juhendas, kuidas O’Connorite kodu juurde sõita. Nad sõitsid mööda pikka käänulist teed kivimaja ette künka tipus. Kui Nick käe ukselingi poole sirutas, pani Sam oma käe tema käsivarrele.
Mees vaatas naise kätt ja seejärel talle otsa.
„Ma pean sinult midagi küsima, enne kui me sisse läheme.“
„Mida?“
„Kus sa olid ajavahemikus kella kümnest õhtul seitsmeni järgmisel hommikul?“
Nick põrnitses teda uskmatult ja küsis: „Kas mina olen kahtlusalune?“
„Kõik on alguses kahtlusalused.“
„Olin terve öö ehk kella poole kuueni hommikul oma kabinetis, valmistudes hääletuseks, ja läksin siis tunniks ajaks jõusaali,“ vastas mees, krigistades vihast, masendusest ja leinast hambaid, teades, mida ta kohe endale kallitele inimestele tegema peab.
„Kas keegi saab seda kinnitada?“
„Mitmed mu alluvad olid minuga.“
„Kas sind nähti jõusaalis?`“
„Seal oli veel inimesi. Registreerisin oma mineku ja tuleku kaardiga.“
„Tore,“ ütles naine ja näis, et ta tunneb kergendust, teades, et mehel on alibi. „Väga tore.“
Nick heitis kiire pilgu maja ees seisvatele autodele ja kirus endamisi. Terry Porsche seisis Johni õe Lizbethi Volvo mahtuniversaali kõrval. Viimane oli ilmselt oma kahe väikese lapsega külas.
„Mis on?“
„Terve pere on kohal.“ Nick pigistas ninaselga, lootes parema silma taga tekkivat peavalu leevendada. „Nad saavad mind nähes kohe aru, et midagi on valesti, nii et ära hakka ametimärgiga vehkima, eks ole?“
„Polnud plaaniski,“ nähvas Sam.
Naise hääletoonist jahmunud Nick ütles: „Teeme selle siis ära.“ Ta läks trepist üles ja helistas kella.
Halle dresse ja Nike’i tosse kandev naine avas ukse ja tervitas teda sooja kallistusega.
„Nick! Milline tore üllatus! Tule sisse!“
„Tere, Carrie,“ ütles Nick naist põsele suudeldes. „See on seersant Sam Holland. Carrie on nagu pereliige ja ta hoiab kõiki ohjes.“
„See pole lihtne ülesanne.“ Carrie võttis Sami ettesirutatud käe pihku ja mõõtis noort naist pilguga, pöördudes siis taas Nicki poole, heakskiit silmis. „Olen Nickile aastaid korrutanud, et ta peab pere looma...“
„Jäta, Carrie.“ Nick üritas kõnelda kergel toonil, ehkki süda oli raske sellest, mida pidi Carriele ja teistele teatama. Kuidas ta soovis, et ta oleks tulnud oma „perekonnale“ uut kallimat tutvustama! „Kas nad on kodus?“
„Lastega tallide juures. Ma helistan neile.“
Nick pani käe Carrie käsivarrele. „Ütle, et nad jätaksid lapsed sinna, eks?“
Naise eakad elukogenud silmad tõmbusid kissi, nähes seekord kurbust ja leina, mis olid ilmselgelt Nicki näole sööbinud. „Nick?“
„Helista neile, Carrie.“
Mees vaatas talle järele ja vajus kössi kõige selle raskuse all, mida ta neile kõigile varsti ütlema peab, ja tundis siis üllatusega, et Sami käsi on tema seljal. Ta pöördus naise poole ja emotsionaalne hoop tabas teda taas ootamatult, nähes naise helesiniste silmade pilku end murelikult uurimas.
Nad vaatasid teineteist kaua ja hingetuina, kuni kuulsid Carriet tagasi tulemas. Nick rebis pilgu Samilt lahti ja pöördus Carrie poole.
„Nad tulevad kohe,“ ütles naine, püüdes ilmselgelt end talitseda ja vaimu valmis seada selleks, mida ta varsti kuulda saab. „Kas sa soovid midagi?“
„Ei,“ vastas Nick. „Tänan.“
„Tulge elutuppa,“ kutsus Carrie ja läks ees.
Maja oli elegantne ja mugav, mitte esindusmaja, vaid kodu – koht, kus ka Nick oli saanud end alati koduselt tunda.
„Midagi on halvasti,“ sosistas Carrie.
Nick võttis tema käe ja hoidis kahe pihu vahel. Ta istus nii, Carrie ühel ja Sam teise pool, kuni nad kuulsid teisi läbi köögi majja tulemas.
Johni vanemad Graham ja Laine O’Connor astusid tuppa käsikäes, poeg Terry ja tütar Lizbeth kannul. Graham ja Laine, mõlemad peaaegu kaheksakümneaastased, nägid välja poole nooremad, heas vormis ja saledad. Neil olid lumivalged juuksed ja aastaringe päevitus, kuna nad veetsid suure osa ajast sadulas. Nicki nähes lõi nende nägu rõõmust särama.
Mees lasi Carrie käest lahti ja tõusis, et neid emmata. Terry surus tal kätt ja Lizbeth küünitas end kikivarvule, et teda põsele suudelda. Nick tutvustas neid Samile.
„Mida sa siin teed?“ küsis Graham. „Kas täna pole mitte hääletus?“
Nick vaatas maha, kogus end sekundi, et teatada valusat uudist, ja tõstis siis pilgu. „Võtke istet.“
„Mis lahti, Nick?“ küsis Laine oma meloodilises lõunaosariikide murdes, keeldudes istumast. „Sa näed halb välja. Kas Johniga on midagi juhtunud?“
Ema vaist oli Nickist ette jõudnud.
„Kahjuks küll.“
Laine ahmis õhku. Abikaasa võttis tema käest kinni ja hirmuäratav Graham O’Connor kustus Nicki silme ees.
„Ta jäi täna tööle hiljaks.“
„See pole mingi uudis,“ tähendas Lizbeth õeliku turtsatusega. „Ta hilineb kindlasti ka iseenda matustele.“
Nick võpatas tema sõnavaliku peale. „Me ei saanud teda kätte ja ma läksin teda äratama.“
„Neetult rumal temast sellisel päeval sisse magada,“ porises Graham.
„Meie arvasime sama,“ tunnistas Nick, ning tema kõhus keeras iiveldusest ja meeleheitest. „Kui ma sinna jõudsin...“
„Mida?“ sosistas Laine, haarates Nicki käest kinni. „Mida?“
Nick ei suutnud enam kõnelda, sest kurgus oli suur klomp.
Sam tõusis. „Senaator, proua O’Connor, pean siira kahetsusega teatama, et teie poeg on mõrvatud.“
Sel hetkel teadis Nick, et kui ta elaks ka igavesti, ei unustaks ta iialgi leinahala, mis Johni ema suust Sami sõnu kuuldes kuuldavale pääses. Nick sirutas käed Laine’i poole, sest tundus, et vana naine minestab. Ta vajuski Nicki käte vahel kokku nagu kaardimaja.
„Ei, ei, ei,“ korrutas Carrie lõputult
Lizbeth nuttis vaikselt ning Terry
