Sinu laps, sinu valik. Jennifer Margulis
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sinu laps, sinu valik - Jennifer Margulis страница 11
Mu poeg A. J. kaalus 3,2 kilogrammi. Ma olin ravimitest täiesti uimane ja kurnatud. Mul on vaid üks pilt, mis tehti minust ja mu pojast pärast tema sündi, ning see ajab mind alati nutma. Kõige hullem on see, et ma ei mäleta tema sünnist mitte midagi. Ainsana meenub mulle, kuidas ma arstile ütlesin: „Ta peaks suurem olema, sellepärast me seda kõike tegime.“ Arst ei öelnud midagi. Ta ei vabandanud.
Kui A. J. oli ainult üheksakuune, jäin ma uuesti rasedaks ja me läksime sama sünnitusarsti juurde, kuna me ei teadnud, kuhu mujale võiksime pöörduda. Ta toetas meie soovi keisrilõike järgselt sünnitada vaginaalselt. Ma olen ainult 160 cm pikk. Mul on üliväike ülakeha ja ma võtan raseduse ajal juurde ainult umbes üheksa kilo. Lapsel pole kuhugi mujale paigutuda kui ettepoole, sellepärast näen ma nii suur välja. Seekord arst mõistis seda ja kirjutas mu patsiendikaardi servale „RASEDUSNÄDALA KOHTA SUUR“. Ma andsin talle andeks. Ma pidin ka ise vastutama selle eest, et ma ei olnud asja rohkem uurinud ja ise oma otsuseid langetanud. Ning ükskõik kui kiire tal ka ei olnud, oli ta meiega väga sõbralik. Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi olnud torisev või ärritunud või kohelnud mind kui tüütust. Kuid päris kindlasti ei õppinud ta meid tundma. Kui ma oleksin temaga kohtunud toidupoes, poleks ta teadnud, kes ma olen, kuigi ta oli viibinud minu nelja lapse sünni juures.
Minu neljas haiglasünnitus oli üsna kohutav. Arst jõudis vaevu õigeks ajaks kohale ja õed muudkui korrutasid: „Ära pressi! Ära pressi! Las ta tuleb ise!“ Sellel residendil, kes lõpuks sünnituse vastu võttis, polnud aimugi, mida ta tegi. Niisiis, kui üks ämmaemand avas möödunud detsembris meie kodukandis sünnituskeskuse, otsustasin ma sünnitada seal. Ta uuris rahulikult mu haiguslugu ja päris sünnituste kohta. Mu ämmaemand tundis mind pärast ühte tundi paremini kui mu sünnitusarst pärast nelja last. Ma tundsin, kuidas ma talle korda läksin. Ta ei olnud sellesse tundi mahutanud viit inimest. Ta võttis aega, et minuga maha istuda ja rääkida. Ta seletas mulle, et on olemas testid, kuid ma võin neist keelduda, kui tahan, ja tema annaks siis vastavatele dokumentidele allkirjad. Mul oli alati olnud raske oma lapsi sünnitusarsti juurde kaasa võtta, kuna ma tundsin, et pidin käskima neil seal olla vaikselt ja vagusi. Sünnituskeskuses on aga olemas mänguasjad, millega mu lapsed saavad mängida. Mu kolmeaastane tütar oli nii rõõmus, kui ta sai kiikhobusega ratsutada.
Sünnituskeskus oli palju vähem kliiniline. Mul ei olnud sellist tunnet, et astun mingisse hirmsasse paika, kus kõik kannavad kaitserõivaid ja valgeid kitleid ja ootavad, et äkki läheb midagi valesti. Iga kord, kui sünnituskeskuses laps sünnib, lisavad ämmaemandad lapse jalajälje sünnitustoa välisseinale. Iga protseduuri ajal kannad sa viletsa paberkitli ja reitele laotatud roosa paberi asemel pehmet ja karvast valget hommikumantlit. Ma jälgisin ise oma kaalu ja vererõhku. Kui oli vaja teha PAP-testi, soojendas ämmaemand vaatluspeeglit, et protseduur oleks mugavam. Küll on kummaline rääkida meeldivast PAP-testist! Aga nad tõesti hoolivad sinu mugavusest. Ma soovin, et ma ei oleks selle vahetuse tegemisega nii kaua oodanud.
Kui ma olin 30. nädalat rase, selgus, et sünnituskeskus ei lase mul seal sünnitada, kuna mulle oli tehtud keisrilõige. Mu süda vajus saapasäärde. Mina ja mu abikaasa külastasime haiglat, mis sünnituskeskust toetas ja kus meie sõbrad olid lapsi saanud ning oma kogemusega rahule jäänud, ning ma mõtlesin, et ma suudan sellega leppida. Kuid ei suutnud. 32. rasedusnädalal ütlesin oma abikaasale, et tahan kodus sünnitada. See ei ole Nebraskas lihtne. Meie osariigis pole sertifitseeritud õdedel-ämmaemandatel seaduslikult lubatud kodusünnitusi vastu võtta. Kuid mul oli sõber, kes oli kodusünnituse ämmaemand ning ta nõustus meid aitama, olenemata sellest, et otsustasime selle kasuks viimasel hetkel ja et ta enda tähtaeg oli vaid kaks nädalat pärast minu oma.
