koju läheb. Kohe. Ei mingeid kõrvalepõikeid. On selge?”
Nad noogutasid. Hüäänikari oleks ka usaldusväärsem olnud, kuid paraku tuleb kasutada seda, mis on. Seirasin Deshawni pusa taskuid. „Kannad tukki?”
Ta tõstid käed õhku. „Ei. Ma vannun.”
Vaatasin teda skeptilise ilmega. „Vaatame taskud üle.” Kui võmmid nad koduteel kinni peaksid pidama ja talt relva leiaksid, oleks tal kriips läbi. Deshawn tõmbas oma pusa taskud välja. Need olid tühjad. Osutasin tema teksadele. „Need ka.”
Ta laskis kuuldavale ärritatud turtsatuse. „Ärge jamage nüüd. Ma ütlesin, et olen puhas.” Minu näoilmet nähes ta ohkas ja tõmbas oma teksade taskud välja.
Selle käigus kukkus välja üks väike valget pulbrit täis kotike. Krahmasin selle üles, tegin lahti ja nuusutasin. „Heroiin? Tõsiselt või?” Deshawn ei olnud kunagi varem sellise rämpsuga kokku puutunud. Kokaiini ja marihuaanaga küll, kuid mitte heroiiniga. Peitsin selle oma kätte, juhuks kui keegi nägema satub. „Sellest piisab, et võtta sind vahele kavatsuse eest müüa. Millele sa küll loodad?”
Deshawn vangutas pead. „See pole nii, nagu paistab. See on lihtsalt äri. See kraam on puhas. Ma tagusin selle alla kõvasti. Tõenäoliselt saan puhtalt viiskümmend, võib-olla isegi sada tonni.”
Põrnitsesin teda ja juurdlesin selle üle, kuidas oli ta suutnud vanglast nii kaua eemale hoida, mitte uuesti vahele jääda. „Ma ei taha isegi teada, kuidas sul õnnestus saada sellises koguses puhast kraami. Kuid sinu pood on nüüd ametlikult kinni.” Poetasin kotikese oma käekotti.
Deshawni silmad läksid suureks. „Mis asja? Ei! Te ei tohi! Kas teate ka, kui palju see mulle maksma läks?!”
„Tunduvalt vähem, kui sellega vahelejäämine maksaks.”
Ta sirutas käe välja. „Ärge jamage. Andke see tagasi. See on suur hunnik raha.”
„Ole rõõmus, et ma su emale ei helista.”
Deshawni õlad vajusid longu ja ta vaatas mind morni pilguga. Siis ütles ta teistele: „Laseme jalga.”
Väike-J pöördus minu poole. „Kuulge, kas teil visiitkaarti või midagi on?” Teised liitusid jutuga. „Jaa.” „Ma võtaks ka ühe.” „Mina ka.”
Ulatasin neile oma kaardid. „Käsiraha ainult sulas, ei mingeid tšekke ega krediitkaarte.”
Ma kahtlesin, et nad mulle maksta jõuavad, kuid ei tahtnud tõrjuda ainsat vastutustundlikku sammu, mida nad selle kuu või isegi aasta jooksul teha olid suutnud.
Nad asusid minekule, kuid Deshawn peatus. Ta vaatas mõlemale poole, astus tagasi ja sosistas: „Kui keegi kunagi raskusi peaks valmistama, andke märku, eks?”
Kolm
JÄRGMISEL PÄEVAL LÕPETASIN oma hommikused kohtuskäimised juba varakult ja jõudsin lõunaks tagasi kontorisse. Michelle oli toonud minu kõige meelepärasemat kohvi.
Tõstsin kõrgemale oma vana sekretäritooli, mille olin näpanud avaliku kaitse büroost, kui sealt erapraksisesse tööle tulin, ja istusin Michelle’i kõrvale. „Kena patsikumm.” Seekord oli see punase ja sinise kirju, sobitatud ühtlasi tema koobaltsinise sviitriga. Ta kannab alati oma juukseid hobusesabas, mille pärast ma tema kallal pidevalt norin. Michelle’il on värske kisakooritüdruku välimus, mis talle baarides jätkuvalt tähelepanu toob. Pisike arm vasaku silma kohal, mis on mälestus üheksa aasta tagusest röövi käigus püstoliga saadud obadusest, ainult rõhutab seda effekti.
Michelle viskas mulle terava pilgu. „Suu kinni. Kas vandekohus on Ringeri osas endiselt otsustamas?” Noogutasin. „On nad küsimusi küsinud?”
