vabalt olla antud asjas kahtlusalune. Kas pole mitte kuradima viimase peal.
Mees alustas vaikselt oma nina alla pomisedes lahkamist. „Sa ei pea kogu aeg siin olema, Zach. Ma teen esmase ülevaatuse ära ja saadan sulle päeva lõpuks aruande.“
Zach polnud päris kindel, kas William üritas vastutulelik olla või siis meeldis talle lihtsalt rohkem üksipäini tööd teha, kuid tal polnud plaanis ka kurtma hakata. Heli, mida kohtuarsti saag rinnakuluud läbistades tekitas, põhjustas Zachil vaatamata kogu jubedustele, mida ta oma elus näinud oli, õudusunenägusid. Ta põimis käed rinnale vaheliti. „Olgu siis.“
William lähenes asjale metoodiliselt; ta kammis tüdruku juuksed läbi ja kogus neist väljapudenenud kübemed väikestesse kottidesse. „Tundub, et tegemist on peamiselt kohalike umbrohtudega, aga kui kõik muu on tehtud, uurin neid pisut põhjalikumalt.“
See info klappis tüdruku leiukohaga. „Kas sa surma põhjust oskad öelda?“
Kohtuarst kergitas oma valgeid kulme. „Küll ma jõuan ka selleni.“ Ta puudutas kinnastatud sõrmega õrnalt tüdruku kaela. „Näed neid sinikaid?“
Zach kummardus lähemale. „Hommikul, kui me ta leidsime, neid seal veel ei olnud.“ Kuigi kõiki neid tüdruku keha katvaid sinikaid arvestades ei pruukinud ta neid konkreetselt märgata. „Aga need teised küll olid.“
„Need teised sinikad on vanemad. Erinevad värvid näitavad, et neid ei tekitatud korraga – mõned neist on mitme päeva, kui mitte nädala vanused või vanemadki.“
Niisiis, kui tüdrukut kuskil üle nädala kinni ei hoitud, oli võimalik, et sinikate tekitajaks ei olnud tapja. Ära tee mingeid oletusi enne, kui sa pole kõiki fakte teada saanud. Võimalik, et tüdruku vägivaldne kavaler läks üle piiri. Aga see ei selgitanud tätoveeringuid. Zach silmitses surnu kaela. „Ilmselt me nahalt sõrmejälgi ei saa?“
„ Võime üritada, aga tõenäoliselt ei leia me midagi.“ William asetas käe surnu kaelale. „Keskmine haare – ma tean, et selles pole midagi spetsiifilist – niisiis võis seda teha väiksemat kasvu mees või suuremat sorti naine.“
„Selline tapmisviis on isiklik. Tapja pidi talle lähedale pääsema ja nägema, kuidas elu tüdruku silmades kustub.“ Mehe rindu tekkis sellest mõeldes kramp; kuskil ta teadvuse tagumistes servades ootasid oma aega mälestused. Tema lahingutest oli möödas palju aega, piisavalt palju, et sellest kõigest peaaegu välja jõuda, kuid see ei tähendanud, et rahututest öödest oli saanud möödanik. Tal oli tunne, et tänasest ööst kujuneb üks sellistest.
„Lisaks on selleks üksjagu jõudu vaja. Selja tagant, käsivart või nööri kasutades on seda lihtsam teha.“ William demonstreeris oma käsivarrega vastavat liigutust ja kummardus siis uuesti surnukeha kohale. „Tätoveeringud on värsked, kõik neli.“
„Neli?“
„Abaluude vahel, rinnakuluul, paremal randmel ja vasakul puusal.“ William osutas peaga lauale enda selja taga. „Ma tegin enne pildid, et saaksid need minnes endaga kaasa võtta.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