Kolm minu nelja lapse sünnitusest olid oksütotsiiniga esile kutsutud ning kõigi nelja sünnituse puhul tehti mulle epiduraalanesteesia. Seekord lasin ma lapsel otsustada, millal ta on väljatulemiseks valmis. Viimane kuu tundsin end üsna viletsalt. Ma mõtlesin, et jään igavesti rasedaks. Ma lasin endale pediküüri teha, käisin kaks korda nõelravis ning võtsin taimseid ravimeid, kuid olin ikka rase. Olles 45 nädalat ja 5 päeva rase, ärkasin ma 29. augustil 2012. aastal ja tundsin, kuidas kogu mu selg valutas. Patseerisin mööda maja ringi, suutmata leida mugavat asendit. Aeg oli käes! Me täitsime oma elutoas asuva sünnitusvanni veega ning kui valu läks väga hulluks, tuli Adam koos minuga vette. Ta suudles mu pead ja ütles mulle, et ma suudan seda, et ma olen seda juba neli korda teinud – vaatamata minu vastuväidetele, et ma ei suuda seda ja et ma tahan sealt ära minna.
Meie tütar Unity Dale Penick lupsas vanni hommikul kell 6.36. Ta kaalus 3,9 kilo ja oli 52 cm pikk. Ta oli meie kõige suurem beebi! Mul oli ainult üks väike rebend ja ma ei vajanud õmblusi. Mu ämmaemand jäi paariks tunniks meiega, veendumaks, et kõik on korras. Pärast seda, kui tema, minu sünnitusabiline ja fotograaf olid lahkunud, ei jäänud mu tuppa tervet õdede, arstide ja muu personali paraadi, kes oleksid meid iga paari minutit tagant seganud, et mind või last läbi vaadata või teda lastetuppa viia. Ainult meie ise jäime sinna ja õppisime, kuidas olla seitsmeliikmeline pere.
2. PEATÜKK
ULTRAHELI HULLUS:
selle halb külg
Kui 30-aastane Karen Bridges läks vigastatud põlvega arsti juurde ja arst ütles, et ei saa talle valuvaigistit välja kirjutada, kuna Karen on rase, puhkes ta nutma. Ta nuttis suurest rõõmust. Karen ja ta abikaasa Josh olid juba nii kaua üritanud last saada, et nad olid peaaegu alla andmas. Karen pöördus nii kiiresti kui võimalik sünnitusarsti poole ja arst viis raseduse kinnitamiseks läbi vaginaalse ultraheliuuringu. Ta mäletab, et pärast seda tehti ultraheli iga külastuse ajal ehk kord kuus. Alates seitsmendast kuust, kui esineb juba enneaegse sünnituse oht, tegi arst ultraheli iga nädal. Monitoril must-valge beebi nägemine oli nii tore ja ultrahelitehnikud olid alati rõõmuga valmis talle kojuviimiseks pilte välja printima. Joshi tervisekindlustus, mis tal oli oma töökoha kaudu General Electricus, maksis iga uuringu eest. Elevil isana ei suutnud Josh oodata, millal küll nende väike tulevane pesapallur sünnib.
Sünnieelne ultraheli, mida nimetatakse ka sonogrammiks, saadab läbi raseda naise keha teatud sagedustel helilaineid. Samamoodi nagu nahkhiir kasutab kajalokatsiooni, et pimedas koopas orienteeruda, põrkuvad helilained tagasi loote organitelt, vedelikelt ja kudedelt, luues kujutise, mis projitseeritakse ekraanile.
Rasedusaegset ultraheli kasutatakse selleks, et tuvastada seisundeid, mis võivad olla lootele või emale ohtlikud. Samuti saab seda kasutada raseduse kinnitamiseks, arvatava viljastumiskuupäeva kindlaksmääramiseks, loote suuruse hindamiseks, platsenta asukoha määramiseks ja loote väärarengute (nagu kompjalgsus) tuvastamiseks või loote hukkumise kinnitamiseks. Sünnitusabis kasutas ultraheli esimesena Šoti arst Ian Donald umbes 1957. aasta paiku ning 1970ndate lõpuks – umbes kümnend pärast minu sündi – oli ultrahelist saanud Ameerika Ühendriikide sünnituseelse hoolduse rutiinne osa. 2001. aastal, mis on kõige hilisem aasta, mille kohta meil on usaldusväärsed andmed, tehti 67% rasedatele vähemalt üks ultraheli.2
Kanadast saadud andmete kohasel oli Põhja-Ameerikas vähemalt ühe ultraheliuuringu läbinud rasedate arv juba vähem kui kümne aasta pärast ehk 2009. aastaks tõusnud 99,8%-le ning keskmiseks näitajaks oli kolm ultraheli naise kohta. Riskantsete raseduste puhul tehakse naistele ultraheliuuringuid lausa üks või kaks korda kuus. Mõned naised ütlevad, et neile