– ma peatun kohalikus majutusasutuses.“
Mees luges talle antud visiitkaarti, arvates, et ta aju mängib sellel olevaid sõnu lugedes talle vingerpussi. „Eden Collins, FBI.“
„Mitte praegu. Ma olen puhkusel.“ Enne kui mees midagi öelda jõudis, oli naine läinud; jaoskonna uks vajus ta selja taga vaikselt kinni.
Zach potsatas tagasi oma toolile ja põrnitses kortsus kulmul visiitkaarti. „Ja mina veel arvasin, et tänane päev ei saa enam veidramaks minna.“
Eden tundis üle parkimisplatsi oma auto poole astudes paratamatult kergendust. Šerif – Zach – ei hakka talle helistama. Ta pidas naist napakaks ja eks tal oli põhjust ka. Naine ei olnud omalt poolt midagi selle arvamuse vääramiseks teinud. Aga tema oli oma rolli täitnud – oli oma abi pakkunud. Tal olnuks oluliselt lihtsam mehele helistada, kuid ta südametunnistus ei lasknud tal seda teha. Mees ei oleks ta juttu kohe tõrjunud ja naine pidi saama võimaluse panna teda end ära kuulama. Ja kui mees ei pidanud pärast seda vajalikuks ta pakkumist vastu võtta, oli see juba tema valik. Naine sai puhta südametunnistusega oma eluga edasi minna.
Ta soovib, et õiglus saaks jalule seatud. Naine oli seda näinud ta silmades, selles, kuidas ta tähelepanu surnukehast tehtud ülesvõttele keskendus; tema süütunne oli peaaegu füüsiliselt tajutav. See siin oli tema linn ja vähemalt osa mehest tundis end siin jõhkralt tapetud tüdruku eest vastutavana.
See eristas teda nii mõnestki korrakaitsjast, kellega ta oli kokku puutunud, kes soovisid vaid seda, et probleem kaoks ja rohkem nende päeva ei tumestaks.
Naine tardus uksekäepideme järele kobades ja tundis, kuidas ta kuklakarvad turri tõusid.
„Ma ei ole tagasi tulnud.“
„Tundub küll, nagu oleksid.“
Seda häält kuuldes tundis ta jäist judinat mööda oma selgroogu alla jooksmas. Iga instinkt nõudis, et ta pageks, teeks ükskõik mida peale ringipööramise ja enda selja taga seisvale koletisele näkkuvaatamise – kuid just seda ta tegi. Ma olen viimase kuue aasta jooksul palju hirmsamate inimestega kokku puutunud. Aga ringipööramise järel ei uskunud ta seda isegi. Ta hoidis enda ees seisvat meest silmitsedes õlgu sirgetena ja käsi vastu külgi surutuna. „Abram.“ Naise emal oli komme enda järgijateks saanud inimestele uued nimed anda, kuid Abramis oli midagi sellist, mis lubas Edenil oletada, et see mees oli põrgutulele ja väävlijärvedele viitavat nime sünnist saadik kandnud.
Vahepealsed aastad polnud talle liiga teinud. Naine pingutas, et mõelda – mees pidi nüüdseks olema ligemale viiekümneaastane; ta juuksed olid hõbedaseks ja näojooned pisut teravamaks muutunud. See pidanuks teda ligipääsetavamaks või siis vähemalt hõlpsamini eiratavaks muutma. Aga selle asemel mõjus mees veel ähvardavamalt kui viimasel korral, mil Eden teda näinud oli.
„Su ema soovib su kohalolu.“
Kui palju kordi oli ta mehe suust neid sõnu täpselt selle tooniga lausutuna kuulnud? Liiga palju, et arvet pidada. Need ei tähendanud kunagi midagi head. Naine oli kindel, et ka selles osas polnud vahepealse aastakümne jooksul midagi muutunud. „Ma ei ole enam alaealine ja ma ei soovi temaga kohtuda.“ Ta sõnad kõlasid ta enda peas küll rahulike ja vaoshoitutena, kuid väljaöelduna oli neil torsakas toon, nagu oleks ta ikka veel laps, kes kunagi nende juurest pages.
„Sellegipoolest.“ Mees ei nihkunud küll lähemale, kuid korraga tundus, et ta oli lähemale tulnud ja täitis nüüd ta isiklikku ruumi, pannes naise südame järjest kiiremini pekslema.
Ta kiikas politseijaoskonna poole, aga kui Zach ka tema ja Abrami vastasseisu nägi, ei kiirustanud ta naist kaitsma. Ja miks ta pidanukski? Mehe meelest oli tegemist hulluga, kes oli suguluses veel suurema hulluga. Pereäri, ei muud.
