levitamiseks Eestis kuuluvad kirjastusele Gorilla Press.
Kõik õigused kaitstud ©
ISBN 978-9949-7345-1-1
ISBN 978-9949-7345-2-8 (epub)
Minu tädile Judy Margulisele
Sissejuhatus
„Sul saab olema nii lõbus,“ ütlesin ma kord oma sõbrannale, kes oli 39. nädalat rase. Whitney vaatas mind hämmastusega.
„Lõbus?“ küsis ta. „Seda pole mulle küll varem öeldud!“
Meie kõige kõigiga jagamise ja lõputu internetis kättesaadava nõu ajastul jääb tihtipeale kõrvale raseduse ja sünnituse rõõm. Kuid tegelikult on see rõõmus sündmus. Ja lõbus. Kui last ootavad paarid küsivad mu käest, kuidas sünnituseks kõige paremini valmistuda, jagan ma nendega oma versiooni ämmaemanda Ina Gaskini nõuandest ja soovitan neil kokku panna nimekirja naljadest (mida ropumad need on, seda parem), sünnituse ajal miilustada, nii et vähe pole (te ilmselt ei soovi seda teha, aga tehke ikka) ning pidada meeles, et naise keha on äärmiselt võimas, et me oleme seotud eelmiste põlvkondade naistega, kes tegid seda enne meid, ning et meie kehad ja lapsed teavad tavaliselt täpselt, mida teha tuleb.
Mis ei tee seda küll veel lihtsaks. Oma viimase raseduse ajal traavisin ma oma kuueaastase poja järel, kui ta rattaga parki sõitis, tegin võimlemisharjutusi ja käisin rasedate ujumistunnis. Ma sõin nii tervislikult kui võimalik ja üritasin mediteerimist õppida. Kuna kolm last vajasid mu tähelepanu, ei tulnud see mediteerimise osa just väga hästi välja. Kuid üritasin siiski mitmel päeval nädalas soojas vannis hõljuda ja oma peas positiivseid fraase korrata. Ma olen terve ema. Mul sünnib terve laps. Ma olen tugev. Mu sünnitus kulgeb kergelt. Mina ja mu laps teame, mida teha. Seejärel hiivasin ma oma hiiglasliku kõhu vannist välja, olles keskendunud, rahulik ja peatse sünnituse pärast elevil, ning õnnitlesin ennast mõttes sel puhul, et olin sünnituseks nii proaktiivselt valmistunud.
Olin valmis olema kaunis, kumav sünnitaja – lausa sünnitusekspert. Me plaanisime kodusünnitust ja ma olin kindel, et see saab olema kõigist sünnitustest kõige rahulikum. Ma olin lugenud valu tajumise kohta ja olin endale korrutanud, et sünnitus ei saa valus olema, et ma hakkan tuhudele kaasa aitama, mitte nendega võitlema.
Te ilmselt juba aimate, kuhu ma sihin?
Minu õnnistatud oleku lõpp saabus seitse päeva hiljem, kui oleks pidanud; selleks ajaks olin ma vaalasuurune, mu naba oli kõhu küljes nagu pundunud nina ning ma olin kindel, et mu laps jõuab enne siia maailma tulekut juba täiskasvanuks saada.
Siis, ühel kolmapäeva hommikul, ärkasin ma krampe tundes üles. Ma olin kokkutõmbeid (Braxton Hicksi kokkutõmbeid) ka varem tundnud ning see, mida ma tundsin, oli küll intensiivne, kuid mitte valus. Ausalt öeldes ma ei teadnud, kas sünnitus oli alanud või mitte. Minu kaheksa-aastane tütar aga nii kõhklev ei olnud. Ta tuli kööki oma naljade nimekirjaga, mille oli sünnituse puhuks koostanud. Tundsin järgmist kokkutõmmet. See võttis mul hinge kinni.
„Miks kadus kell elutoast?“ küsis mu tütar. Ma toetusin vastu köögilauda, surusin hambad kokku, kergitasin tütre poole vaadates kulmu ja püüdsin rahulikult hingata.
„Miks siis?“
„Sest ta muudkui käis!“
Ma hakkasin kõva häälega naerma.
See on siiamaani kõige naljakam nali, mida ma kunagi kuulnud olen.
Mu abikaasa James viis meie lapsed kooli. Mul oli vaja üks artikkel valmis kirjutada, kuid ma olin liiga rahutu, et arvuti taga istuda ja trükkida. Pidin üsna vastumeelselt toimetajale kirjutama, et ma võin sünnitama hakata ja pean aega juurde paluma.
