jalule. „Eden. Tuleb tunnistada, et ma suutsin Abramit vaevu uskuda, kui ta ütles, et sa tagasi linnas oled.“
„Ma ei ole tagasi.“
Ema naeratus tuhmus ja Eden, tundes soovi seda taas säramas näha, nimetas end mõttes korduvalt narriks. Ta manipuleerib, muud ei midagi. Martha osutas naise ees laual seisvale tassile. „Ma tellisin su lemmikkohvi.“
Naisel polnud muud valikut kui istet võtta ja asjaga ühele poole saada. Ta rüüpas tassist – magus ja rohke koorega – ega vaevunud Marthale ütlemagi, et eelistas juba mõnda aega kohvi mustalt juua. Sel polnud mingit mõtet ja ta eesmärk tervikuna oli kohvikust võimalikult vähese jutuga minema saada.
„Ma pole sind ammu näinud.“
Naine niheles, suutmata otsustada, kuidas ta ema uurivasse pilku suhtuma peaks – tundus, nagu üritanuks ta Edeni näojooni meelde tuletada või neid siis kümne aasta tagustega võrrelda. Mida ta ütlema pidanuks? Ma vihkasin elu, mille sa loonud olid ja mida sa mind elama sundisid, niisiis läksin ma minema. Sina ei muutu ja mina samuti mitte. Sellest ei tule kunagi seda, mida sina ootad. Ta ei suutnud neid sõnu oma krampi tõmbunud kurgust välja pigistada, niisiis võttis ta oma kohvitassist veel ühe lonksu.
Martha kõhkles ja vastas siis samasuguse liigutusega. „Pärast sinu kodust lahkumist on siin palju muutunud.“
Eden võinuks kihla vedada, et mitte piisavalt palju. Aga kui ema talle tõesti informatsiooni pakkus, siis olnuks narr mitte üritada Martha käest võimalikult paljut välja meelitada. „Jah?“
„Meie kogukond on kasvanud. See lausa õilmitseb.“ Naine manas näole põgusa oma rolli vähendada üritava naeratuse. „Aga muidugi ei tulnud sa tagasi selleks, et Elysiast rääkida. Kuidas sul läinud on?“
Abram oli Edenile aastate jooksul korduvalt helistanud ja oma tasasel, ent hirmutaval moel temalt kõige ebasobivamatel hetkedel teavet nõutanud. Mees esitas alati vaid mõne üksiku küsimuse ja naine omalt poolt ei pakkunud talle kübetki enamat, kui nende pealesunnitud kontrollkõnede lõpetamiseks vaja oli – eesmärgiga mehest võimalikult kiiresti lahti saada. Ta ei kavatsenud ka nüüd teisiti toimida. „Ma töötan endiselt valitsuse heaks.“ See vastus oli piisavalt turvaline, kuna seda ema juba teadis.
Tõepoolest, Martha huuled tõmbusid peeneks kriipsuks. „FBI.“
„Kasutan sinult õpitud oskusi.“ Ta poleks pidanud nii lapsikult käituma, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna.
„Mul ei ole aimugi, mida sa silmas pead.“
Muidugi ei olnud. Sest Elysia polnud ju mingi sekt. Selge see. Eden ei pööritanud küll silmi, aga ega palju puudu ka jäänud. „Sa võid ju üritada mingit muud muljet jätta, aga ma tean kindlalt, et Elysia on aastaid FBI jälgitavate organisatsioonide nimekirjas olnud, niisiis ei lollita sa kedagi.“
„Eden Magdalene, sa võid nüüd küll täiskasvanud olla, aga see ei tähenda, et sa võiksid minuga rääkides sellist tooni kasutada.“
Ehk siis teatud tõdesid välja öelda. Eden põrnitses äkitselt väsimust tundes oma kohvitassi. „Ilmselt ei tea sa ka eile minu e-postiaadressile saadetud fotost midagi?“ Foto kandis küll politseiülesvõtte märgendit, kuid see ei selgitanud, mismoodi see oli naiseni jõudnud. Ta oli lasknud ühel oma sõbral tehnikaosakonnast kirja jälitada, kuid see oli viinud üksnes mitmete erinevate IP-aadressideni, kuni jäljed viimaks internetisügavustesse kadusid. Peetagu teda paranoiliseks, kuid naine oli esimese asjana mõelnud, et ta ema on sellega kuidagi seotud. Küsimus oli muidugi selles, kuidas nimelt.
