oli häkkinud firmaarvutisse, et näpata kaks 750Li-d BMW vahendusettevõtte käest, kus ta müügimehena töötas. Kuid ta ei teinud seda iseenda jaoks. Tema lugu oli justkui otse raamatust „Hüljatud”. Alexi isa suri ootamatu südamerabanduse tagajärjel ja ema vajas pärast ajuinsulti ööpäevaringset hooldusravi, mida nad aga endale lubada ei saanud. Seega pidi Alexi vend Carlos töölt ära tulema, et ema eest hoolitseda. Tema väike õde Leticia oli just keskkooli lõpetamas. Talle oli pakutud stipendiumi Penn State’i ülikooli, kuid see poleks katnud tema ühikarenti. Kui Alexil oleks õnnestunud need autod maha müüa, oleks ta suutnud vähemalt paari aasta vältel hoolitseda nende kõigi eest. Seega varastas ta tõepoolest, kuid minu nimekirjas ei olnud ta siiski varas. Rääkisin loo ära ka Michelle’ile.
Tal oli skeptiline ilme. „See on muidugi üks tõeliselt kurb nutulaul. Kas kontrollisid üle?”
„Ei. Ta ei valetaks ju ometi.” Viskasin talle iroonilise irve. „Loomulikult kontrollisin.”
Michelle võttis hetke, noogutas ja sukeldus taas oma arvutisse. „Olgu, tagasi töö juurde. Anna mulle oma ajagraafik Ringeri osas. Ühel või teisel viisil on temaga igatahes varsti ühel pool.”
Viipasin äraminekuks käega ja suundusin oma nurgakese poole. Minu kabineti sisekujundust võiks kõige paremini iseloomustada ennetavalt sõnadega „mul on täiesti kama kaks”, sest mul ongi. Lisaks ei ole ka kedagi, kellele oleks tarvis muljet avaldada. Minu kliendid viibivad peaaegu alati vahi all. Enamik minu juhtumitest on kohtuistungid, mis on sisuliselt avaliku kaitse pärusmaa, kuid mida avalik kaitsja pole ühel või teisel põhjusel vastu võtta saanud. Seega on kõik minimalistlik: suur laud ja juristi tool (need sain ma odava hinnaga ladude oksjonilt) ning laua ees paar omavahel sobimatut tooli, mis minu omast madalamad olid (et teha mind imposantsemaks). Ainsad kaks asja minu laual lisaks arvutile on pealuukujuline tekiilapudel, mille kinkis mulle minu endine kavaler, ja väike nefriidist „rahapuu”, mille okstelt ripuvad alla tillukesed kullakarva kellukesed. Selle kinkis Michelle mulle inspiratsiooniks. Seni ei ole meil sellest igatahes erilist kasu olnud.
Ülejäänud pärastlõuna veetsin Michelle’i jaoks vajalikke pabereid kokku korjates ja töötasin juhtumite kallal, mida mul tõenäoliselt edasi kaevata ei õnnestu. Alex ilmus välja kella kuue paiku. Ta ei meenuta mitte ühestki küljest ainsatki päriselu uurijat, keda ma eales näinud olen. Kuid Hollywoodile võiks ta vägagi meelepärane olla: ühele küljele lükatud paksud tumedad juuksed, oliivikarva nahk ja silmad nagu mustad teemandid. Michelle’i süda murdus, kui ma andsin talle teada, et Alex on gei. Kuid ta ei hakanud ka vastu vaidlema, kuna teadis, et minu geiradar ei vea mind kunagi alt. Nõnda ka sel korral.
Jalutasin ooteruumi. „Sa ei näe just kuigi rõõmus välja. Andmete saamisega on raskusi?”
Ta raputas oma pead.
„Ah, ära põe selle pärast. Kui ei saa, siis ei saa. Sel juhul peame...”
„Ei, sellega pole küsimust.” Mehe hääletoon oli rahulik ja üdini enesekindel. „Läheb lihtsalt veidi aega veel. Millal Deshawni istung on?”
Mulle meeldis tema enesekindlus. Ja ma teadsin, et see on õigustatud. See oli ainult puhas õnn, et ta BMW-de varastamisega vahele jäi, sest ta oli tõeliselt hea. Just seetõttu õnnestus mul teha ka sõbralik kokkulepe tingimisi karistuse peale ilma kinniistumiseta. Ta oli nõus näitama võmmidele, kuidas ta seda tegi. „Tema istung on määratud järgmiseks nädalaks.”
Alex puhistas. „Sa saad selle kahe päeva pärast.” Ta viipas Michelle’i kuvari poole, millel olid laiali paisatud viimased uudised Laurel Canyonis aset leinud topeltmõrva kohta. „Nad on urgitsenud Chloe’i ja Paige’i mõrvas vahetpidamata.”
