ei olnud midagi selle vastu, et Kanjoni Mõrtsukas riigi kõige vihatum tegelane oli. Ma teadsin oma eriala valides, et ei hakka saama just erilisel hulgal sõbrapäeva kaarte. Vaenlaste söödaks olemine käib asja juurde.
Ja pealegi ei pea ma klienti kiindunud olema. Mulle ei pea ta isegi meeldima. Mõnikord ma lausa vihkan oma klienti. Kuid see ei loe. Minu kohustuseks on tegelda ühiskonna rämpsuga, mida keegi teine ei taha ega olegi kunagi tahtnud. Ja kui mul tuleb kasutada selleks rämpsu maharaiumist ja ärapõletamist, siis nii olgu. Kohtusse minnes ei huvita mind õiglus, õigusnormid ega võrdväärne võitlus. Persse see õiglus. Seal kaitsen ma klienti. Sellega minu kohustus piirdub.
Kuid Chloe ja tema parim sõber Paige olid midagi liiga reaalset, liiga lähedast. Kes iganes nad mõrvas, oli tõeline koletis. Mõte sellest, et peaksin istuma tolle mölaka kõrval, kes midagi sellist korda saatis, ajas mul südame pahaks. Seega ei palunud ma Michelle’il juhtumil silma peal hoida, ei küsinud kohtumaja ajakirjanikelt siseinfot ega helistanud ka oma produtsentidest semudele kõmu-uudise tegemiseks.
See oli olnud üks tõeliselt pingeline nädal. Reede pärastlõunaks rügasin juba nagu loom. Minu viimane selle päeva kohtuskäimine oli seotud vandalismijuhtumiga. Minu kaheksateistkümneaastane „tänavakunstnikust” klient Naille Tarickman oli jäänud vahele alkoholipoe seina „täiustamisega”. Tavaliselt ei võta ma sedavõrd tühiseid juhtumeid ette, kuid tema ema Harriet (keda me Hankiks kutsume) oli üks vähestest võmmidest – olgu, tegelikult siiski ainus võmm –, kes mulle tegelikult ka meeldis, ja tema palus mul asjasse sekkuda. Ta käis peale, et ma talt käsiraha vastu võtaksin, kuid mul oli plaanis tšekk puruks rebida, kui juhtumiga ühel pool olen.
Mul õnnestus saada poeomanikult ja mõnelt naabrilt avaldused, mille kohaselt nad oleksid nõus Naille’ile maksma kogu ümbruskonna värvimise eest, kui nad seda teha saaksid, ja et nad oleksid rõõmuga nõus seda ka tunnistama tulema. Kui ma need süüdistajale ette näitasin, tõmbas viimane saba jalge vahele ja lõpetas juhtumi.
Naille läks sõpradega tähistama ja meie Hankiga jäime koridori veel paariks minutiks vestlema. Küsisin talt, kas nad on Chloe’i ja Paige’i tapnud murdvarga juba sihikule võtnud.
Hank vaatas ringi ja kallutas end minu poole. „Ära kellelegi suud paota, eks?” Noogutasin. „See ei olnud murdvaras.”
„Kes siis?”
„See oli politseinik. Uurija Hollywoodi jaoskonnast.”
Pean tunnistama, et seda ei osanud ma küll oodata.
Ma ei olnud juhtumi käsilevõtmisest ilmtingimata just rohkem huvitatud, kuid ainuüksi selline ootamatus, et üks uurija võiks pahalane olla, köitis mu tähelepanu. Jälgisin terve laupäeva vältel poole silmaga uudiseid, kammides samaaegselt läbi nädala jooksul kuhjunud miljonit asjatoimetust ja ülesannet.
Michelle helistas mulle hommikul ja jättis teate: „Helista mulle tagasi, me peame rääkima.” Aega leidsin selleks alles õhtul kella kaheksa paiku. Pesu pesemine kohalikus pesumajas Fluff’n’Fold võtab laupäeviti terve igaviku. Kui sinna juurde arvestada ka toidupoes käimine, keemiline puhastus ja minu Beulah’ vannitamine, oligi päev juba õhtusse veerenud. Ja nüüd olin ma näljane. Lootsin, et ehk Michy on samuti. „Hei, vabanda, et ma varem tagasi ei helistanud. Olen siin ringi jooksnud terve...”