Paraku see polnud nii.
Naine teadis, kuidas asjad edasi kujunevad. Ta istub oma autosse ja sõidab minema – ilmselt laseb Abram tal seda teha –, aga mingil hetkel, ja see juhtub üsna pea, pöörab ta end ringi ja mees seisab taas seal ja siis ei ole ta enam nii leplikus meeleolus. Niisiis on tal valida, kas teha seda enda või ema poolt seatud tingimustel.
See on vale. Mitte miski ei toimu Edeni seatud tingimustel – mitte siis, kui see puudutas Elysiat. Seal lugesid vaid Martha ja tema vankumatu tahe.
Paindu või sind murtakse.
Need olid ainsad reaalsed võimalused.
Kurat võtaks, ma olen FBI agent. Ma tulen sellega toime. Mida rutem ma teada saan, kas selle kõige taga on Martha, seda kiiremini pääsen ma sellest kuradima linnast minema ja saan oma elu edasi elada.
Ta libistas autovõtmed käekotti tagasi. „Elysiasse ma ei tule.“
Abram astus sammukese tagasi ja osutas teiselt pool tänavat asuva kohviku poole. See ei olnud Starbucks – Clear Springsis ei olnud ühtegi brändiga kohta – ja oli sel pärastlõunasel tunnil sisuliselt inimtühi. Koduste emade ja teismeliste jaoks koolile liiga lähedal. Ilmselgelt ei soovinud ta ema endale publikut. Esialgu.
Tänava ületamiseks näis kuluvat terve igavik ja ometi jäi see aeg liiga lühikeseks. Just selle vältimiseks oli ta nii palju aega ja vaeva kulutanud ja ometi võttis ta vabatahtlikult vastu väljakutse, teadmata, kas ta on selleks valmis. Ja mis veel hullem, sellel kõigel polnud mingit mõtet.
Kohvik nägi seestpoolt välja nagu tuhanded teised erinevais paigus üle kogu Ameerika Ühendriikide. Hämarus, intiimne valgus, lähestikku seatud toolid ja piki tagumist seina kulgev lett. Kohvikus oli veel üks külastaja, kuid tema toppis parasjagu oma sülearvutit kiirustades kotti. Tore teada saada, et Martha endiselt inimestes selliseid reaktsioone esile kutsub.
Kuna naisel polnud enam millelegi keskenduda, vaatas ta viimaks oma ema poole. Nagu Abramist, olid aastad temastki olulisi jälgi jätmata möödunud. Võimalik, et ta vöökohale olid mõned kilod kogunenud, kuid see andis talle õnnelikuma välimuse – nüüd meenutas ta palju enam heatahtlikku matriarhi, keda ta end olevat väitis.
Nagu end siia ilma sünnitanud naisega kohtudes ikka, võttis Eden mõttes läbi kontroll-lehe nende ühistest joontest. See polnud kuigi pikk – Eden oli kõhn ja ta ema kogukas; tütar oli Marthast mitu tolli pikem ning tal olid oma ema tohutuks nördimuseks viiuldaja käed. Need kõik oli naine pärinud oma isalt, keda ta kunagi näinud polnud.
Marthalt oli ta saanud keskmist pruuni tooni juukseid, kuigi ta toonis neid heledamaks ja Martha enda juuksed olid nüüdseks pigem hallid kui pruunid. Neil oli ühesugune lai ja lopsakas suu; suu, mis oli mõeldud valede puistamiseks.
Ja siis silmad.
Kõigest muust võis mööda vaadata. Eden ei naeratanud, nagu ta ema lapsepõlves pidevalt tegevat tundus, meenutades seejuures keset enda kootud võrku kükitavat ämblikku. Ta oli oma juuksevärvi meelega muutnud, üritades end distantseerida tüdrukust, kes ta kunagi olnud oli.
Aga iga kord, kui ta piisavalt pikalt peeglisse vaatas, vaatasid talle sealt vastu ta ema silmad. Viskikarva silmad; nende toon oli lihtsalt pruunina kirjeldamiseks liiga sügav.
Martha läkitas Edenile päikeselise naeratuse ja sellest oli peaaegu küll, et tekitada temas soov taas ukse poole suunduda – teda takistas seda tegemast üksnes Abram, kes ta selja taga seisis.
Nii oli ta sunnitud valima Martha ja Abrami vahel ja siin sai valikuid olla vaid üks. Vähemasti oli ta enam-vähem kindel,
