Vaat kui kena!” Talle ei paistnud pähe tulevat, et Sandy võib siin olla ametiasjus. Sandy meelest oli Maria juurde võtnud. Tema nahk oli pehme ja prullakas. „Mida sa juua võtad? Võtad ikka ühe napsi koos meiega? Olid sa juba enne all? Me olime nii ametis, et ei märganud sind. Maja on rahvast täis, need on kõik need, kes juhivad saare uut gaasiterminali. Ärile on see hea, aga kui nii edasi läheb, on meil rohkem personali vaja. Ja udu tähendab, et Edinburghi lennuk ei tulnud ja mõned meie külalised peavad veel üheks ööks siia jääma.”
„Ma tulin Jerry pärast,” ütles Sandy.
„Ta ei ole tulnud,” ütles Maria. „Teeb tööd. Ootame teda iga minut. Ootad ehk? Tal oleks hea meel sinuga kohtuda.”
Kuid Maria abikaasa tajus, et tegemist ei ole viisakusvisiidiga. Ta astus naise selja taha ja pani käe ta õlale. „Mis on?” küsis ta. „Kas midagi on lahti?”
„Jerry on surnud.”
Sandy oli mõne korra juba viinud traagilisi sõnumeid ja mõistis, et see ei muutu ajaga kergemaks. Need sõnad olid nii jõhkrad, et tal tekkis tunne, nagu oleks ta Jerry uuesti tapnud, kuid polnud olemas pehmemat viisi, kuidas seda öelda. Hea oli seegi, et mingit kahtlust ega võimalust valelootuseks ei olnud.
Abielupaar jäi talle üksisilmi otsa vaatama. Näis, nagu oleksid nad kivistunud. „Mida sa öelda tahad?” lausus Maria lõpuks. „Ta on siin, Shetlandil. Ta jõuab iga minut koju.”
„Ei.” Sandy tahtnuks olla sõnaosavam. Inimestega. „Tema surnukeha leiti Aithist. Ma nägin seda ise.”
„Kas asi oli selles kuradi autos?” küsis Markham. „Ta sõitis nagu viimane maniakk.”
„Ei.” Sandy aju komberdas kuuldud sõnade mõtte sabas. Muidugi oli Jerry tulnud saarele autoga. Nad peavad seda otsima hakkama. Otsing peaks juba käima – Perez oleks selle juba käima lükanud. „Ei,” ütles ta uuesti. „See ei olnud autoõnnetus.”
„Mis siis?”
Sandy vaatas Maria poole. Pisarad jooksid mööda naise põski alla, kuid ta ei liigutanud ennast ega teinud mingit häält.
„Me arvame, et ta tapeti,” ütles Sandy. „Tema surnukeha leiti Aithi sadamast ja tegemist oli peahaavaga. Homme tuleb Invernessist mõrvarühm ja siis me oskame rohkem öelda.”
Nüüd prahvatasid helid valla. Maria karjus ja nuttis. Sandy ei kippunud fantaseerima, kuid talle tundus, nagu oleks tegu sünnitusvaludega. Nagu peaks Maria oma poega uuesti ilmale tooma, murdes endale karjudes teed läbi agoonia. Markham seisis naise ees ja hoidis temast kõvasti kinni, kuni ta vaikseks jäi.
„Jerry oli meie ainus,” ütles Markham, vaadates üle naise pea Sandy otsa. „Pärast teda Maria enam lapsi ei saanud.”
Sandy tahtnuks lahkuda, anda neile aega omaette leinata. Talle valmistas piina istuda suures puhtas toas ja pealt vaadata, kuidas naine, keda ta mäletas tugeva ning naeruhimulisena, koost laguneb. Kuid hommikul lendab kohale uus Põhja-Uistilt pärit inspektor ja tahab teada, mida Sandy on välja selgitanud. See oli ainus võimalus oma küsimused ära esitada, enne kui inspektor uurimise üle võtab.
„Millise autoga Jerry sõitis?” küsis ta.
„Alfa Romeoga.” Markham surus naist endiselt rinnale ja kiigutas teda vaikselt, nagu rahustaks virilat last. „Selline väiksem, sportauto. Muidugi punane. Naeruväärne asi. Juba vana. Ta ostis selle siis, kui Londonisse kolis.”
„Maria ütles, et Jerry on siin töö asjus.” Sandy ei osanud arvata, mida pidi suure Londoni ajalehe udupeen reporter tegema Shetlandil. Kuidas võiks miski siin toimuv kellelegi seal huvi pakkuda?
