helises. Ta kortsutas ekraani poole kulmu. „Ma pean selle vastu võtma. Sa mine pealegi. Hoia mulle kohta kinni, eks?”
„Teeme nii.” Suundusin välja, mõeldes jäisele laimiga tekiilale, mida kohe saamas olin.
Selleks ajaks oli juba pimedaks läinud ja stuudio asus Hollywoodi idaosas. Mitte just kõige parem kant öiseks ringihulkumiseks, kuid pärast eelmise nädala esmaspäeva hommikust saadet A.M. Hot Spot olin leidnud lühema tee. Veidi aega hiljem, kui olin keeranud väiksemale tänavale Sunsetist lõuna pool, taipasin, et päevasel ajal kenana näiv paik on ööpimeduses hoopis teistsuguseks muutunud. Sisendasin küll endale, et ma ei ole ju mingi argpüks, kuid kõhus hakkas iga sammuga aina õõnsamaks minema. Seirasin edasi liikudes tänavat ja märkasin esmakordselt nurga peal seisvat katkiste akendega mahajäetud hoonet, paremal pool tühja parkimisplatsi, kus vedelesid kuupaistel kumavad kasutatud kondoomid ja maha visatud süstlad, ja kummalgi pool kulgevaid pimedaid põiktänavaid. Ma tundsin end sellesama tobuna nendes õudusfilmides, kellele ekraani tagant karjuda tahaks, kui too autosse istub koos – otse loomulikult – sarimõrvariga.
Seejärel sattusin pilkasesse pimedusse mattunud teelõigule. Nüüd küll aitas. Ma otsustasin, et soovin olla pigem elus argpüks kui surnud kangelane. Olin just ümber pööranud, et suunduda tagasi Sunset Boulevardi poole, kui kuulsin kiireid jooksusamme selja tagant lähenemas. Samal hetkel astusid vasakpoolsest põiktänavast välja kaks valget meest punaste durag-rätikute ja lohvakate teksadega – just sellistega, mille säärtesse on õmmeldud ribad tulirelvade hoidmiseks. Nad lähenesid mulle tapvate pilkudega, millest võis välja lugeda, et järgmise kuuekümne sekundi jooksul võib juhtuma hakata ükskõik mida. Ma hüppasin tagasi lämmatatud karjatuse saatel, mis minust välja viiksatas, sadades peaaegu selja taga oleva kamba sekka. Tundsin oma kaelal nende kuuma hingeõhku ning higi, õli ja hapususe segust lehka maona mööda oma õlga liikumas. Mul tõusis sapp kurku.
Pikema mehe varrukast libises välja raskepärane metalltoru. Ta lajatas toru vastu oma kintsu, astus piisavalt lähedale, et lasta mul tunda sigarettide lehka tema hingeõhus, ja ütles vaikse pinevil häälega: „Pane oma suu kinni, hoor.”
Ja siis järsku tundsin, kuidas läbi hirmu paiskub minust läbi äkiline vihasööst. See kretiin käsib mul suu kinni panna? Ma oleksin tahtnud juhmardi pea otsast rebida. Hakkasin oma relva järele haarama, kuid samal momendil meenus, et mul pole seda. Ma märkasin, et seisame pimeda põiktänava otsas. See poleks viit sekunditki nõudnud, et mind sellesse kaasa tirida. Järgmise viie sekundi jooksul võiksin vabalt juba surnud olla. Ühtki tulukest lähedal asuvates räämas majades ei paistnud. Ja isegi kui mõni viibikski kodus, oleks äärmiselt ebausutav, et nende seas mulle appitõttajaid leiduks. Raevuhoog asendus mõttetööga, mis pani mind oma võimalusi kaaluma.
Kui mul oleks hunnik raha kaasas, annaks loota, et nad võtaksid vaid mu käekoti ja jääksid saagiga rahule. Kuid nagu tavaliselt, jätkub minu käsutuses olevast sularahast vaevu ühe joogigi jaoks. Sellegipoolest oli see ainus, millega ma tingida sain. Hakkasin käekotti õlalt võtma. Nähes minu liigutust, õngitses teine mees oma pusa taskust välja 44-kaliibrilise relva ja asetas selle mulle vastu pead. Külm terastoru oimukohale surutud, nägin kujutluses oma nägu punakas uduvines õhku lendamas.
Selja tagant kostev hääl, mis kõlas nagu köögikombainis krigisev kruus, lõrises: „Püsi paigal, hoor.”
Ma seisin paigale tardununa, käsi endiselt õlal. Selles hääles oli midagi tuttavat. Kas saab olla, et...? Kui ma eksin, olen surnud. Kuid ma pidin selle riski võtma.
