Kongile lähemale astudes nägin, et tema käed värisevad, neelatused on rasked ja hingamine pinnapealne. Vangla oleks ränk katsumus tema jaoks ja ta teadis seda. Ta liikus minu suunas ja haaras trellidest. „Mis sa arvad?”
Seistes nüüd talle lähemal, tundsin ta keha teravat ja rääsunud haisu, mis pani mind pead kõrvale pöörama. Kehitasin õlgu. „Vandekohtu puhul ei või kunagi teada. Aga me tegime kõik, mis suutsime...”
Kohtuteener pistis pea sisse. „Tõmmake otsad kokku. Kohtunik ütles, et oleme alustamiseks valmis.”
Viis minutit hiljem istus Ringer minu kõrval laua taga ja kohtunik lasi vandekohtu sisse kutsuda. Jälgisin nende nägusid, kui nad sisse astusid. Esimees vaatas minu poole ja pööras seejärel kiirelt pilgu kõrvale. Halb märk. Uurisin kohtuniku nägu, kui ta otsust luges, kuid tema ilmest ei olnud võimalik midagi välja lugeda. Ta ulatas kausta kohtuametnikule ja lausus: „Palun süüdistataval püsti tõusta.”
Tõusin ja aitasin Ringeri püsti. Nüüd värises ta juba nii hullusti, et ma võisin kuulda ahelaid ta jalgade ümber kõlisemas.
Kohtuametnik luges vappuva häälega otsuse ette. „Käesoleva juhtumi puhul leiab vandekohus, et süüdistatav Harold Ringer... ei ole süüdi.”
Kohturuumi saabus haudvaikus. Pilgutasin korraks silmi ja jõllitasin kohtuametnikku. Ma pidin olema midagi valesti kuulnud. Seejärel kostis pealtvaatajate seast karjatus: „Ei! Te ei tohi! Te eksite!”
Aidan seisis, nägu punetav, käed eesoleva pingi seljatoele klammerdunud. Pisarad hakkasid mööda ta nägu alla voolama, kui ta vandekohust uskumatu pilguga silmitses. Valupiste läbistas mu südant. Kohtunik nõudis korda ja ohvri advokaat asetas oma käe ümber Aidani õlgade. Ta vajus tagasi oma istmele ja peitis näo kätesse. Vaatasin vandekohtunike poole. Mõned neist näisid tundvat piinlikkust, teised olid kurvad. Kohtunik tänas vandekohtunikke ilma erilise entusiasmita ja ütles, et nad on kohustustest vabastatud. Mõni minut hiljem oli etendus läbi ja kohtusaal tühi.
Ringer oli vahepeal rahunenud ja muutus jälle tagasi sellekssamaks vastumeelseks tegelaseks. Ta vehkis võidukalt rusikaga. „Ma teadsin seda! Ma teadsin, et nad ei usuks eales seda mõttetut pedet!”
Heitsin talle altkulmu pilgu. „Sa ei teadnud seda veel kümme minutit tagasi.”
„Ma olin lihtsalt närvis. Aga ma lausa niitsin jalust nad selle poodiumi peal. Ma olin üks kuradima rokkstaar!”
Hakkasin jälestustundega oma asju kokku panema.
Kohtuteener Jimmy saatis mulle poolehoidva pilgu ja tuli Ringerit tagasi pokri viima. „Minu käes on tema kohturiided. On need tema või sinu omad?”
Mõnikord on mul tulnud anda oma klientidele viisaka välimusega särk või püksid, et vandekohus ei näeks neid nende oranžides tunkedes. Kuid Ringeril olid kaasas enda omad. Hetkel ta neid ei kandnud, sest kui vandekohtul on otsus juba tehtud, ei ole mõtet sellega vaeva näha. „Need on tema omad. On need sul luku taga?” Jimmy noogutas. Mõtlesin hetkeks. „Anna need mulle. Viin need Twin Towersisse ja panen tema ülejäänud asjade hulka. Kas ta lastakse täna välja?”
„Jaa. Peaks välja saama kella viie paiku või nii.”
Jimmy talutas Ringeri käsivartpidi minema. Võtsin oma kohvri ja saatsin oma kliendile peanoogutuse. „Ma lasen jalga. Õnn kaasa.” Tavaliselt korraldaksin ma selles järgus talle kojusõidu, kuid see kaabakas võis minu poolest ka jalutada.