„Jerry ütles, et siin on lugu,” lausus Markham vaikselt. Maria oli nüüd nii liikumatu, et Sandy võinuks teda surnuks pidada, kui ta nuuksumine teda ära poleks andnud. Markham silitas naise pead. „Ta oli bossi veennud, et asi väärib uurimist ja et tema on tänu oma kohapealsetele sidemetele selleks kõige sobivam inimene. Niisiis sai ta paaripäevase koduskäigu koos kõikide kulude kinnimaksmisega pluss lootus saada lugu.”
„Millest see pidi olema?” Väljast kostis ootamatu naerurõkatus. Kohalikud õhtustajad hakkasid autode juurde minema, et koju sõita.
Markham kehitas õlgu. „Ta küsis minult, kas ma saaksin talle Sullom Voe terminalis kohtumise kokku leppida. Et kas mul on seal veel sidemeid. Mõtlesin, et terminalis ei saa midagi olla, mis ajalehte huvitaks. Pealegi hakkab nafta otsa saama. See tehas on vana uudis. Aga ma korraldasin talle kohtumise pressiesindajaga.”
„Ja seal ta täna käiski?”
„Jah,” vastas Markham. „Seal ta täna käiski. Me ootasime teda õhtusöögiks tagasi; kui ta ei tulnud, siis mõtlesime, et sai vanade sõpradega kokku. Teate ju küll, kuidas siin selle tagasitulekuga on. Katsusin helistada, aga ei vastatud. Mõtlesime, et pole levi. Mulle ei tulnud pähegi, et temaga võiks olla midagi juhtunud. Kui ta Londonis oli, siis me mõnikord muretsesime ta pärast. Aga mitte siin. Siin peaks kõigil turvaline olema.”
Ta rääkis veel, kui Sandy end püsti ajas. Sandyle tundus, et nüüd ei tahaks Markham teda hästi minema lastagi. Mehe nägu oli enesevalitsuse säilitamise vaevast pingul. Ainult Maria seltsis ta sellega enam hakkama ei saa.
Sandy sõitis uuesti põhja. Jimmy aknad olid endiselt valged. Ta tahtnuks kinni pidada ja nõu küsida. Mida ma peaksin kõigepealt tegema? Ütle mulle, kuidas tuleb asja ajada. Kuid ta ei peatunud, vaid sõitis kontorisse, avas arvuti ja kontrollis Jerry Markhami autonumbrit, helistas siis Davy Cooperile, kes oli sadamas valves, ning palus tal teha tiir parkimisplatsil ja vaadata, kas auto on seal. Sandy polnud seda märganud ja arvas, et nii silmatorkavat autot pidanuks ta nägema. Morag oli jätnud kirjakese, et ta on Invernessi mõrvarühmale Lerwickis ööbimise korraldanud.
Sandy jõudis oma korterisse tagasi pärast südaööd. Ta lülitas televiisori sisse, kuid hästi vaikselt – tema all elas noor perekond ja ta ei tahtnud neid üles ajada. Jõi purgitäie Tennenti õlut, nägemata vaeva klaasiga, pani siis äratuskella helisema ja läks voodisse. Ta uinus silmapilkselt. Isegi kui teda vaevasid mured, ei olnud Sandy Wilsonil unega raskusi. Sandy meelest oli see üks tema vähestest annetest.
1 Shetlandil kujunenud omapärane traditsioon: maakohtades, kus hotelle ja pubisid on hõredalt, veab abiellumiseelset tüdrukuteõhtut ehk kanapidu (hen party) pidavat naisteseltskonda ringi nn kanabuss (hennie bus). [ ↵ ]
2 Originaalis „soothmoother”. [ ↵ ]
3 Suula – teatud merelind (Morus bassanus). [ ↵ ]
Kuues peatükk
See oli Willow Reevesi esimene mõrvajuurdlus vanemuurijana. Ülemus oli ta kontorisse kutsunud ja öelnud, et ta näeks heameelega, kui Willow selle asja enda peale võtaks. „Shetlandil töötamiseks on vaja õiget lähenemist. Nad elavad seal inimkonnale tuntud universumi serval ja arvavad, et normaalsed elureeglid neile ei kehti. Nad on peast segased.” Öeldus sisaldus eeldus, et Willow Reeves on kah peast segane – ehkki tema oli pärit lääne- ja mitte põhjaservalt –, ning talle on see juhtum lihtne nagu lumme kusemine. Nii et ei mingit taganttorkimist. Kui ülemus oleks teadnud, kust täpselt Willow pärit oli ja millisest perekonnast, siis oleks ta teda päris tõesti hulluks pidanud, kuid naine ei rääkinud sellest töö juures kunagi. Mis see teiste asi oli?
