kulus Chase’i auto juurde astumiseks ning pilguheitmiseks kunagi elanud ja armastanud ja naernud tüdruku surnukehale. Aga ta oli siin teisel põhjusel – ta oli siin selleks, et tüdruku jaoks, kes ta ka polnuks, saaks õiglus jalule seatud.
Niisiis pani ta end mõttes valmis ja koputas Chase’ile õlale. „Räägi.“
Chase judistas end üle kogu keha, kuid mehe hääl oli peaaegu rahulik, kui ta ütles: „Parkinsoni vanamees helistas ja kaebas, et mingid teismelised kolavad tema kinnistul. Ma ei hakanud kiirustama, sest sa tead ju küll, milline ta on.“
Zach teadis. Ühtlasi tajus ta oma asetäitja hääles süütunnet. „Sa ju ei teadnud, mis sind ootab.“
„Aga…” Chase vangutas pead, ta pruunid silmad olid pärani, justkui oleks mees šokis. „Tõsijutt. Sul on mõistagi õigus. See värk lihtsalt ei mahu mulle pähe, saad aru?“
„Saan aru.“ Mees taipas, et ta venitab endiselt ja andis oma asetäitjale viipega märku. „Vii mind kurssi, sellal kui ma ta üle vaatan.“
Ümber auto kõndimine osutus raskeks – raskemaks kui pidanuks. Tee kõrval võsas vilksatava kahvatu naha nägemine oli veel raskem. Zach astus tinarasketel jalgadel surnukeha juurde ja kükitas. Tüdruk lamas kõhuli, üks käsi välja sirutatud, nagu küünituks ta abi järele, ja teine käsi oli keha all kõveras. Tumedad sassis juuksed katsid nägu. Ja ta oli alasti.
Chase köhatas kurgu puhtaks. „Ma tahtsin teda kinni katta, aga…“
„Sa tegid õigesti.“ Kui väga ta ka ei tahtnuks tüdrukule seda austusavaldust võimaldada, pidid nad enne surnukeha teisaldamist tõendeid koguma.
Mees uuris maapinda. Ta nägi vaid ühe inimese jalajälgi – need olid Chase’i omad – mis tegid tiiru ümber surnukeha, ja seismisjälgi kohas, kus ta oli ilmselt tüdruku pulssi kontrollinud. Mingeid muid jälgi, kui välja arvata tüdruku paljaste jalgade jäetud jäljed, ta ei näinud. Mees kortsutas kulmu. Tüdruk ju ei saanud siia kõndida ja siis lihtsalt surnult maha kukkuda?
Zach kükitas ja vaatas ringi. Nad olid linnast tubli kuueteistkümne kilomeetri kaugusel, kuid üldist pilti arvestades polnud see kes teab mis eriline kaugus. Selja taga paistvat mäeahelikku arvestades polnud alust arvata, et tüdruk oleks eksinud. Kõik kohalikud teadsid, et kui seljaga mägede poole seista ja kõndima hakata, jõuab pigem varem kui hiljem tsivilisatsiooni juurde tagasi. Mees jättis selle mõtte hetkeks tagaplaanile ja jätkas uurimist.
Tüdruku selga katsid kahvatud sinikad, mida jätkus ka tema käsivartele ja jalgadele; neid oli erinevas suuruses, väiksemad meenutasid sõrmede jäetud jälgi ja suuremad viitasid tugevamatele hoopidele. Ka sinikate värvitoon oli erinev – mõned neist olid peaaegu mustad ja mõned vastikult rohekaskollaka tooni omandanud. Niisiis polnud kõik vigastused värsked. Mõne kaotsis oldud päeva jooksul ta neid päris kindlasti hankida ei saanud.
Sa ruttad asjade käigust ette.
Tõepoolest.
Mees kummardus lähemale ning toetas käe ettevaatlikult mullale, et mitte tasakaalu kaotada. Surnu abaluude vahel oli mingi märgistus, sinakasmust laik, mis meenutas tinti. Tätoveering? Midagi samasugust paistis tüdruku puusalt ja veel üks väljasirutatud käe randmelt. Mida paganat?
Mees kahtles, kas tüdruk oli nende märkide, olgu nende päritolu milline tahes, tekitamisega nõus olnud. Aga seda pidi näitama aeg ja enne kohtuarsti seisukoha kuulmist ei saanud ta milleski kindel olla.
Nüüd oli vaja veel näha vaid ühte asja.
Ta kergitas surnu näolt juuksekardinat ja tardus.
