võib. Sind saadab kohtutes tuntud maine. Ta on raudselt sinust kuulnud.”
„Selles minu point seisnebki. Milleks valida endale võmmivihkajast advokaat...”
Michelle haaras mul käsivarrest. „Sam, sa ei ole maksnud mulle juba kaks kuud, elekter lülitatakse kohe varsti välja ja me oleme üürimaksega hiljaks jäänud.”
Ma ohkasin. Tal on õigus. Ma noppisin viimased friikartulid ja noogutasin vägagi vastumeelselt. „Ma üritan. Kuid ära hakka veel mingeid ebavajalikke arveid tasuma. See on parimal juhul vaid lootustandev ettevõtmine.”
„Tore.” Michelle nõjatus tagasi. „Pealegi võib olla võimalik, et ta polegi süüdi.”
Ma naersin nii kõvasti, et pidin friikartuli käest panema.
Läksin tol õhtul voodisse vastuolulise tundega, kas võtta Pearsoni juhtum käsile või mitte. Kui asjad läheksid selliselt, nagu uudistes räägiti, rebib vandekohus mehe nii väikesteks tükkideks, et isegi mahamatmiseks ei jääks midagi järele.
Ja isegi kui ma juhtumi võtaksin, siis kuidas ma Dale Pearsonile läheneksin? Esmaspäeva hommikul tööle sõites püüdsin välja mõelda mingisugust sissejuhatust. Kuid kõik, mille peale tulla suutsin, kõlas nagu odav külgelöömine: „Ma tean, et mul on võmmivihkaja maine, kuid sinu puhul on asi teisiti...” Või võlts pugemine: „Sa oled tõenäoliselt kuulnud, et mul ei ole politseinike vastu just eriliselt sooje tundeid, kuid tegelikult olen ma sügav austaja. Sina oled üks heade hulgast...” Ja seda tean ma... kuidas? Kontorisse jõudes proovisin endiselt välja mõelda mõnda lauset, mis poleks ajanud mind naerma – või öökima.
Kui uksest sisse astusin, kutsus Michelle mind viibates enda arvuti juurde. „Pearsoni võib ära unustada. Ta on juba võetud.” Michelle osutas uudistelõigule.
Lugesin üle ta õla. „51-aastane erru läinud Los Angelese politsei uurija Dale Pearson, kes on kuulutatud Chloe Monahani ja Paige Avneri topeltmõrvas kahtlustatavaks, on teadaolevalt kohtunud oma endisest politseiametnikust kaitsja Errol Messingeriga. Messinger on võtnud politseiametnike esindamise enda elukutseks 2002. aastast alates, mil ta ametist lahkus. Los Angelese advokaat Stuart Holmes, kes on minevikus Messingeriga koos töötanud, ütles: „Antud juhtum on Erroli jaoks igapäevane leib. Ta on Dale Pearsoni jaoks täpselt õige kaitsja.” Ringkonnaprokurör Skip Whitmer on väitnud, et nad vaevad tõendeid ja lõplik otsus selle kohta, millist karistust taotlema hakatakse, tehakse nädala lõpuks.”
Messinger. Seda oli arvata. Ta oli võrukaeltest võmmide peale iga kell väljas. Ja muidugi oli teda sealsamas ergutamas ka tema sabarakuke Stuart Holmes, kes lootis antud juhtumis tema asetäitjaks saada. „Kuidas suutis Holmes nii pikka aega Messingeri tagumikku mitte lakkuda, et see sõnavõtt anda?”
Michelle tõi kuuldavale lühikese naerupahvaka. „Mõne isehakanud kuulsuse kogemuste kohaselt nõuab see lihtsalt veidi harjutamist.” Ta ohkas. „Nii palju siis meie püüdlustest suurte poiste sekka pääseda.”
Kehitasin õlgu. „Tõenäoliselt nii ongi parem.”
Viis
KUI JÄTTA KÕRVALE avastus, et Kanjoni Mõrtsuka juhtum oli kellegi teise poolt ära näpatud, oli tegemist täiesti tavalise päevaga. Mingil põhjusel olin ma koju jõudes siiski nii väsinud, et suutsin enne voodisse heitmist kana-nuudlisupi üles soojendada veel hädavaevu. Ma lootsin, et suudan mingil moel hommikuni välja vedada ilma järjekordse õudusunenäota. Kuid lootused ei kandnud vilja.