Martha kallutas pea kulmu kortsutades viltu. „Ma ei saa aru, millest sa räägid.“
Muidugi ei saanud, kuigi Eden ei osanud öelda, kas naine rääkis tõtt või siis lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et oli mõrvauurimisega seotud infot lekitanud. Ta ohkas. „Mida ma siin üldse teen, Martha? Sa tead väga hästi, et me pole alates hetkest, mil ma kaheksateist aastat vanaks sain, suutnud teineteisele kõrri kargamata samas ruumis viibida ja tundub, et selles osas ei ole midagi muutunud.“
„Mina tahan üksnes seda, mida ma alati tahtnud olen, lapsuke. Ma tahan, et sa koju tuleksid.“
Mul ei ole kodu, kuhu tulla, hetkel mitte. Üldse mitte. Kui väga ma ka ei sooviks, et see poleks nii. Naine köhatas kurgu puhtaks. „Ma…” Mõtle. Mõtle kiiresti. Kindel eitav vastus paneks Martha üksnes rohkem survet avaldama ja naine polnud veel kindel, kas Zach muudab oma meelt. „Ma mõtlen sellele.“ Pika harjutamise tulemusel sujus valetamine hõlpsalt. Tal polnud kavas tagasi minna. Ta oleks Elysia väravatest sisseastumise ja taas ema kontrolli alla sattumise asemel endale parema meelega tule otsa pannud. Ta oli siin vaid selleks, et veel mõnda surnud tüdrukut ei leitaks.
„See tähendaks minu jaoks nii palju.“ Martha naeratus lõi särama ja üks reeturlik osake Edenist vastas samaga. Tema ema puhul käisid asjad alati niimoodi. Ta ei pidanud kuigi tihti karmi tooni kasutama, kuna leebete sõnade ja teatud pilgu abil sujus manipuleerimine palju lihtsamalt. Ja kui see ei toiminud? Noh, ta ei kohkunud tagasi ka käte määrimisest.
Kas sina tegid seda? Kas sina korraldasid selle tüdruku tapmise?
Eden ei saanud seda küsida. Šerif oli tema abist juba keeldunud ja omal käel asja uurima hakkamiseks pidanuks ta ikka eriti rumal olema. Ilma seaduse toeta ei saanud ta midagi ette võtta. Kui ta üritaks…
Ja kui ta üritaks, siis Elysias oli piisavalt tähistamata haudu. Mis maksnuks veel ühe juurdetekitamine?
NELJAS PEATÜKK
Zachil oli minevikus tulnud vaid mõnel korral lahkamise juures viibida. See polnud kunagi meeldiv kogemus, kuid näha seda lapseohtu noort naist, kes külmal metallist laual lamas, tumedad juuksed laiali, nahk vahajas ja sellist tooni kaame, mida elavatel iialgi ette ei tule, oli varasematest veelgi hullem. See oli vale. Nii kuradima vale.
Mees köhatas kurgu puhtaks, soovides, et ta saaks ruumis heljuva leha sama lihtsalt minema peletada. Haiglad ei olnud talle kunagi meeldinud, aga siin, selles rõskes keldris, ei olnud kõikjale imbunud surma lõhna võimalik kuidagi eemaldada, küüritagu ja kasutatagu antiseptikut palju tahes.
Kohtuarst kohendas oma tööriistu ja tõmbas sügavalt hinge. „Siinkandis ei tule mõrvu kuigi sageli ette.“
„Ma tean.“ Augusta oli pisut suurem kui Clear Springs, kuid kuritegevus piirdus ka siin varguste ja koduvägivallaga – külmavereliste mõrvadeni asi ei läinud. „Aga see ei vabanda sellist lekitamist. Me peame asju reeglite järgi ajama, William. See tähendab info varjamist seni, kuni kahtlusalusel on käed raudu pandud.“
„Mina ei tea, Zach, kuidas see juhtus.“ Kohtuarst köhatas „Aga rohkem sellist asja ei juhtu. Seda võin ma sulle kinnitada.“
Midagi paremat tal loota ei olnud. Šerif osutas peaga tüdruku suunas. „Hakkame pihta.“ Surnukeha leidmisest oli möödunud kaksteist tundi ja mehel oli tarvis teada, kellega tegemist – ja kas laiba leidmine oli kuidagi seotud faktiga, et Neveah Smith polnud endiselt välja ilmunud. Me ei saa enam kauem silmi kinni pigistada. Peame otsijad välja saatma. Võimalused, et Neveah oli hulkuma läinud ja ära eksinud, olid küll sisuliselt olematud, aga nüüd, mil see tüdruk tema ees lahkamislaual lamas, oli mees sunnitud tunnistama, et polnud välistatud veel ühe surnukeha otsimine.
Kurat küll.
William
