivad ringi liikuda ka väljaspool suuremaid teid.
Asulasse laskudes märkas ta juba kaugelt toimuva uurimise tunnismärke. Rohkem autosid, kui võinuks oodata. Tuules vingerdav sinivalge politseilint. Salk inimesi, kes näitasid üles ebaharilikku huvi ühe suure sõudepaadi vastu, mis oli nüüd kaile tõmmatud, et patoloog saaks surnut korralikult vaadelda in situ[1.]. Tema pilgu all püstitati paadi ümber valge telk. Loomulikult olid kohal uudishimutsejad. Isegi nii väikeses kogukonnas nagu see leidub huvilisi, kes arvavad, et laiba nägemine on põnev. Siin oli tegevuspaiga äärele kogunenud paar vanameest ja parv lapsi.
„Me võtsime kooli nädalavahetuseks enda käsutusse,” teatas Sandy äkki. „Seal on internetiühendus, telefonid ja köök, nii et me saame vägesid toita. Tualetid.” Ta vakatas ja Willow taipas, et mees ootab tema heakskiitu. Willow’le poleks pähegi tulnud, et Sandy seda vajab. See oli lõpuks tema territoorium.
„Väga hea!” ütles ta. „Suurepärane mõte.” Misjärel ta nägi, kuidas mees rahuneb ja näost särama lööb.
Nad panid auto kooli palliplatsile. Kui nad kai poole kõndisid, ei astunud neile ligi mitte mõni vormis ja saabastes politseinik ega ka patoloog, vaid tõkislindi ees seisev keskealine naisterahvas. Willow’d nähes sirutas ta käe. „Rhona Laing,” tutvustas ta ennast. „Prokurör-fiskaal.” Tal oli Edinburghi kõnepruuk. Kõrgklassi edinburglane, kammitsetud ja jäine. Tal oli seljas kašmiirsviiter ja sellel tviidjakk ning jalas hallid villased püksid. Praktilised jalanõud, mis oskasid mitte mõjuda elegantsitult. „Teie olete vist inspektor Reeves. Ma saan aru, et teie juhite uurimist.” Ta lasi oma hääles kõlada täpselt nii palju üllatust, et see Willow’d ärritaks. Inimesed arvasid alatihti, et ta ei näe oma ametile vastav välja. Kuid see pole tema süü, kui ta ei ole selline, nagu oodatakse. „Siin olles annate aru mulle.”
„Muidugi.” Willow võttis käe vastu ja imestas endamisi, miks tunnevad võimu ligi saanud naised vajadust selliseid mänge mängida. „Teie siis leidsitegi võistlusjollist laiba, eks ole.”
„Nagu ma seersant Wilsonile seletasin,” noogutas prokurör. Merelt puhus tuul, kuid ükski juuksekarv tema peas ei liikunud. Tal oli kas fantastiline juuksur või kasutas ta ohtralt juukselakki.
„Ja te elate siin kus?”
„Vanas koolimajas,” osutas Rhona Laing peaga klotsikujulisele soliidsele hoonele nende taga kaldal. „Mõtlesin, et mingid lapsed on koerust teinud ja jolli vette lükanud, ning läksin seda ära tooma.” Ta naeratas põgusalt, kuid ta silmad jäid valvsaks.
„Suur tänu, et meile vastu tulite,” ütles Willow siirast tooni jäljendades. Ta oli ülikooli ajal mõnda aega näiteringis käinud. „Võib-olla
