Gerontoloogia. Kai Saks

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Gerontoloogia - Kai Saks страница

Gerontoloogia - Kai Saks

Скачать книгу

      

      Gerontoloogia

      Õpik kõrgkoolidele

      Toimetaja Kai Saks

      Gerontoloogia. Õpik kõrgkoolidele

      Kai Saks, Toivo Maimets, Riin Tamm, Raivo Uibo, Mati Pääsuke, Tiia Tulviste, Annely Soots, Luule Sakkeus, Tiina Tambaum, Marju Medar, Taimi Tulva, Anne Murov Toimetaja Kai Saks

      Retsensendid Ain-Elmar Kaasik, Sirlis Sõmer-Kull

      Keeleliselt toimetanud Leelo Jago

      Kaane kujundanud Kalle Paalits

      Küljendanud Aive Maasalu

      E-raamat OÜ Flagella

      Ilmunud riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine” toetusel. Väljaandmist toetasid SA Archimedes ning Haridus- ja Teadusministeerium.

      ISBN 978-9949-77-127-1 (trükis)

      ISBN 978-9949-77-128-8 (pdf)

      ISBN 978-9949-77-425-8 (epub)

      Tartu Ülikooli Kirjastus 2016

       www.tyk.ee

      Autorid

      Kai Saks, MD, PhD, geriaatria dotsent, arst-õppejõud, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kliinikum

      Toivo Maimets, biol-knd, PhD, rakubioloogia professor, molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor, Tartu Ülikool

      Riin Tamm, MSc, doktorant, laborispetsialist, Tartu Üli­kool, Tartu Ülikooli Kliinikum

      Raivo Uibo, MD, immunoloogia professor, bio- ja siirde­meditsiini instituudi immunoloogia osakonna juhataja, Tartu Ülikool; Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik

      Mati Pääsuke, PhD, kinesioloogia ja biomehaanika professor, sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, Tartu Ülikool

      Tiia Tulviste, PhD, arengupsühholoogia professor, psühholoogia instituudi arengupsühholoogia osakonna juhataja, Tartu Ülikool

      Annely Soots, MD, psühholoog, toitumisterapeut, Tervise­kooli direktor ja õpetaja

      Luule Sakkeus, PhD, demograafia vanemteadur, Eesti demograafia keskuse juhataja, Tallinna Ülikool

      Tiina Tambaum, MA, MBA, Tallinna Ülikooli Eesti demo­graafia keskuse nooremteadur, haridusgeronto­loogia ja geragoogika lektor

      Marju Medar, PhD, sotsiaaltöö dotsent, Tallinna Üli­kool, ühiskonnateaduste instituut

      Taimi Tulva, PhD, sotsiaaltöö professor, Tallinna Üli­kool, ühiskonnateaduste instituut

      Anne Murov, MA, koolikorraldus, töö- ja terviseergonoomika õppejõud, Tartu Tervishoiu Kõrgkool

      Konsultandid

      Alan Altraja, Gennadi Timberg, Helgi Silm, Jaak Nilson, Janika Kõrv, Kuldar Kaljurand, Mai Rosenberg, Maire Lubi, Maire Mandel, Marlit Veldi, Märt Elmet, Priit Kasenõmm, Riina Kallikorm, Riina Salupere, Sulev Haldre, Tiiu Vihalemm, Ülla Linnamägi.

      Sissejuhatus

      Vananemist peetakse inimese elu loomulikuks osaks, kuigi selle põhjust ega põhjendatust pole siiani õnnestunud kellelgi veenvalt seletada. Loo­dus­liku valiku teooria kohaselt oleks vananemine kui funktsioonide halvenemine pidanud olema tasapisi välja tõrjutud, ometi see nii ei ole.

      Vananemist on uuritud ja selle kulgu püütud mõjutada kogu teadaoleva inimajaloo jooksul. Praeguseks on vananemise uuringutest kujunenud mitmed teadusharud, niisamuti on vananemine lülitatud uurimis­teemana paljude traditsiooniliste teadusharude konteksti. Laiemas käsitluses erista­takse kahte haru – gerontoloogia ja geriaatria. Teadust, mis uurib inimese normaalset ja edukat vananemist, kutsutakse gerontoloogiaks. Gerontoloogia tuleneb kreekakeelsest sõnast γέρων (gerōn) ‘vana mees’, ‘vana inimene’ ning liitest -λογία (-logia), mille aluseks on sõna λόγος (logos) ‘õpetus’. Vanaea haigustega tegeleb teadusharu nimetusega geriaatria, mis tuleneb kreeka­keelsetest sõnadest γέρων (gerōn) ‘vana mees’, ‘vana inimene’ ja ἰατρεία (iatreia) ‘ravitsemine’. Geriaatriat nimetatakse ka kliiniliseks geronto­loogiaks. Neil mõlemal on hulganisti külgharusid: biogerontoloogia, gerontoloogiline psühholoogia, sotsiaalgerontoloogia, geron­to­­loogiline/geriaatriline õendus, biomeditsiiniline gerontoloogia, bio­gerotehnoloogia, psühhogeriaatria, ortogeriaatria, geriaatriline uroloogia jpm.

      Viimasel ajal on peale inimese vananemise hakatud järjest rohkem rääkima ka rahvastiku vananemisest. Vanu inimesi on rahvastikus olnud läbi aegade küllalt vähe, sest haigused ja näljahädad lõpetasid inimeste elu enne, kui nad olid jõudnud vanaks saada. Viimase pisut rohkem kui 100 aasta jooksul on traditsiooniline rahvastikukoosseis oluliselt muutunud, sest inimesed elavad järjest kauem, samal ajal on aga sündimus paljudes riikides vähenenud. Eestis on prognooside kohaselt 2040. aastal iga neljas inimene 65-aastane või vanem. Rahvastikuvananemist, millele demo­graafid on juhtinud juba pikka aega tähelepanu, peetakse üheks inimühiskonna progressi olulisimaks tunnuseks – järjest rohkem inimesi elab täis bioloogiliselt võimaliku eluea ega sure enneaegselt. Monacos ulatub kesk­mine oodatav eluiga juba 90 aastani, mitmetes riikides on see naistel veelgi kõrgem. Samas toob olukord, kus rahvastikust iga viies või tulevikus koguni kolmas inimene on eakas, kaasa elukorralduse ümbermõtestamise ja eakate inimeste ühiselusse parema kaasamise vajaduse. Need ühis­konnad, kes suudavad vanemaealisi edukalt kaasata, tagavad inimestele väärika vanane­mise ning hea arengupotentsiaali kogu riigile.

      Vananemine puudutab inimühiskonna kõiki valdkondi, alustades meditsiinist, hooldusest ja pensionikindlustusest kuni hariduse, tööhõive, tarbimise ja keskkonnakujunduseni. Seega on vananemise eripärade tundmine vajalik paljude erialade inimestele.

Скачать книгу