Kaks
MA TÕIN OMA häälest välja nii palju kindlameelsust, kui koguda suutsin, ja ütlesin üle õla: „Deshawn Johnson, mida põrgut sa enda meelest teed?”
Vaikus. Oh jumal, ma eksisin. Nüüd on kõik. Niimoodi ma siis surengi. Ma peaksin midagi tegema, hüppama kellegi jalale, pöörama kiirelt ringi ja kellelegi pealöögi andma, kuid minu mõistus oli naelutatud pea vastu surutud relvatoru külge. Suutsin kuulda vaid oma südame pekslemist.
Seejärel astus üks kuju minu selja tagant välja ja liikus relva hoidva mehe kõrvale. „Preili Brinkman? Kurat. Mis teie siin veel teete?”
Relva hoidev mees, kelle soeng mulle kangesti Vanilla Ice’i meenutas, tõstis pilgu minu pealt Deshawni poole. „Sa tunned seda eite?”
„Ta on mu advokaat.” Mees viipas käega. „Tõmmake tagasi.”
Vanilla Ice astus relva oma taskusse langetades tagasi ning teine libistas metalltoru uuesti varrukasse.
Mu aju saatis kogu kehale märguandeid funktsioneerimise lõpetamiseks ning adrenaliin taandus soontest natuke liiga kiiresti. Pidin neelatama, et oksendamist tagasi hoida. Tõmbasin jaki ümber ja ristasin käed ümber piha.
Mõne sügava hingetõmbega hakkas tuikamine peas järele andma. Ja siis sain ma taas vihaseks. Tõeliselt vihaseks. Üks asi, mida ma vihkan peaaegu sama palju kui kallaletungi ohvriks langemist, on vaadata pealt, kuidas kogu minu väsimatu rassimise vaev ühel hetkel vetsupotist alla lastakse.
Ma olen veetnud palju magamata öid, et panna kokku strateegia Deshawni jaoks. Kui ma võidan, jalutab ta vabana koju. Kuid kui võmmid peaksid tabama Deshawni siit inimesi ründamast, saaks järgmiseks kahekümne viieks aastaks kuni eluks ajaks tema „koduks” Wasco State’i vangla. Sellisel juhul toimiks minu strateegia sama hästi kui veepüstol orkaani ajal.
Astusin talle lähemale ja püüdsin oma häält tasasena hoida. „Kas see jama siin on mingi nali? Ma olen selle juhtumi kallal oma kondid haigeks rüganud, sinu ema läks tõenäoliselt pandimajja, et minu tasu kinni maksta, ja sina oled siin tänaval relvaga vehkimas.” Deshawn vaatas maha. Võtsin oma käekotist telefoni. „Tegelikult ma helistangi talle kohe ja annan teada...”
„Ei!” Ta haaras mul käest. Mamma Johnson ei olnud keegi, kellega jamada tahaks, ja me mõlemad teadsime seda. Ta vaatas ringi, nägi oma jälgivate pilkudega semusid ja sosistas: „Olge nüüd, pole vaja seda teha. Miks te tahate vana naist sedasi endast välja ajada?”
Ma oleksin tõepoolest talle obaduse virutanud, kui oleksime omapead olnud. „Mina? Kas mina ässitasin sind täna inimesi röövima?”
Deshawn ohkas ja saatis pilgu Vanilla Ice’i poole. „See on kõigest teene Väike-J-le. Ta tahab oma tüdrukule sõrmust osta. Relv pole isegi laetud.”
„Kuid kakskümmend viis aastat saaksid sa sellegipoolest.” Viipasin noogutusega Vanilla tasku poole, mis relva raskuse all lonti oli vajunud, ja teise mehe varruka poole, mille alt toru endiselt välja piilus. „See siin on relv ja see seal tapariist. Sinu jaoks tähendab see kolmandat kuritegu ehk vanglat, Deshawn.” Osutasin oma oimukohale, mille vastas vaid mõni minut tagasi veel relvatoru oli. „Mõtle, mees. Sinu koht ei ole siin.” Deshawn noogutas ja vaatas uuesti maha. „Kas sul ei tulnud pähe mainida Väike-J-le, et too võiks uurida säästmise võimalusi Zalesist?”
Deshawn kehitas õlgu. „Väike-J ei ole just teab mis säästja. Me rääkisime, et teeme ühe, võib-olla paar laksu, ei lase kellelgi viga saada ja ajame läbi sellega, mis meil on.”
„See on suurepärane vanemlik eeskuju, Deshawn. Tõeline piiride seadmine.”
Ta lubas endale naeratuse. „Tõesti?”
„Ei.”
Deshawn jõllitas üle mu õla, püüdes lepitust otsida. „Olgu, olgu. Teeme nii, et ma lähen nüüd koju. Ma luban.
