Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis". Marie Force

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis" - Marie Force страница 4

Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari

Скачать книгу

Capitoli politsei pani ühe mehe Johni kabineti ette valvesse ja too ei lase kedagi sisse.“

      „Politseinikud ootavad läbiotsimisorderit,“ ütles Nick.

      „Miks neil ohvri kabineti läbi otsimiseks orderit vaja on?“

      „Asitõenditele on vaja täpset kronoloogiat ja nad peavad Capitoli politseid rahustama.“

      „Selge. Me peaksime vist laskma Trevoril avalduse koostada, et valmis olla.“

      „Sellepärast ma helistangi.“

      „Me hakkame sellega tegelema.“ Naine paistis tundvat kergendust, et tal on midagi teha.

      „Kas sa suudad ise Trevorile öelda? Või teen seda ise?“

      „Saan hakkama, aga tänan, et küsisid.“

      „Kuidas sa vastu pead?“ küsis Nick.

      „Olen täieliku šokis... kogu see potentsiaal ja võimekus kadunud...“ Christina hakkas taas nutma. „Kui esimene vapustus taandub, teeb see kuratlikult haiget.“

      „Jah,“ nentis Nick vaikselt. „Kahtlemata.“

      „Olen olemas, kui midagi vaja.“

      „Mina ka, aga ma lülitan telefoni natukeseks ajaks välja. See heliseb vahetpidamata.“

      „Saadan avalduse sulle meiliga, kui see valmis saab.“

      „Tänan, Christina. Helistan sulle hiljem.“ Nick lõpetas kõne ja vaatas viimased meilid üle, üllatumata, et hääletamise edasilükkamine oli toonud kaasa kümneid ärevaid ja murelikke kirju. Üks oli senaator Martinilt. „Mis, kurat, toimub, Cappuano?“

      Nick lülitas ohates mobiili välja ja pistis mantlitaskusse.

      „Oli see su kallim?“ küsis Sam teda ehmatades.

      „Ei, mu asetäitja.“

      „Ah soo.“

      Arutledes, kuhu naine sihib, lisas Nick: „Meie koostöö on tihe, oleme head sõbrad.“

      „Miks sa nii tõrjuv oled?“

      „Mis sind närib?“ küsis mees.

      „Mitte miski. Hoopis sind närib miski.“

      „Nii et viimase aja suurepärane vastukaja ajakirjanduses pole sind häirinud?“

      „Oo, Nick, ma ei teadnud, et sa hoolid.“

      „Ei hooligi.“

      „Jah, selle tegid sa mulle täiesti selgeks.“

      Selle peale pöördus Nick istmel naise poole. „Tõsiselt räägid või? Sina ei vastanud ju minu kõnedele.“

      Sam vaatas teda, pilk nii üllatunud kui ilmetu. „Mis kõnedele?“

      Mees põrnitses teda pikalt hämmeldunult, pööras siis end sõidusuunda ja keskendus koos nendega kiirteel sõitvatele autodele.

      Mõned minutid möödusid ebamugavas vaikuses.

      „Mis kõnedele, Nick?“

      „Ma helistasin sulle,“ vastas mees vaikselt. „Püüdsin sind pärast seda õhtut korduvalt kätte saada.“

      „Ma ei teadnud,“ kogeles Sam. „Keegi ei öelnud mulle.“

      „Enam polegi sel tähtsust. See oli ammu.“ Aga kui Nick mõtles oma reaktsioonile naist taas nähes, kusjuures Sam oli tal kuus aastat mõtetes olnud, siis oli selge, et see oli tähtis. Väga tähtis.

      Kolm

      Loudouni maakonna keskus Leesburg Virginias asus selle hobuste aretamise osariigi keskel, viiekümne viie kilomeetri kaugusel Washingtonist läänes. Künklik, haljendavate karjamaade poolest rikas Loudoun elas hobukultuuri nimel. Pärast neljakümmet aastat Senatis olid pensionile jäänud Graham O’Connor ja tema abikaasa kolinud Leesburgi lähedale perekonna rantšosse, kus nad said tegelda kõigega, mis oli seotud hobustega. Nende seltsielu keerles ümber takistussõitude, jahikoerte, jahtide ja Belmonti maaklubi. Mida lähemale nad Leesburgile jõudsid, seda rohkem krampi Nick läks. Tema pea oli kuklasse vajunud ja silmad suletud, ta valmistus Johni vanematele traagilist uudist teatama.

      „Kes olid tema vaenlased?“ küsis Sam pärast pikka vaikust.

      Nick ei avanud silmi, aga vastas: „Tal polnud ühtegi vaenlast.“

      „Ütleksin, et tänane sündmus tõestas vastupidist. No kuule. Poliitikas on kõigil vaenlasi.“

      Nick avas silmad ja vaatas naist. „John O’Connoril polnud.“

      „Poliitik, kel pole vaenlasi? Mehel, kes nägi välja nagu Kreeka jumal, polnud mahajäetud armukesi?“

      „Või Kreeka jumal?“ küsis Nick kergelt muiates. „Tõsiselt?“

      „See peab olema keegi, kellele ta ei meeldinud. Sedavõrd avalikku elu elaval inimesel peab olema kadestajaid või ka neid, kel on probleeme armukadedusega.“

      „John ei tekitanud inimestes selliseid tundeid.“ Nicki süda tuikas sõbrale mõeldes. „Ta leidis ühise keele kõigiga, kellega kohtus.“

      „Nii et multimiljonärist senaatori hellitatud pojake oskas suhelda tavainimestega?“ küsis Sam sapisel toonil.

      „Nojah,“ vastas Nick vaikselt, meenutades ammumöödunud aegu. „Ta suhtles minuga. Sestsaadik, kui me Harvardis ajalooloengus kohtusime, kohtles ta mind nagu kadunud ja leitud venda. Ma olen pärit vaesest perest. Sain ülikooli stipendiumiga ja tundsin end petturina, kuni John O’Connor võttis mu oma tiiva alla ja ma sain esimest korda aru, et mul on sama suur õigus seal olla nagu kõigil teistel.“

      „Aga senat? Rivaalid? Kas keegi kadestas tema edu? Kas kedagi pahandas see seaduseelnõu, mille te kavatsesite hääletusele saata?“

      „John polnud veel senatis nii edukas olnud, et keegi teda kadestama pidanuks. Tema ainus tõeline saavutus oli konsensuse saavutamine. See oli tema teene parteile. Ta oskas inimesed end kuulama panna. Isegi kui nad temaga nõus polnud, kuulasid nad teda.“ Nick vaatas naise poole. „Kuhu sa sellega sihid?“

      Sam pidas veidi aega aru. „See oli kiremõrv. Kui keegi lõikab mehel tilli maha ja topib selle talle suhu, edastatakse sellega üsna tõsine sõnum.“

      Nicki süda jättis löögi vahele. „Kas see oligi tal suus?“

      Sam võpatas. „Anna andeks. Ma arvasin, et sa nägid seda...“

      „Jeesus.“ Nick keris akna alla, et külma õhku autosse lasta, lootes, et ei hakka uuesti oksendama.

      „Nick? On kõik korras?“

      Vastuseks kõlas mehe sügav ohe.

      „Kas

Скачать книгу