„Mitte üks piuks.” See ei olnud hea märk. Vaikne vandekohus on süüdimõistev vandekohus.
Sel hetkel muutus kuuldavaks helikopteri mürin, mis on tavapärane nähtus meie getopiirkonnas nii päeval kui öösel. Ma valisin selle kontori, kuna see oli odav ja asus Van Nuysi kohtumaja läheduses. See näis olevat üpris meelepärane saak, kuni ma avastasin, et hoone paikneb ühtlasi ka riigi ühe suurema jõugu Barrios Van Nuysi territooriumi keskmes.
Michelle ütles midagi, kuid tema sõnad kadusid helikopterimootori kõminasse. Raputasin pead ja osutasin lae suunas.
Michelle hõikas kõvema häälega: „Kuidas tal istungil läks?”
„Polnud viga.” Vägistajast pasapea kohta. Tema kaheksateistkümneaastane ohver, kodutu nooruk Aidan Mandy, kelle Ringer leidis kiirtoidurestoranide lähedusest luusimast ning almust – raha, toitu ja uimasteid – palumast, oli varem kerjamisega vahele jäänud. Seetõttu võiks Ringeri väide selle kohta, et tegemist oli vastastikuse äritehinguga, anda talle võiduvõimaluse. Välja arvatud asjaolu, et Aidan lõpetas traumapunktis nii tõsiste vigastustega, et tema täielik paranemine võtab aega aastaid, kui ta üldse sellest enam toibub.
Ringer väitis, et ta pole meest vigastanud ja et pärast Ringeri lahkumist pidi mees veel kellegi teisega asju ajama. Kuid seda ma ei usu ja ma arvan, et vandekohus samuti mitte. Minu kaitse oli lühike ja konkreetne. Lasin mõnel tunnistajal kindlustusfirmast, kus Ringer töötas, mehe kohta paar head sõna öelda ja jäin seejärel ootele. Vandekohus peaks tegema süüdimõistva otsuse iga hetk.
Helikopterid hakkasid eemalduma. Michelle ootas lärmi vaibumist. „Igatahes, ma loodan, et ta saab oma palga. Ta on üks jälestusväärne jätis.”
Sellele ei saanud vastu vaielda. „Aga enda kiituseks võiksin öelda, et tegin päris hea lõpukõne. Tahad kuulda?”
Michelle vajutas arvutiklaviatuuril nuppu ja hakkas tippima. „Oleneb. Oled huvitatud telefoniside alleshoidmisest? Kui mitte, siis olen üks suur kõrv. Vastasel korral pean sinu avalduse kohe kohtusse esitama, sest me oleme juba kuu aega arvega hiljaks jäänud. Ja sa pead oma auto registreerimismaksu ära tasuma.”
„Hea küll, unusta ära.” Silmitsesin Alexi kabinetti, mida võiks teisiti nimetada ka meie iidvana uskumatult aeglase koopiamasina hoiupaigaks. Tõnäoliselt saaksime paremini hakkama isegi kopeerpaberiga. Märkasin, et uks oli kinni. See tähendas, et mees oli välja läinud. Ruum oli niivõrd väike, et kui ust mitte lahti hoida, saaks seal kümne sekundi pärast hingata ainult süsihappegaasi. „Kus meie vapper uurija on?”
Olin oma endise kliendi Alex Medrano äsja enda juurde uurijaks palganud. Tal ei ole mitte mingisugust väljaõpet ega kogemust, kuid ta on nutikas ja tal on ebareaalsed oskused häkkimises. Lisaks olen üpris kindel, et ta ei saa olla hullem kui need kasutud loodrid, keda olin palganud varem.
„Töötab kodus. Ta püüab saada andmeid Deshawni juhtumi kohta, mida sa palusid.”
„Õigus küll.” Oleksin püüdnud neid ise hankida, kuid see nõuaks tõsist küberpungilikku vilumust ja korralikku arvutit. Mul ei olnud kumbagi. Hakkasin oma kabineti poole suunduma, kuid Michelle sirutas käe välja.
„Oled sa ikka kindel selle venna palkamise osas? Ta on siiski varas ja häkker.”
Vaatasin meie büroo odavamaigulist sisustust ja laksasin endale peopesaga vastu otsaesist. „Pagan, sul võib õigus olla. Kuidas ma sain küll ohustada meie võimsat varandusi sissetoovat impeeriumi?”
Michelle