Surnud tüdruk ei olnud Neveah Smith.
Nüüd viimaks on see käes.
Eden Collins istus oma autos ja ütles endale tuhandendat korda, et ta on lollpea. Ta ei peaks üldse siin olema. Ta ei saanud antud olukorras pakkuda midagi, mis võinuks asja paremaks teha. Naine kopsis sõrmega vastu rooliratast ja vahtis ainiti Clear Springsi politseijaoskonna välisust. Lapsena, kui ta ema otsustas, et mässumeelse tütre ohjamiseks on vajalik abi väljastpoolt, oli ta kord või paar selles hoones viibinud.
Ta poleks iial arvanud end vabatahtlikult üle selle ukse astuvat.
Ta poleks iial arvanud, et võiks üldse kunagi Clear Springsi tagasi tulla.
Naine ohkas. Abi ei olnud kuskilt loota – ta kas pöörab autol otsa ümber, sõidab tagasi Missoulasse ja istub järgmisele Virginiasse suunduvale lennukile või siis lõpetab katsed end sellest kõigest välja rääkida, astub uksest sisse ja pakub oma teenuseid.
Ma ei taha tagasi minna. Palun ärge sundige mind seda tegema.
See kõlas kui lapse hädakisa pimeduses. Naine oli kõigest väest pingutanud, et seda last maha raputada, kuid pisitüdruku häälel oli vastik komme kõige ebasobivamatel hetkedel ta kõrvus kõlada. Eden oli teadnud, et viimase kümne aasta esimene naasmine Clear Springsi äratab ellu kõikvõimalikud sisemised deemonid, keda ta oli nii väga unustada tahtnud. See teadmine ei muutnud praegust olukorda sugugi kergemaks.
„See on tobe. Kobi autost välja. Kobi silmapilk autost välja.“
Naine sundis oma keha liikvele, kartes poolenisti, et kui ta seda ei tee, istub ta seal edasi seni, kuni keegi tema kahtlasest käitumisest teada annab. Keda ma ikka lollitan? Selles kohas elavad inimesed, kes koputavad suure tõenäosusega autoaknale ja uurivad, ega minul juhtumisi abi vaja lähe.
Sügisene õhk oli karge; naine sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Kodu.
Ei. See siin ei olnud kodu. Sellest ei saa enam mitte kunagi kodu.
Ta oli oma elu sidunud FBIga ja kuigi tal ei olnud juurte osas suurt midagi välja pakkuda… nojah, oma juurtest oli ta loobunud Clear Springsist lahkudes. Enamasti ei tekitanud see talle suuremat peavalu. Tal läks laias maailmas hästi ning ta kasutas oma ebatraditsioonilist lapsepõlve konkurentsieelise saamiseks; see oli aidanud tal viimase kuue aasta jooksul endale ususektide osakonnas nime teha. Ta oli Eden Collins, FBI agent. Ta ei kartnud väikest tüdrukut. Enam mitte.
Naine liikus sammhaaval politseijaoskonna poole. Ta oli sisimas oodanud liikumist, siia-sinna sebivaid inimesi, kes üritavad teadvustada tõsiasja, et nende väikelinna on puudutanud surm. Aga ruumis viibis vaid üks mees, kes istus nurgas oma kirjutuslaua taga ja jõllitas laual seisvat telefoniaparaati.
Zach Owens.
Igas mõttes Clear Springsi kuldne poiss. Mehe blondid juuksed olid endiselt lühikeseks lõigatud, tuletades meelde ta merejalaväes veedetud päevi ning ilmselgelt polnud ta ka oma füüsist hooletusse jätnud. See siin polnud mees, kes oleks lasknud unises väikelinnas töötatud aastatel endast pehmot vormida.
Naine viis, enne kui Zach teema kohalolu märgata jõudis, läbi omapoolse ülevaatuse. Ta polnud mehega isiklikult kohtunud, kuid teadis mehest üksjagu tänu tolle mainele ja jutuajamisi pealt kuulates kogutud infokildudele. Mees oli poisikesena sõtta läinud ja tulnud sealt tagasi mehena, kelle silmist vaatas vastu vari. Või siis vaatas ta meest lihtsalt läbi roosade prillide, nähes temas traagilist tegelaskuju, kes esindas kõike, mida naisel endal polnud kunagi olnud. Omaksvõtt. Lojaalsus. Kohalike inimeste armastus.
Naise sisemuses jõnksatas midagi armukadeduse taolist. See oli lapsik ja rumal ja ta pidanuks sellest üle
