„Kes võis tahta minu Johni tappa? Minu ilusat armsat Johni.“
„Me uurime selle välja,“ lubas Sam.
„Sam on mõrva juhtivuurija,“ selgitas Nick neile.
„Vabandage,“ pomises Graham, pöördus ja lahkus kiiruga toast.
„Mine temaga kaasa, Terry,“ lausus Laine. „Palun mine temaga kaasa.“
Terry järgnes isale.
Lizbeth istus diivani käetoele ema kõrvale. „Issand jumal,“ sosistas ta. „Mida ma lastele ütlen?“
Teades väga hästi, kui lähedane oli John oma õelastega olnud, vaatas Nick teda kaastundlikult.
„Ütle, et ta sattus õnnetusse,“ lausus Laine nägu kuivatades. „Mitte et ta tapeti. Seda ei tohi sa neile öelda.“
„Ei,“ nõustus Lizbeth. „Ei tohi.“
Laine tõstis pea Nicki õlalt. „Kus ta praegu on?“ küsis ta Samilt.
„Kohtuarsti juures.“
„Tahan teda näha.“ Laine pühkis ägedasti mööda siledaid põski nirisevaid pisaraid. „Tahan oma last näha.“
„Korraldan selle homme,“ sõnas Sam.
Laine pöördus Nicki poole. „Matused tulevad USA senaatorile kohased.“
„Loomulikult.“
„Sa tegeled sellega isiklikult.“
„Mida iganes sa vajad või tahad, Laine. Ainult ütle.“
Laine pigistas Nicki kätt ja vaatas teda muserdatud pilgul. „Kes seda tegi, Nick? Kes seda meie Johnile tegi?“
„Olen endalt mitme tunni jooksul sama küsinud ega oska kedagi pakkuda.“
„Kes iganes see oli, proua O’Connor, me leiame ta,“ lubas Sam.
„Tehke seda.“ Laine tõusis, nagu ei suudaks enam paigal istuda, ning läks ukse poole, Lizbeth ja Carrie kannul. Uksel pöördus Laine tagasi Nicki poole. „Sa tead, et võid siia jääda. Sa oled selle pere liige ja sinu koht on siin. Alati.“
Nick vastas liigutatuna: „Tänan sind, aga ma lähen tagasi linna. Pean meie töötajate juures olema.“
„Palun ütle neile, et me oleme väga tänulikud, et nad Johni heaks nii palju vaeva nägid.“
„Ütlen. Homme näeme.“
„Proua O’Connor,“ sõnas Sam tõustes ja pöördus Laine’i poole. „Mul on kahju, et ma pean seda praegu tegema, aga sellises juurdluses on esimesed kakskümmend neli tundi äärmiselt tähtsad...“
„Me teeme, mida iganes suudame, et leida isik, kes seda Johnile tegi,“ vastas Laine ja tema pisarais nägu vajus leinast kipra.
„Pean teadma, kus olite teie ja ülejäänud pereliikmed ajavahemikus kella kümnest eile õhtul kuni kella üheksani täna hommikul.“
„Te ei räägi ometi tõsiselt,“ lausus Laine kangelt.
„Et välistada pereliikmete seotus...“
„Olgu,“ nähvas Laine. „Senaator ja mina võõrustasime umbes kella üheteistkümneni sõpru.“ Ta vaatas Carrie poole, kes noogutas nõusolevalt.
„Mul on vaja teie sõprade nimesid ja telefoninumbreid.“ Sam ulatas Laine’ile oma nimekaardi. „Võite jätta selle info minu kõneposti. Ja pärast ühtteist?“
„Läksime magama.“
„Teie ka, proua?“ küsis Sam Carrielt.
„Vaatasin umbes kaheni oma toas telerit. Ma ei saanud und.“
„Ja teie?“ küsis Sam Lizbethilt.
Lizbeth vastas nördinud ilmel: „Olin McLeanis oma kodus koos abikaasa ja lastega.“
„Mul on vaja teie abikaasa telefoninumbrit.“
Lizbeth vaatas jäisel pilgul Sami rahulikku näkku, lahkus siis toast ja tuli veidi hiljem visiitkaardiga tagasi.
„Tänan,“ ütles Sam.
Kolm naist lahkusid toast.
„Kas sa pidid seda tõesti täna tegema?“ küsis Nick Samilt, kui nad kahekesi jäid. „Praegu?“
„Jah, tõesti pidin,“ vastas naine valulikul ilmel. „Pean nii tähtsa juhtumi korral kõike reeglite kohaselt tegema. Sa ju mõistad seda.“
„Muidugi, aga nad said äsja teada, et nende poeg ja vend on tapetud. Sa oleksid võinud lasta neil veerand tundi seda seedida, enne kui rünnakule asusid.“
„Pean oma tööd tegema, Nick. Kui ma kellegi vahistan, tunnevad nad kahtlemata kergendust, et mõrtsukas on kinni peetud.“
„Mis kuradi vahet selle nende jaoks on? Kas see toob Johni tagasi?“
„Pean linna tagasi minema. Tuled ka või?“
Nick vaatas toas viimast korda ringi, meenutades paljusid toredaid tunde siin Johni seltsis, ja järgnes naisele.
Neli
Tundes, nagu oleks maailm lihtsalt kokku varisenud, nõjatus Graham O’Connor vastu valget laudtara ja silmitses oma avaraid maavaldusi, ent ei näinud läbi pisarate ja leinahägu midagi. John on surnud. John on surnud. John on surnud.
Graham oli seda teadnud sellest hetkest saadik, kui Carrie neile helistas ja ütles, et Nick ootab majas. Kuna täna pidi toimuma Johni karjääri kõige tähtsam hääletus, sai Nick tulla vaid ühel põhjusel. Graham oli seda teadnud samamoodi, nagu oli alati teadnud, et selles on midagi häbiväärset, kui isa armastab ühte oma last rohkem kui teisi. Ent John oli olnud erakordne. Graham oli oma noorima lapse elu esimestest tundidest alates näinud temas midagi erilist, mis pani ka nii paljud teised Johni armastama.
Nägu pisaraist märg, arutles Graham, kuidas see sai juhtuda.
„Isa?“
Vanema poja hääl tekitas Grahamis pettumust ja meeleheidet. Jumal andestagu talle selle mõtte pärast, aga kui ta pidi ühest pojast ilma jääma, miks ei võinud see olla Terry, mitte John?
Terry käsi maandus tema õlal ja pigistas. „Kuidas ma sind aidata saan?“
„Ei saagi.“ Graham pühkis nägu.
„Senaator?“
Graham pöördus ning nägi Nicki ja kena uurijat nende poole tulemas.
„Me sõidame tagasi Washingtoni,“ ütles naine, „aga enne
