taseme diagnoosimiseks ultraheli kasutamine „viinud probleemide ülediagnoosimiseni, mille tõttu kutsutakse palju sünnitusi esile täiesti tervete laste puhul“. Seda seisukohta toetab märkimisväärne hulk teadusuuringuid. Üks topeltpime juhuslikustatud uuring, mis vaatles 1500 rasedat, jõudis järeldusele, et 40 nädalat rasedate naiste lootevee hulga mõõtmine ei näidanud tugevat seost loote parema seisundiga. Küll aga ennustas see ebavajalikku sekkumist. Uuringus võeti tulemused kokku järgnevalt: „[Lootevee indeksi, mis näitab ultraheli põhjal lootevee arvatavat taset,] rutiinne kasutamine viib tõenäoliselt sünnitusse sekkumise sagenemiseni, ilma et paraneksid rasedustulemused“.
Lizi abikaasa sõnul vaatas arst ultraheli tulemusi ainult paar minutit ja määras siis Lizile voodipuhkuse. Ometi on rohkem kui pool tosinat uuringut jõudnud järeldusele, et voodipuhkus ei too mingit tõestatud kasu või et puuduvad piisavad tõendid selle mõju kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Ning kuigi ei ole piisavalt tõendeid voodipuhkuse kasulikkuse kohta, on olemas tõendid, mis kinnitavad selle kahjulikkust. Teadlased on leidnud, et see mitte ainult ei suurenda drastiliselt vereklompide tekkimise tõenäosust, vaid see võib rasedate naise puhul viia ka märkimisväärse luude hõrenemiseni.
„Ma ei palu enam rasedatel naistel voodisse jääda,“ kinnitab doktorikraadiga Reynir Tómas Geirsson, kes on Islandil Reykjavikis Landspítali Ülikooli haigla sünnitusabi- ja günekoloogiaosakonna juhataja. Reynir on sünnitusabiga tegelenud 36 aastat ning näinud rohkem kui 3000 sünnitust. „Mõnikord palun ma naistel, kellel on suur enneaegse sünnituse tõenäosus, ja harva ka neil, kellel on kõrge vererõhk, jääda töölt koju, puhata kas kodus või vahel ka haiglas ning ma annan neile nõu, millist pingutust vältida ning millal ja kuidas päeva jooksul puhata. Kuid täielik kohustuslik voodipuhkus pole oma otstarbekust kunagi tõestanud.“
Kuna beebi Maddy osutus oma vanuse kohta normaalse kasvu ja kaaluga lapseks, on võimalik, et Lizi rasedusel polnudki mitte midagi viga. Lizi traagiline lugu sunnib meid küsima: kas see noor ema oleks täna elus, kui arstid oleksid teinud vähem teste ja pööranud rohkem tähelepanu olemasolevale teaduskirjandusele, selle asemel et kasutada lähenemist, mis ei too mingit tõestatud kasu, ning võtnud arvesse seda, et ta oli väike naine, kelle puhul oli keskmisest väiksema lapse saamine üsna tõenäoline?
TEST-TEST, ÜKS-KAKS-KOLM
„21. sajand on moonutanud tänapäevase elu iga osa,“ arvab Michael Klaper, kellel on selja taga 40 aastat meditsiinikogemust ja kes õppis sünnitusabi San Franciscos California Ülikoolis doktoriõppe raames. Ma rääkisin dr Klaperiga Skype’i videokõne vahendusel üle tunni aja. „Me oleme muutnud raseduse – mis on muidu rõõmuküllane ja imeline teekond – ohtlikuks ja tihtipeale traagiliseks sündmuseks.“ Näiteks võib tuua selle uskumatult suure arvu rasedusaegseid teste, mida pea iga Ameerika rase naine peab praegu taluma.
See meeletu hulk teste võib muuta raseduse naiste ja nende kaasade jaoks ebameeldivaks, ebamugavaks, ajakulukaks ja kalliks kogemuseks. „Sa lähed arsti juurde ja sulle öeldakse, et vaatame siis, milline uus kohutav probleem, millest sa kunagi varem kuulnud pole, sul täna on,“ meenutab üks isa Buffalost, New Yorgi osariigist, kes käis oma naisega igal vastuvõtul kaasas. „Millal peaks inimene lõpuks ennast kindlalt tundma, kui pidevalt järgnevad üksteisele valenegatiivsed ja valepositiivsed tulemused ning kõikvõimalikud testid?“
Olles nelja lapse ema, tean ma isegi, kui stressirohked võivad olla rasedusaegsed testid (või kui sa neist keeldud, pead sa taluma nende pakkuja pahameelt), kuid ma tahtsin kuulda sünnitusarstide arvamust. Seetõttu leidsingi ma ennast kargel detsembriõhtul kõndimas ühe Arlingtonis, Massachusettsi osariigis asuva kodu õuele ja möödumas jõulutuledes jalgrattast. Stephanie Koontz, kes on Cambridge’is Mount Auburni haiglas sünnitusarst, kasvas üles koos minuga umbes 13 kilomeetri kaugusel Newton Centre’is. Ning kuigi me polnud mõnda aega suhelnud, nõustus ta väga lahkesti oma kolleegid kokku kutsuma, et saaksime rääkida sünnituseelsest hooldusest.
