oli see Nickile meeltmööda, et juhtumit uurivad politseinikud ei olnud veel nii kalgistunud, et nähtu neid ei vapustaks.
„Hakka hoonet läbi kammima,“ kamandas Sam oma paarimeest. „Kus, kurat, need kriminalistid on?“
„Tegelevad teise mõrvaga,“ vastas üks patrullpolitseinikest.
Sam pöördus viimaks Nicki poole, aga miski naise helesinistes silmades ei vihjanud sellele, et ta meest mäletas või ta ära tundis. Ent kuna ta end ei tutvustanud ja mehe nime ei küsinud, näitas see Nickile, et naine teab täpselt, kes ta on. „Meil on vaja teie sõrmejälgi.“
„Need on kaustas,“ pomises Nick. „Kongressi taustauuring.“
Sam kirjutas midagi väiksesse märkmikku, mille võttis välja hallide liibuvate pükste tagataskust. Naise näol oli väsimuse märke, mida seal polnud olnud, kui Nick teda viimati nii lähedalt silmitseda oli saanud. Ta ei saanud ka aru, kas naise juuksed on sama pikad kui varem, kuna need olid krunni keeratud. Vormikas keha ja pikad jalad olid endised.
„Sissemurdmise jälgi pole,“ tähendas Sam. „Kellel on korteri võti?“
„Kellel pole?“
„Ma vajan nimekirja. Oletan, et teil on võti.“
Nick noogutas. „Nii ma sisse saingi.“
„Kas ta käis kellegagi?“
„Ei midagi tõsist, aga tal polnud vastassugupoole ligimeelitamisega probleeme.“ Nick ei maininud, et Johni ükskõikne suhtumine naistesse ja seksi oli nende vahel pingeid tekitanud, kuna Nick kartis, et Johni isiklik elu võib ühel päeval poliitilisi probleeme kaela tuua. Ta polnud osanud uneski näha, et see võib viia mõrvani.
„Millal te teda viimati nägite?“
„Kui ta eile õhtul kontorist lahkus, et minna õhtusöögile koos Virginia demokraatidega. Umbes pool seitse.“
„Rääkisite temaga?“
„Kümne paiku, kui ta oli teel koju.“
„Üksinda?“
„Ta ei öelnud ja mina ei küsinud.“
„Jutustage, mis täna hommikul juhtus.“
Nick rääkis, et Christina oli üritanud Johni kella seitsmest alates kätte saada, ja et tema oli tulnud kohale, arvates, et senaator magab taas sisse.
„Seda on siis varemgi juhtunud?“
„Ei, teda pole varem mõrvatud.“
Naise nägu polnud kaugeltki lõbus. „Kas see on teie arvates naljakas, härra Cappuano?“
„Vaevalt. Mu parim sõber on surnud, seersant. Ameerika Ühendriikide senaator on tapetud. Selles pole midagi naljakat.“
„Sellepärast peategi vastama küsimustele ja jätma naljad sobivamaks ajaks.“
Noomida saanud Nick jätkas: „Ta magas sisse ega kuulnud telefonihelinat vähemalt kord või kaks kuus.“
„Kas ta jõi?“
„Seltskonnas küll, aga purjus oli ta harva.“
„Retseptiravimid? Unerohi?“
Nick raputas pead. „Ta magas lihtsalt väga raskelt.“
„Ja tema personaliülema ülesandeks oli teda äratada? Te ei saanud kedagi teist saata?“
„Senaator hindas privaatsust. Vahel polnud ta üksi ja me mõlemad leidsime, et tema intiimelu pole tema alluvate asi.“
„Aga ta ei hoolinud sellest, et teie teate, kellega ta magab?“
„Ta teadis, et ma olen diskreetne.“ Nick tõstis pilgu, olemata valmis hoobiks makku, mis teda naisele otsa vaadates tabas. Sami rahutu ilme viis mõttele, kas naine tunneb sama. „Tema vanematele on vaja teatada. Tahaksin seda neile ise öelda.“
Sam silmitses teda pikalt. „Ma korraldan selle ära. Kus nad on?“
„Oma rantšos Leesburgis. Seda peab tegema varsti. Me lükkasime edasi hääletuse, mille nimel on mitu kuud tööd tehtud. Varsti räägitakse uudistes, et midagi on valesti.“
„Mis hääletus see on?“
Nick jutustas märgilisest immigratsiooniseadusest ja Johni rollist selle kaasautorina.
Naine eemaldus, noogutades napilt.
Tund aega hiljem istus Nick Metropolitani politsei eraldusmärkideta maasturis ja sõitis läände Leesburgi suunas, Sam roolis. Naine oli jätnud oma paarimehele tohutu hulga juhtnööre ja avaldanud soovi Nickiga Johni vanemate juurde kaasa tulla.
„Kas sa tahad midagi süüa?“
Nick raputas pead. Eesootava õudse jutuajamise tõttu ei suutnud ta söögile mõeldagi. Pealegi polnud kõht veel oksendamisest toibunud.
„Tead, me võime helistada Loudouni maakonna või Virginia osariigi politseile ja lasta neil sellega tegelda,“ ütles Sam teist korda.
„Ei.“
Tekkis kohmetu vaikus ja Sam jätkas: „Mul on kahju, et su sõber tapeti ja et sa pidid teda sellisena nägema.“
„Tänan.“
„Kas sa vastad sellele?“ küsis naine, kui Nicki telefon helisema hakkas.
„Ei.“
„Äkki lülitad siis välja? Ma ei talu, kui telefon pidevalt heliseb.“
Mees võttis vöö küljest telefoni. Tema emotsioonid olid alles värsked, sest ta oli näinud, kuidas John laibakotis oma korterist minema viiakse. Enne, kui Nick mobiili välja lülitas, helistas ta Christinale.
„Hei,“ ütles naine, hääl kergendunud, aga nutmisest raske. „Olen püüdnud sulle helistada.“
„Vabandust.“
Nick sikutas lipsu ja avas särgi ülemise nööbi, heites viltuse pilgu Samile, kelle soe naiselik lõhn oli vallutanud terve auto. „Ma tegelesin politseinikega.“
„Kus sa nüüd oled?“
„Teel Leesburgi.“
„Oh jumal,“ ohkas Christina. „Ma ei kadesta sind. On kõik korras?“
„Parimas.“
„Vabanda. Rumal küsimus.“
„Pole hullu. Mitte keegi ei tea, mida sellises olukorras öelda või teha. Kas sa lükkasid hääletuse edasi?“
„Jah, aga Martin ja McDougal on rabanduse äärel,“ jätkas naine, pidades silmas seaduseelnõu teist autorit