Ringer viskas mulle oma hariliku ninaka muige. „Jaa, tänan.”
Mõni minut hiljem tuli Jimmy tagasi riidepuul rippuvate ülikonnasärgi ja pükstega. Võtsin need kaasa ja asusin Twin Towersi vangla poole teele.
Kohale jõudes andsin riided järelevaataja kätte. Naine võttis need vastu ja ohkas. „Kas ma pean need üle vaatama?”
„Ei. Kohtuteener kandis selle eest juba hoolt. Nendega on korras.” Ta hakkas kilekotti võtma, et asjad sinna sisse panna. Tõstsin käe. „Ärge nähke vaeva. Ta on varsti siin. Ta saab koju.”
Naine kergitas kulmu. „Minu õnnitlused siis. Vist.”
„Jah. Vist küll.”
Kuus
TAGASI KONTORISSE JÕUDNUD, rääkisin Michelle’ile ja Alexile Ringerist.
Alex oli pahviks löödud. „Tõsiselt või? Miks?”
Michelle’il vajus suu lahti. „Ei või olla. Kuidas nad said sellel limasel nälkjal minna lasta?”
Raputasin pead. „Mulle meeldiks mõelda, et ma lihtsalt olengi niivõrd osav...”
„Tegelikult ju oledki. Aga ikkagi.” Michelle lasi kuuldavale terava ohke. Seejärel kostis tema postkastist helin. Ta läks oma arvuti juurde ja tõstis käe. „Kuulake seda: „Errol Messinger on teinud avalduse, et tulenevalt tema olemasolevatest kohustustest ei ole tal võimalik Dale Pearsoni juhtumit vastu võtta.”” Michelle vaatas üles. „Võiks arvata, et Messinger oleks seda teadnud, enne kui Dale’iga kohtuma läks.”
Ma muigasin. „Küll ta juba teadiski. Ta püüab lihtsalt head nägu teha. Pearson ütles talle ära.”
Ma pole kindel, kas see võis olla kõigest tagaajamise rõõm – sama loomalik instinkt, mis paneb haarama viimast letile jäänud pluusi, kuigi selle lillakaspruun toon on lihtsalt võigas, sel on puudu üks nööp ja sisimas on ilmselge, et selga ei jõua see mitte kunagi.
Või tundsin ma end pärast Ringeri juhtumit võitmatuna. Aga sel hetkel ma lihtsalt teadsin, et võtan selle asja enda peale. „Kas teil Pearsoni number on?”
Mõlemal läks suu kõrvuni. Alex lõi rusikaga õhku. „Väga hea!”
Kuid kui ma oma kabinetti läksin ja telefoni hargilt tõstsin, hakkasin kahtlema. Ütlesin endale julgustavaid sõnu. Tee see lihtsalt ära. Ikka veel seisin oma akna all ja silmitsesin hoonete vahelt piiluvaid lainetavaid pilvi taevas, kui Michelle sisse helistas. Tema hääl oli tasane. „See on nii veider. Arva ära, kes just helistas. Dale Pearson. Esimene liin.”
„Ma...ee...”
„Võta juba see kõne vastu, Samantha.”
Vahetasin liini. Dale Pearson tutvustas end ja küsis, kas ma tean tema juhtumi kohta. Vastasin, et loomulikult tean. Ta asus otsejoones asja kallale.
„Sooviksin arutada võimalusi seoses minu esindamisega.”
Tema hääl oli sügav ja libe nagu šoti ühelinnaseviski. Sel oli mõjuvõimas tämber, mis kuulus kellelegi, kes oli harjunud käsklusi jagama. Ühtlasi ei olnud see liiga maskuliinselt ülbe ega üleolev, nagu mõne võmmi puhul kohata võib. Siis aga meenutasin endale, et samas püüab ta hetkel end ka parimast küljest näidata.
„Ma kardan, et see pole võimalik, Dale. Mul on hetkel päris korralik töökoormus.” See oli strateegiline lüke juhtpositsiooni säilitamiseks. Kui ma tema juhtumi vastu võtan, peab ta teadma, et tal on vedanud minu saamisega.
„Ma kahtlustasingi seda. Kuid ma arvasin, et vähemalt üritan, enne kui teiste ootelolijatega ühendust võtan, kuna teid soovitas mulle tungivalt