„Me peame rääkima.”
„Kuid kõigepealt peame midagi sööma.”
Leppisime kokku, et kohtume Barney’s Beanery söögikoha juures. See on lähedal, odav ja kentsakas. Mulle meeldib selle ajalugu. Siin käisid omal ajal sellised kuulsused nagu Janis Joplin ja Jim Morrison. Samuti oli see varem peatuspaigaks kolkaküla maakatele. Nüüd kohtab neid seal vähem, kuna koht asub Boys’ Towni keskmes, mida teatakse ka kui Lääne-Hollywoodi.
Kui ma kohale jõudsin, leidsin Michy juba akna alt istumast – friikartulite ja kanatiibade korvike nina ees.
Jõudsin vaevalt istet võtta, kui ta ettepoole nõjatus ja vaikse, kuid pineva häälega rääkima hakkas. „Sa oled juba kuulnud sellest, et Kanjoni Mõrtsukas on võmm Dale Pearson, eks?” Noogutasin. „Kas oled temaga kunagi kohtumajas kokku põrganud?”
„Ei ole. Päris veider mõelda, et see võmm oli.”
„Räägitakse, et tegemist oli lugupeetud inimesega.”
Pööritasin silmi. „Nad ütlevad seda alati, kui politseinik vahele jääb.”
Michelle mühatas. „Ei ütle alati.”
„Ütlevad küll. Igatahes oli ta väidetavalt Chloe’i kavaler...”
Michelle noogutas. „Ma kuulsin, et nad olevat kohtunud sel ajal, kui mees tema murdvarguse juhtumiga tegelema hakkas.”
Tegin kanatiivale lõpu peale ja pühkisin suu puhtaks. „Kuidagi kõhe mõelda, et ta kuriteoohvriga käima hakkas, kas sa ei arva?”
Michelle põrnitses mind. „Ma arvaksin, et seda juhtub pidevalt. Võmmid, tuletõrjujad – nad tulevad sulle appi ja päästavad su ning...”
„Seda ei juhtu pidevalt.”
„Mida iganes. Ja mis siis sellest? Ta ei olnud ju abielus ega midagi. Kust mujalt ta siis veel naisi leidma peaks?”
Sirutasin käe järgmise kanatiiva järele. „Baarist. Kus ta saaks juua end purju ja kasutada oma halba hindamisoskust nagu ülejäänud meist.”
Michy heitis mulle surmtõsise pilgu ja läks oma jutuga edasi. „Räägitakse, et ta pussitas Chloe’it rindu ja Paige’i selga. Mõned naabrid kuulsid teda sel õhtul Chloe’iga tülitsemas, mistõttu politsei arvab, et mees pussitas naist tüli käigus ja pidi seejärel Paige’ist vabanema.”
„Ei oskaks arvatagi, et võmm võib nii räpakas olla...”
„Tegemist oli tüli, mitte plaanipärase tegutsemisega.”
Kehitasin õlgu. „Arvata võib. Kas nende majas turvakaamerat ei ole?”
Michelle viskas friikartuli suhu. „Ma kahtlen selles. Arvestades seda, mida ma uudistes nägin, on tegemist lihtsalt ühe räämas väikese kohaga. Välised koridorid, avatud varikatus.”
Lühidalt öeldes, suuresti sarnane minu omaga.
Michelle vaatas söögikohas ringi, kallutas end seejärel ja asetas mõlemad käed laua peale enda ette. „Sa pead selle võtma. See on juhtum, mida me oodanud oleme, Sam. See toob kaasa tohutul määral avalikkuse tähelepanu ja viib meid suurte meeste liigasse. Ja pealegi toob see meile sisse ühe korraliku summa...”
„Võmmidel ei ole raha ja tema semud ei hakka tegema korjandust mehe jaoks, kes oma tüdruksõbra mõrvas.”
„Ma vean kihla, et tal on piisavalt raha sinu palkamiseks. Ja kui ta ka tühjaks jookseb, peab kohus sind advokaadiks määrama. Ole nüüd, Sam. See ei ole ju raketiteadus. Kõik pooled võidavad.”
Ma olin kõigele sellele juba mõelda jõudnud. Kuid meepurgis oli siiski üks tõrvatilk.
„Ta ei palkaks mind eales. Kõik teavad, et ma võmme ei salli...”
„Just