Näen unes, kuidas ma lihanoaga talle rindu äsan – ikka uuesti ja uuesti ja uuesti –, iga hoobi juures hingeldades, kuni mu riided, nägu ja käed saavad verega kaetud. Astun tagasi ja lasen tal kukkuda, hoides libedat ja märga nuga käes. Kuid ta ei kuku. Ta naeratab. See on see sama haiglane irve, mis mu sisemuse iga kord tarduma paneb. Olen hetkeks liikumisvõimetu, kuid seejärel tuhiseb minust taas läbi kuum raevuhoog, mille ajel sööstan tema poole, et tal kõri vilka tagantkäeliigutusega läbi lõigata. Tema kaelast purskab verd. Kuid ta irvitab endiselt. Masendunud ja marus, lükkan noa talle nuuksudes kõhtu. Üks kord, teist korda, kolmandat korda, lõõtsutades iga torkega. Seejärel tõmban noa välja ja astun tagasi. Ta ei kuku endiselt. Rammestunult ja õhku neelates tõstan uuesti noa, kuid äkitselt ei ulatu ma enam temani. Ta on hiiglaslik. Jõllitan hirmunult tema poole üles. Seepeale haarab ta kiire liigutusega minu käsivartest, tõstab mu üles ja surub vastu seina. Tema käed on kui terasest haaratsid. Ma võitlen, et end vabaks murda, tagudes kontsadega vastu seina. Väänan oma pead edasi ja tagasi ning tunnen kuuma läppunud õhu puhangut. Tema suu avaneb päratuks õõnsaks mustaks auguks ja ma tunnen, kuidas pimedus mind alla hakkab neelama. Püüan nõrkusest ja hirmust kogu jõust karjuda, kuid minust pääseb välja vaid hale nõrk sosin.
Ärkasin üles omaenda koriseva hääle peale, süda pekslemas ja kurk kipitamas. Rullisin ennast selili, ahmides endiselt õhku. Ma uskusin, et unenäod kaovad ajapikku, kui mälestus elavast õudusunenäost hääbub. Kuid nüüdseks on möödunud juba aastaid, aga unenäod jätkuvad praktiliselt igal ööl. Ainult relv on olnud erinev. Olen kasutanud püstolit, klaverikeelt, matšeetet, isegi kirvest. Pole oluline. Alati lõppeb see samamoodi – tema käed klammerdunud ümber minu käsivarte ja mina liikumisvõimetu, kabuhirmus... hukule määratud.
Tõmbusin kägarasse ja värisesin teki all. Minu magamiseks mõeldud lemmik-T-särk, millel naeratas Janis Joplin, oli higist märg. Silmitsesin magamistoa kardinaprao vahelt piiluvat pehmet päikesekuma – trööstivat tükikest reaalsust, mis tuletas meelde, et koletist ei ole. Ma ei pruugi suuta temani ulatuda, kuid tema ei suuda – ei julge – ka minuni ulatuda. Välja arvatud minu unenägudes.
Komberdasin järgmisel hommikul voodist välja väsinu ja uimasena. Pea lõhkus, nagu oleks keegi mulle ora otsaette löönud. Mul läks vaja kolme tassi kohvi, et pea taas selgeks saada. Selleks ajaks, kui hakkasin kontori poole liikuma, oli kell pool kümme. Ma ei salli hiljaksjäämist.
Jooksin trepist alla, hüppasin autosse ja lükkasin võtme süütesse. Beulah ärkas ägisevalt ja aeglaselt ellu. Temaga tegelemine sellistel päevadel nagu täna pani mind karjuda tahtma. Mul oli vaja lennata – või saada kiirus üles nullist sajani vähem kui viie minutiga. Paraku see lihtsalt polnud Beulah’ stiil. Keerasin Beverly Glen Boulevardile, kui Michelle helistas. „Oled sa peaaegu kohal?”
„Peaaegu,” valetasin.
„Astusid just uksest välja, jah?” Michelle tundis mind liigagi hästi. „Tore. Sest sa pead kesklinna minema. Sinu vandekohus on otsusega tagasi.”
Sellest oli möödunud kolm päeva, kui vandekohus Harold Ringeri juhtumit vaagima läks. See ei ole just kõige pikem kaalumisperiood, millega ma vandekohtute puhul kokku olen puutunud, kuid siiski üpris sellele lähedal. „Küll võttis ikka aega.”
„Jah. Ja ma loodan, et nad lõid selle sinu selli risti. Pagana saastaimejast siga. Ära solvu.”
„Ei solvugi. Ma usun, et sinu soov saab täidetud.”
Muuta Ringer natukenegi vastuvõetavamaks tunnistajapinki minekuks oli tähendanud tundidepikkust treenimist. ”Olgu, ma lähen kohtusse.”
Olles rõõmus selle üle, et ei pea Ringerit enam pärast tänast nägema, otsisin oma telefonist välja Steely Dani albumi ja laulsin lugu „Don’t Take Me Alive” kaasa. Kui kohtusse jõudsin, nägin ohvrit Aidan Mandyt istumas pealtvaatajate hulgas koos ohvritest tunnistajate nõustajaga, kes oli ringkonnaprokuratuurist määratud. Ta näis olevat
