võivad sattuda, tehes otsuseid tervishoiuteenuse osutaja (kas suur või väike haigla, naistearst või ämmaemand, laste- või perearst), ümberlõikamise, vaktsineerimise, rinnaga vs pudelist toitmise või mähkmete valikul.
Mõned teemad nt. ümberlõikamine, ei puuduta otseselt Eesti lapsevanemaid. Aga enamus muresid, millest raamatus juttu, on sarnased nii siin kui sealpool Atlandi ookeani. Kuna Ameerika tervishoiusüsteemi suunised ja juhendid on olnud sageli eeskujuks meie oma juhendite väljatöötamisel, siis on ka paljud probleemid sarnased.
Nii on meilgi aktuaalsed tervishoiusüsteemi kasumi teenimise vajadusest tingitud valikud ja otsused süsteemi sees, ravimifirmade niiditõmbamised arstide ja tervishoiuasutuste tegemiste taga, vaktsineerimisega seotud debatid, ultraheliuuringute ja keisrilõigetega seonduv. Ning loomulikult on sarnased kõikvõimsa reklaamitööstuse mõjud meie naiste ja perede toidulisandite (eriti just rasedatele ja lastele mõeldud vitamiinid-mineraalid), mähkmete ja imikute toidusegude eelistuste ja valikute tegemisel.
Olen üsna kindel, et Eesti lugeja leiab sellest raamatust rohkesti äratundmise hetki, silmiavavat teavet ja mõtteainet oma pere tervist puudutavate otsuste tegemisel. Kui selle raamatu lugemine tekitab Eesti tervishoiusüsteemis töötaval inimesel ebamugavust, peaksime endalt küsima: miks see nii on? Mõtlema selle üle, mida me saaksime oma väikeses armsas Eestis teha teisiti, et tekiks rohkem äratundmishetki Islandi või Norra, kui Ameerika tervishoiusüsteemis toimuvast lugemine.
Soovin tarku, teadvaid ja tõenduspõhiseid valikuid lapsevanematele!
Tervishoiutöötajatele mõistmist ja lugupidamist meie klientide-patsientide suhtes. Eriti nende lapsevanemate, kes teevad tavapärasest erinevaid valikuid. Iga inimene on unikaalne, iga ema ja beebi on olulised. Meie praeguste võimaluste juures, ei piisa enam sellest, et inimesed jäävad tervishoiusüsteemist väljudes ellu. Nad võiksid olla ka terved, õnnelikud ja soovida veel lapsi.
Alustage sellest, et küsite „Miks?“
Head lugemiselamust soovides, Ingrid Kaoküla, 32-aastase staažiga ämmaemand (RM).
Autori märkus
See raamat algab rasedusega ja lõppeb beebi esimese sünnipäevaga, liikudes enam-vähem kronoloogilises järjekorras läbi mitmete olukordade ja otsuste, millega vanemad raseduse, sünnituse ja väikese beebi eest hoolitsemise ajal silmitsi seisavad. Iga peatüki asemel võiks kirjutada ka terve raamatu (ning palju selliseid suurepärased raamatuid ongi juba kirjutatud), seetõttu olen ma lisasse allikate loetellu kirja pannud lisalugemise soovitusi.
Meditsiinilisi protseduure kirjeldades võin kasutada võõraid meditsiinitermineid. Kuna ma ei tahtnud loo kulgu katkestada, jätsin paljud neist terminitest lahti seletamata. Seetõttu on raamatu lõpus toodud terminite ja lühendite loetelud.
Kuigi enamasti kasutan ma siin lugusid rääkides inimeste päris ees- ja perekonnanimesid, on mõned nimed ja üksikasjad muudetud. Kergema loetavuse huvides kasutan ma pärast inimese tutvustamist temast rääkides ta eesnime. Samas kasutan ma hetkel Ameerikas valitsevast tavast lähtudes arstidele ja teadlastele viidates nende perekonnanimesid. Ma ei tunne ennast küll sellise hierarhilise lähenemise tõttu eriti mugavalt, kuid ma ei saanud seda ka vältida ning püüdsin siiski jääda lugupidavaks nii lapsevanemate kui oma allikate suhtes (kellest mõni võib end solvatuna tunda, kui ma ei lisa iga kord tema nime juurde kraadi). Kui arst jutustab mingit lugu eelkõige lapsevanema, mitte professionaali seisukohast või kui kirjeldan olukorda, kus kõik üksteist sinatavad, siis kasutan eesnimesid.
Samamoodi olen ma lähenenud Islandi tavadele. Islandil pöördutakse arstide poole eesnime kasutades, kuna perekonnanimed on tegelikult isanimed (seega ei ole õdedel-vendadel täpselt sama perekonnanimi: Jónsdóttir tähendab Jóni tütart, Jónsson tähendab Jóni poega).
