aegsetesse muredesse see kasumikeskne süsteem, mis seab esikohale arstide mugavuse ja haiglate kasumi, mitte emade ja laste tervise. Ameerika naiste kehad pole katkised, ebapädevad ega suutmatud. Kuid meie tervishoiusüsteem töötab meie vastu.
Kui sa loed seda raamatut, kuna sul on juba laps olemas ja sa tunned, et sa ei ole rahul sellega, kuidas sind haiglas koheldi, või püüad mõista, mis ja miks sinuga juhtus, võid sa avastada, et mõnda asja, mida sa sellest raamatust leiad, pole lihtne lugeda. Sul võib olla raske avastada, et paremate näitajatega riikides on pidev loote jälgimine lõpetatud, kuna teadusuuringud näitasid kindlalt, et pidev loote jälgimine1 ei too mitte kaasa hüvesid, vaid hoopis ebavajalikke keisrilõikeid. Kui sa otsustad lasta oma poja ümber lõigata, kuna seda soovitab arst, kelle endaga seda pärast sündi tehti, kes ainult muheleb sinu hirmude üle ning kinnitab sulle patroneerival toonil, et imikud ei tunne valu, võid sa ebamugavusega avastada, et üha rohkem arste keeldub imikuid ümber lõikamast, kuna see on vastsündinute puhul ainult kosmeetiline, mitte meditsiiniline protseduur. Inimlapsed (nagu ka kõik teised imetajad) mitte ainult ei tunne valu, vaid, nagu me praeguseks teame, valu võib põhjustada ka pikaajalise trauma.
Mul kulus aastaid, et leppida sellega, kuidas mind mu esimese raseduse ja sünnituse ajal koheldi. Kui mina ja mu abikaasa jõudsime oma terve, oliivikarva naha, haldjalike kõrvade ja konnamoodi jalgadega väikese tüdrukuga koju, olime me uhked, hirmul ja elevil, kuid meil polnud aimugi, mida edasi teha. Me olime mõlemad Emory ülikooli magistrandid, vähestel meie sõpradest olid lapsed ja meie sugulased elasid kaugel. Kui ma hoidsin meie pisikest beebit oma käte vahel, oli lihtsam ja kindlam endale öelda, et arstid olid haiglas mu elu päästnud, et sünnitus oli ohtlik protsess ja et kõiksugused sekkumised olid olnud vajalikud. Mul olid valusad veritsevad hemorroidid ja kulus nädalaid, enne kui mu jalad polnud enam epiduraalanesteesiast tuimad (ma palusin õel ravimidoosi vähendada, kuid ta ignoreeris mind). Ma veensin ennast, et mu keha ei toiminud nii nagu peab. See ei lugenud, et ma olin 29-aastane, toitusin tervislikult ja olin oma elu parimas vormis. See ei lugenud, et olin raseduse jooksul ainult üheksa kilo juurde võtnud. See ei lugenud, et mu perekonna naistel olid laiad puusad ja suhteliselt kerged sünnitused. Arstid andsid oma tegudega mulle mõista, et mu keha oli rikkis. Ja ma uskusin neid.
Haiglast koju jõudes sai kiirelt selgeks, et vastsündinu eest hoolitsemisega on raske kohaneda. Nende paari äärmiselt stressirohke päeva jooksul, mis meie lapse sünnile järgnesid, tundusid duši all käimine ja riidesse panek tõelise saavutusena. Keegi ütles mulle tookord, et päevad tunduvad pikad – isegi lõputud –, kuid aastad mööduvad kiiresti. Tal oli õigus. Nüüd on mul neli last ja nad kasvavad nii kiiresti, et kuku või pikali. See 3 kilo ja 200 grammi kaalunud pisitüdruk, kes sündis Atlantas Georgia osariigis Crawford Longi haiglas, on nüüd 15-aastane ja sai just kätte oma esmase juhiloa.
Ma vajasin palju aastaid, palju läbimõeldud nõuandeid tarkadelt, kogenud ja hoolitseva lähenemisega sünnitusekspertidelt, veel kolme sünnitust ning suurt hulka uurimistööd raseduse ja sünnituse olemuse kohta, enne kui mõistsin, et minu kehal polnud esimest korda sünnitades midagi viga. Naine on sünnitades äärmiselt vastuvõtlikus ja haavatavas seisundis. See, kuidas teda koheldakse ja mida talle öeldakse, mõjutab äärmiselt suurel määral tema enesekindlust. Ma hakkasin tasapisi mõistma, et see, kuidas mu tütre sünd kulges, oli mõjutatud katkisest süsteemist, mille juurde kuulusid läbipõlenud sünnitusõde, kannatamatud ja ebakompetentsed arstid, kelle eelarvamused sünnituse kohta (et seda tuleb agressiivselt käsitleda, et naised ei tunne oma kehasid) mõjutasid minu kogemust, nagu ka vildakas haiglapoolne lähenemine, mis põhines kasumlikkusel, mitte parimal hoolitsusel.