Õunasiider soojenes pliidil ja naerusuine tugeva Bostoni aktsendiga sertifitseeritud õde-ämmaemand Mary Baker räägib mulle, et tema arvates koormatakse tema töökohal patsiente üle, kuna esimest korda rasedana arsti juurde tulles pakutakse neile nii palju teste: järjestikused defektide testid, II trimestri veretest, koorionibiopsia, loote kuklavoldi paksuse mõõtmine, glükoositaluvuse test, 18. nädala ultraheli, lootevee uuring ja tsüstilise fibroosi test, seda olenemata geneetilisest riskist. Stephanie sõnul on tal tunne, et peab iga kord patsiendile pidama statistika ja riskihindamise loengu, aitamaks tal mõista, et enamik nendest rasedusaegsetest testidest pakuvad ainult riski protsendimäära ning et testil põhinev kõrgem riskihinnang aitab lihtsalt vanematel kaaluda järgmiste (tavaliselt veelgi invasiivsemate) testide tegemise mõttekust ega ole kindel tõestus sellest, et midagi on valesti.
Need kaks sünnitusarsti ja kaks haiglas töötavat ämmaemandat, kellega ma vestlen, ei kõhkle tunnistamast, et emasid testitakse liiga palju. Nad on sama frustreeritud kui mõned nende patsiendid, kuid nad tunnevad, et ei saa sinna midagi parata. Haiglate arstid ja ämmaemandad peavad järgima osariikide reegleid, kandma kolleegide ees vastutust ning olema ülimalt valvel selles suhtes, et nad pakuksid kõiki vajalikke teste ja viiksid need läbi, et nii tervise- kui ka väärravi vastutuskindlustuse pakkujad oleksid rahul, kui midagi peaks valesti minema.
Nii Mary kui teine sertifitseeritud õde-ämmaemand Phyllis Gorman eelistaksid tegelikult hoopis last ootavate naistega rääkida, päriselt rääkida: küsida neilt, mida nad söövad, kuidas nad end last oodates tunnevad, kuidas nad lapse sünniks valmistuvad, kuidas nad saaksid koostööd teha, et terviseteenuse pakkuja ja lapsevanemate ühise meeskonnana koos otsuseid langetada.
Siinkohal segab vahele mittetulundusühingu Harvardi Juhtivad Meditsiinipartnerid (Harvard Vanguard Medical Associates) doktorikraadiga kliiniline kaasjuhataja Brian Price ja lisab, et kui sul on vaja käsitleda tosinkond teemat ja iga patsiendi jaoks on väga vähe aega, siis pole Ameerika Ühendriikide praeguse sünnitusabi mudeli puhul sellised vestlused võimalikud.
Brian töötas 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses neli aastat arstina New Yorgis Brooklyni linnaosas asuvas Brooklyni Haiglakeskuses, kus ei toimunud praktiliselt mitte mingit rasedusaegset testimist. Nad ei teinud mingeid alfa-fetoproteiini teste, ei jälginud loodet korrapäraselt ega kasutanud loote kasvu jälgimiseks ultraheliuuringuid. Ning ta ütleb, et nüüd, kus tehakse rohkem teste, pole tulemused paranenud.
Brian sõnastab oma arvamuse selgelt, kindlalt ja teravalt. See kiilaspäine laialõualine mees lükkab selja sirgu, et oma argumenti veelgi paremini kuuldavaks teha: „Me ei ole haiguste esinemist ega suremust vähendanud,“ ütleb ta kõvasti, et teda üle kolleegide kuulda oleks. Ning nemad omakorda nõustuvad temaga valjuhäälselt: „Me oleme lihtsalt hoolduse hinda ja ärevuse taset tõstnud.“
GLÜKOOSITALUVUSE TEST
Iga naine, kellele see test on tehtud, võib tunnistada, et diabeeditest on rasedusaegsetest testidest üks ebameeldivamaid. Ameerika Diabeediassotsiatsiooni (American Diabetes Association) hinnangul tekitab rasedusaegne diabeet probleeme umbes 7% raseduste puhul. Rasedusaegne diabeet tekib tavaliselt siis, kui vereringesse kuhjub liiga palju glükoosi, kas seetõttu, et keha ei tooda piisavalt insuliini (hormooni, mis viib glükoosi verest rakkudesse, kus seda energiana kasutatakse), või kuna rasedushormoonid blokeerivad insuliini mõjusid. Paljudel naistel on rasedusaegne diabeet, mis annab muretsemiseks põhjust. Tavaliselt pole see tõsine seisund – see tekib kolmandal trimestril, ei tekita mingeid sümptomeid ja kaob peale rasedust. Kuid kõrgema veresuhkru tasemega naistel võivad sündida keskmisest suuremad lapsed ja neil võib olla suurem kõrge vererõhu risk. Seetõttu lasevad terviseteenuse pakkujad teha diagnostilise rasedusaegse diabeeditesti. Naisel lastakse juua ebaloomulikult magusat, kohutava maitsega siirupijooki,