1 . PEATÜKK
RASEDUSKÜSIMUSED:
sünnituseelse hoolduse probleemid
Nagu paljud Ameerika keskklassi naised, oli ka kolmekümneaastane Elizabeth Goodman-Logelin lapsesaamise ootele pannud, et oma karjäärile keskenduda. Oma kahekümnendates eluaastates kasutas ta ära oma nutikust, pühendumust ja organiseerimisoskusi, et saada tipptasemel juhtimiskonsultandiks. Kui tema ja ta abikaasa Matt otsustasid, et on aeg laps saada, arvas see Minnesotast pärit paar, et neil on kõik, mida hing ihaldab: uus ruumikas kodu Los Angeleses, õnnelik abielu ja peatselt saabuv beebi.
Kuid rasedus oli Lizile oodatust raskem. Kuna Liz oli väikest kasvu naine, oli tal raske kaalus juurde võtta. Ning nagu Matt oma memuaarides „Two Kisses for Maddy“ meenutab, vaevles Liz kurnava hommikuiivelduse käes ja oksendas pidevalt. Kui ta oli umbes 28. nädalat rase, otsustas ta sünnitusarst, et Liz peaks igaks juhuks pöörduma riskiraseduse spetsialisti poole, kelleks oli Pasadena doktorikraadiga arst Greggory DeVore. See spetsialist tegi ultraheliuuringu ja ütles Lizile, et lootevett on vähe, laps on selle rasedusnädala kohta liiga väike ja nabanöör on lapse kaela ümber põimunud.
Ta käskis Lizil kolmeks nädalaks voodisse jääda.
Ning kui järgmine ultraheli ei näidanud, olukorra paranemist, nõudis DeVore, et Liz jääks ülejäänud raseduse ajaks haiglasse, kuigi laps pidi sündima alles üheksa nädala pärast. Olles hirmunud esmakordsed vanemad, ei seadnud Liz ja ta abikaasa selle nõuande asjakohasust kahtluse alla.
Pärast kahte nädalat haiglas olemist ütlesid arstid Lizile ja Mattile, et lapse sündimise aeg oli käes, kuna nad uskusid, et tal oleks üsast väljaspool ohutum olla. 24. märtsil 2008 sündis Madeline Logelin keisrilõike abil seitse nädalat enneaegsena. Ta viidi kiiresti vastsündinute intensiivravi osakonda, pandi plastikust inkubaatorisse ja talle anti „igaks juhuks“ lisahapnikku, kuigi isale öeldi, et laps hingas oma jõul täiesti normaalselt. Selgus, et Maddy oli täiesti terve laps. Kaaludes 1,7 kilogrammi ja olles 44 sentimeetrit pikk, oli ta oma vanuse kohta normaalses kaalu- ja pikkusevahemikus. Ainus mure oli see, et laps oli veel liiga väike, et neelatada – iatrogeenne probleem, mille arstid olid varajase sünnitusega ise põhjustanud.
27 tundi hiljem, kui Liz valmistus oma tütart esimest korda süles hoidma, pomises ta, et tunneb peapööritust, kukkus oma ratastooli, mis pidi ta vastsündinute intensiivravisse viima, ja siis lihtsalt vajus ettepoole põrandale.
Ta oli surnud.
Arstid ütlesid Mattile, et ilmselt suri Liz kopsuemboolia tagajärjel, mis tähendab vereklompi või muud takistust, mis ei lase verel kopsudesse jõuda. Matt uskus, et tema elu armastuse surma põhjuseks oli “kuradi halb õnn”.
Last ootavatele vanematele, nagu Matt ja Liz, öeldakse harva, et patsiendile voodipuhkuse määramine kasvatab märkimisväärselt kopsuemboolia riski (üks uuring näitas, et voodipuhkusel rasedate puhul on emboolia tõenäosus lausa 20 korda suurem). „Kolm eri haiglat käskisid mul kindlasti voodisse jääda ning mitte ükski ei maininud seda ohtu,“ rääkis mulle üks nelja lapse ema Pennsylvaniast. Enamik rasedaid ei tea ka seda, et lootevee kogust on raske täpselt määrata, mida näitavad mitmed uuringud. Kui Mississippi Ülikooli Meditsiinikeskuse teadurid uurisid kolme lootevee taseme testimise meetodit, leidsid nad, et kõik kolm olid „mõõdukalt täpsed“, andes korrektseid vastuseid ainult 59–67%-l juhtudest. See tähendab, et üks kolmandik arstide diagnoosidest, mille kohaselt naise keha toodab liiga palju või liiga vähe lootevett, on valed. Need valediagnoosid viivad sünnitusse sekkumiseni,