Tihtipeale ei teata, kuidas suhtuda naistesse, kes kogevad pärast lapse sündi sügavat leina või halbu või segaseid tundeid. „Sul on terve laps,“ hüüatavad sõbrad ja sugulased. „Mille üle sa kaebad?“ Keegi ei eita seda, et lapse saamine on kui imeline kingitus (ehk küll selline kingitus, mis on mõnikord tujukas, üle jõu käiv ja päris kindlasti kakane). Kuid ma ei saa nõustuda sellega, et terve laps on raseduse ja sünnituse ainus eesmärk. Igal naisel on õigus mitte ainult tervele lapsele, vaid ka rõõmsale, väestavale ja inspireerivale sünnituskogemusele ning ka võimalusele nautida oma lapse esimest eluaastat.
Minu eesmärk on selle raamatuga sind väestada, et sa saaksid enda ja oma pere nimel teha kõige rõõmuküllasemaid ja kõige tervislikumaid otsuseid. Sa ei leia sellest raamatust tavapäraseid lastekasvatamise nõuandeid, neid nn nõuandeid, mida tavaliselt jagavad oma elu kõige haavatavamas seisundis naistele Ameerikas võimutsevad korporatsioonid ja kasumikeskne tervishoiusüsteem – seda muidugi eesmärgiga neile tooteid müüa. Selle asemel leiad teavet, mis aitab sul langetada olulisi otsuseid. Sünnituse ja alternatiivsete meetodite kohta teadlikuks saamise meeldiv kaasnähtus on see, et need n-ö alternatiivsed meetodid on pikas perspektiivis peaaegu alati odavamad, lihtsamad ja mugavamad. Kui saad teada, et haiglates imikute pesemiseks kasutatav seep sisaldab tegelikult mitmeid hääldamatuid ja potentsiaalselt mürgiseid koostisosi ning et uuringud näitavad, et pole mingit põhjust beebit pesta, võid otsustada oma lapse pesemisel seepi mitte kasutada (kuna see pole absoluutselt vajalik ja võib kahjulikuks osutuda) ning säästa samas oma pere eelarves sadu dollareid. Kui avastad, et ameeriklased kulutavad päevas ühekordsetele mähkmetele kuni 27 miljonit dollarit ning et mähkmetootjatel on ebanormaalne ja vägagi tõsine huvi panna Ameerika vanemaid oma lapse potil käimist edasi lükkama, võid otsustada kasutada riidest mähkmeid, loobuda üldse mähkmetest, õpetada oma lapsele juba varakult potil käimist või valida kõik kolm, ning säästad sellega pealekauba 2400 dollarit (keskmine ühekordsete mähkmete peale kulutatav summa) ega kuhja prügimägedele plastjäätmeid ja väljaheiteid. Või võid siiski jääda tavapärase lähenemise juurde.
Ma ei usu, et lastekasvatamise puhul oleks olemas üks n-ö õige viis asju teha. Võib-olla on kõige paremaks näiteks vastuoluline vaktsiinide teema (9. peatükk). Vanemaid, kes otsustavad oma lapsi mitte vaktsineerida, kujutatakse meedias tihtipeale ebaõiglaselt pahalastena, ning nende lapsi – ükskõik kui terved nad ka ei ole – aetakse mõnikord isegi lastearsti juurest minema. Kuid mina usun, et see, kuidas, millal ja isegi kas sa oma lapsi vaktsineerid, on sinu valik. Ma hindan vaktsiine, ma olen ise ülivaktsineeritud (olen elanud ja töötanud paaris maailma kõige vaesemas paigas ja olen seega vaktsineeritud haiguste vastu, millest enamik ameeriklasi pole isegi kuulnud) ning ma otsustasin ka oma lapsi vaktsineerida. Kuid mind on tembeldatud „vaktsiinivastaseks fanaatikuks“. Miks? Kuna ma ei tunne irratsionaalset hirmu vaktsineerimata laste ega lapseea haiguste ees, mida need vaktsiinid ennetada aitavad. Ma toetan vanemate õigust oma lapsi omal valikul vaktsineerida ning ma olen avalikult nõudnud teaduspõhisemat ja ohutumat riiklikku vaktsineerimiskava.
Sa tunned oma keha, oma last ja oma peret paremini kui keegi teine. Sa ei vaja eksperte, kes sulle ütleksid, mida sa pead tegema, kuigi nende nõu võib mõnikord kasulikuks osutuda. Kuid sa pead olema kõigest teadlik. See raamat aitab sind. See annab sulle teadmised, mida vajad oma lapse heaks valikute tegemisel.
„Sinu laps, sinu valik“ on sündinud üle kümnendi kestnud uurimistöö tegemise ja viieteistkümneaastase lastekasvatamise tulemusena. Ning kuigi see raamat sisaldab teavet, mida sa pole mujalt lugenud, näed sa lõpumärkusi lugedes (mida ma soovitan teha), et enamik siin toodud teadusinfost pärineb eelretsenseeritud meditsiiniajakirjadest, valitsuse väljaantud dokumentidest ja muudest peavoolu allikatest.
Meie kasumikeskses tervishoiusüsteemis ja ühiskonnas üldse on rasedad naised tarbijad. Kuid ometi kulutame me rohkem aega turvatoolide kui haiglate tausta uurimisele. Me peaksime mõlemaid hoolikalt kontrollima. Teadmistes peitub jõud. Nagu ma olen õppinud nii enda kui teiste kogemustest: mida rohkem sa viid ennast kurssi sünnitus- ja kasvatusvalikutega, seda tervem ja õnnelikum on su perekond ja oled sina ise.
Jennifer Margulis Ashland, Oregon August 2014
Eessõna