Noogutasin. Sedavõrd vahetpidamata, et see on võtnud enda valdusse kogu õhu, etherneti ja kõik kõmulehe plakatid kaubanduskeskustes. Sellest loost ei oleks võimalik eemale jääda ka parima tahtmise korral. „Kuid kõik need räägivad vaid lugusid Chloe’i eluloost. Kedagi ei ole veel kätte saadud.”
Alati jahti pidav Michelle vaatas mind põlevate silmadega. „Küll saadakse. Usu mind. Ja kui see juhtub, pead sina selle ette võtma.” Olin vait. „Ma räägin tõsiselt, Sam.”
„Ma tean.”
Michelle vaatas mind häiritud ilmega. „Ma ei saa aru. Sa võtsid ju Ringeri samuti ette ilma reklaamihuvita.”
Hakkasin mainima, et Ringer ei tapnud oma ohvrit. Kuid asi polnud selles. Asi oli Chloe’is. Ja Paige’is. Nendes oli midagi, mis puudutas pisut liiga lähedalt.
Neli
MA EI SUUTNUD kuidagi „Kanjoni Mõrtsuka” juhtumit tähelepanuta jätta. Meedia oli seda niiviisi nimetama hakanud. Seni on ainsaks uueks teadaandeks olnud see, et tüdrukud pussitati surnuks ühe ja sama relvaga, milleks oli köögiletil asetsevast noahoidjast puuduolev lihanuga. Politsei pressiesindaja rääkis, et on liiga vara spekuleerida selle üle, kes või miks seda tegi. Kuid tuntumad arvamuseavaldajad sellega ei nõustunud. Nende väitel näitas lihanoa kasutamine, et mõrvad ei olnud ette kavatsetud ja et tüdrukud langesid tõenäoliselt murdvarga ohvriks. Kui nende korterisse kaks kuud tagasi sisse murti, pääses röövel sisse avatud klaaslükandukse kaudu. Seesama uks leiti avatuna, kui politsei surnukehad avastas.
Nagu oli oodata, pühendati enamik esikaantest Chloe Monahanile. Kõmulehed toitusid lakkamatult noore näitleja tragöödiast, kel õnnestus uimastite küüsist välja rabelda ja tagasi superstaari-oreooli rühkida. Kõik vaid selleks, et oma elust seejärel brutaalselt lahkuda.
Kõigele lisaks tuhniti välja ka täiesti uus südantlõhestav seik. Keegi ei teadnud tol ajal, et lapsstaarina oli Chloe oma pere – noorema õe, jooksikust isa ja väärkohtlejast ema – ainus ülalpidaja. Jumestuskunstnik, kes tundis nüüd vajadust tõde päevavalgele tuua (kuid ainult kinni makstud lugude poolest tuntud kõmulehele), rääkis, kuidas neil sinikate varjamiseks spetsiaalne peitekreem varuks olevat olnud. Need jutud olid tõenäoliselt põhjuseks, miks Chloe’i ema juba ammu rambivalgusest osa saama ei olnud tulnud.
Chloe’i korterikaaslase Paige Avneri peale ei kulutatud peaaegu üldse trükimusta. Tagasihoidlikult kena Paige töötas poole kohaga reklaamimodelli ja ettekandjana. Ei ole just eriline muinasjutumaterjal, kuid samas mitte midagi häbiväärset. Tema lugu jäi suuresti Chloe’i dramaatilise elu varju. See vähene meediakajastus, mille osaliseks ta sai, keerles peamiselt selle ümber, et nad olid kohtunud Chloe’iga juba lapsena „All of us” võtetel, kus Paige’i ema lavalise juhendajana töötas. Sellest ajast peale on nad sõpradeks jäänud. Paige’i ema Nina andis lühikese liigutava kommentaari oma ainsa lapse kaotuse kohta, kes oli peale tema enda olnud ühtlasi ka viimane allesjäänud pereliige. Paige’i isa suri aastaid tagasi vähki.
Seega olid ohvrid absoluutselt süüta. Nende ainsaks kuriteoks oli olla õnnetul kombel kodus just sel ajal, mil üks lurjus neid röövida otsustas.
Ühtki kahtlusalust polnud vahi alla võetud, mistõttu kärbsed ei olnud veel kohale ilmunud. Kuid nad tulevad – kohe kui toimub arreteerimine. Meediatsirkuseks oli kõik vajalik olemas. Mida võimsam trall, seda parem ärile.
Kuid kas ka piisavalt võimas, et olla väärt selle elaja kõrval istumist, kes teo toime pani? Ma polnud kindel. Mul oli avaliku kaitse büroos tuttavaid, kes tõepoolest siiralt uskusid, et olenemata sellest, kui mitu ohvrit nende kliendid ka ära olid tükeldanud, oli tegemist kõigest vaeste valesti mõistetud õnnetukestega. Ja mõned olidki seda. Kuid tihemini on pistmist käparditega, kes ei suutnud mõelda elus kaugemale kui viis minutit, mis on enamasti ka nende vahelejäämise põhjuseks. Väike