„Mis sa arvad, kas ma hakkan sünnitama või olen lihtsalt nõrguke?“ küsisin ma Jamesilt, kui ta ükskord koju jõudis.
„Oled lihtsalt nõrguke,“ ütles ta naljatlevalt.
Kolm tundi hiljem tulid minu suust kõige primitiivsemad loomalikud hääled, mida keegi kunagi kuulnud on. Minu plaanist olla rahulik ja keskenduda polnud midagi järel, ma ulgusin ja karjusin. Kuskil ajusopis meenus mu aju ratsionaalsele osale, et mu ema ja vanaema ja tema ema olid kõik sünnituse üle elanud ning see rahustas mind maha. Kuid siiski olin ma uskumatult intensiivses olukorras ja häälitsesin nagu amokki jooksev elevant, kuigi olin plaaninud olukorda täielikult kontrollida. Sünnitus toob inimese maa peale tagasi.
Kui sa oled esimest korda rase (või üritad rasedaks jääda), hakkad igal pool rasedaid ja vastseid emasid nägema. Nad on toidupoodides, silitades hajameelselt oma kõhtusid, nad on parklates, üritades võidelda autoistmete ja lastekärudega, nad on parkides, pühkides oma pluusidelt beebitoitu. See on uskumatu, kuidas rase olles on järsku maailmas nii palju teisi rasedaid naisi ja imikuid.
Ja kõik teised tunduvad sind ennast märkavat. Näiteks heasüdamlik hallipäine vanaproua, kes vaatab unistavalt su kõhtu ja räägib, kuidas ta „armastas emaks olemist“, taksodispetšer, kes su järjekorra etteotsa tõstab, või su vanema lapse jalgpallitreener, kes noogutab su poole heakskiitvalt ja teeb komplimendi, kuidas sa lausa kumad (mille peale sa tahad koju duši alla minna) – kõik need inimesed vaatavad sind.
Kui su rasedus hakkab välja paistma, kuulud sa äkki mingisse klubisse, mille olemasolust sa isegi teadlik polnud. Järsku tahavad naised – ja nende laste isad – jagada sinuga oma sünnituslugusid, soovivad su kõhtu silitada ja kutsuvad kõiki üles sulle nõu andma, ükskõik kas sa seda tahad või mitte. Inimesed ei häbene esitada sulle üsna intiimseid küsimusi ei su magamistoas toimuva kohta („Kas see oli teil planeeritud laps?“) ega ka su kehaosade kohta, millest varem ei räägitud („Kas sa kavatsed rinnaga toita?“). See, mis kuulus kunagi sulle endale, kuulub nüüd tervele kogukonnale.
Ning kuigi see kõhu silitamine ja soovimatu nõuandmine võib hulluks ajada, püüa siiski seda tähelepanu hinnata. Lõppude lõpuks võib sul ju tõesti olla raseduskuma (ning sellele lisaks ka lõputud krooksud, valud lihastes, millest sa seni isegi teadlik polnud, ning veenilaiendid). Rasedus on äärmiselt huvitav, kummaline ja elumuutev periood sinu elus: sa kasvatad oma keha sees tervet inimest. Su keha oskab teisele inimesele kulme kasvatada. Kui lahe!
Kuid tihtipeale ei saa Ameerika Ühendriikides rasedatele naistele osaks just selline imetlus ja rõõm nagu peaks. Selle asemel, et suhtuda rasedusse kui terve olemise ilmingusse ja sünnitusse kui väestavasse üleminekusse, mis muudab naise emaks, oleme hakanud rasedusest mõtlema kui haigusest, kui hirmsast teekonnast, mille tulemuseks võib küll olla terve laps ja terve ema (kui sa järgid arsti juhiseid ja sul veab), kuid mis on muidu otsast lõpuni ohtudest tulvil.
Kurb tõsisasi on see, et rasedus ja sünnitus on Ameerika Ühendriikides nii üleravitud, et tänapäeval on lapse saamine ohtlikum kui kakskümmend aastat tagasi. Kui sa oled rase ja tunned end äkki juba niigi närvilisena, siis ei taha ma sind küll hirmutada, kuid on tõsi, et Ameerika Ühendriikides on emade suremuse määr kõigist arenenud riikidest üks kõige kõrgemaid, kui mitte kõige kõrgem. Ning enamik inimesi ei mõista, et kuigi meie imikute suremuse määr on küll langemas, on see siiski erakordselt kõrge.
Peavoolu meediale meeldib meie praegust emade tervise kriisi Ameerika naiste kaela ajada: me oleme rasedaks jäädes liiga paksud, liiga vanad või diabeedi küüsis. Kuid teadus näitab meile hoopis teist pilti
