Teatud asjades väljendas Hughes tõenäoliselt avalikku arvamust kodumaal: ta soovis vabu käsi, et annekteerida Vaikse ookeani saared, mille Austraalia oli Saksamaalt vallutanud, ja jättis tähelepanuta Rahvasteliidu sätted, mis oleksid õõnestanud valge Austraalia poliitikat, mis lubas sisse valgeid immigrante ja hoidis ülejäänud eemal.
Lloyd George’i, kes oli alati aldis kasutama Walesi kaarti, mida Hughes usinalt välja käis, Austraalia peaminister lõbustas. Samuti ka Clemenceaud. Ta arvas, et Hughes, kes oli jäigal positsioonil Saksamaa suhtes, oleks Prantsusmaale hea sõber. Enamiku jaoks aga oli Hughes võimatu partner. Wilson pidas teda sindrinahaks.227 Hughes omakorda lausa põlgas Wilsonit: ta irvitas Rahvasteliidu üle ja naeruvääristas Wilsoni printsiipe.228 Uus-Meremaa jagas Austraalia vastuväiteid Rahvasteliidu asjus, kuigi mitte nii häälekalt, ja temagi soovis annekteerida mõne Vaikse ookeani saare. Riigi peaminister William Massey oli ühe kanadalase arvates „kõva peaga tüüpiline inglane – nähes nii ka välja –, kes juhtis tihti arutelud rööpast välja”.229
Peale selle oli veel India. (Ametlikes dokumentides olid dominioonid ja India alati koos.) India oli kaasatud impeeriumi sõjakabinetti koos omavalitsuslike dominioonidega tänu osalusele sõjas. Kuid selle delegatsioon ei näinud välja sõltumatu riigi oma. Seda juhtis riigisekretär India asjus Edwin Montagu ja lojaalsuse alusel oli välja valitud kaks India liiget – lord Sinha ja Bikaneri maharadža. Hoolimata mitmete India gruppide tungivatest nõudmistest polnud India valitsus määranud ühtegi uutest India rahvuslikest juhtidest. Indias endas transformeeris Gandhi India rahvuskongressi poliitiliseks massiliikumiseks, mis nõudis iseseisvust, ja see muutis puhtalt akadeemiliseks kõik debatid, kuidas Indiat kiirustamata suunata iseseisvuse teele, jäädes osaks impeeriumist.
Brittide jaoks osutus nii paljude dominioonide riigimeeste kohalolek Pariisis kaheldavaks õnnistuseks. Samal ajal kui Borden esindas ustavalt Briti huve komitees, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiridega, ning Austraalia pidas end ülal samamoodi Tšehhoslovakkia suhtes, ei sujunud asjad sugugi tõrgeteta siis, kui dominioonidel endal oli midagi kaalul. Lloyd George oli juba põrkunud oma liitlastega dominioonide nimel ja tal tuli edaspidigi ette selliseid konflikte. Niisugust raskendavat asjaolu polnud tal vaja, kui algasid töömahukad läbirääkimised.
TEINE OSA
Uus maailmakord
5
Meie oleme rahvaste liit
12. jaanuaril, oma Pariisi saabumise päeval kohtus Lloyd George Clemenceau, Wilsoni ja Itaalia peaministri Vittorio Orlandoga Prantsuse välisministeeriumis Quai d’Orsayl esimest korda üle saja kohtumise jadas. Iga mees tõi kaasa oma välisministri ja trobikonna nõunikke. Järgmisel päeval liitusid grupiga lugupidamisest Briti soovide vastu kaks Jaapani esindajat. Sellest moodustus kümne nõukogu, kuigi enamik jätkas selle nimetamist ülemkoguks. Vähemad liitlased ja neutraalsed riigid polnud kutsutud, mis viitas tulevikus toimuma hakkavale. Märtsi lõpul, kui rahukonverents jõudis olulise võitluse etappi, arvas ülemkogu välja välisministrid ja jaapanlased ning sai nelja nõukoguks: Lloyd George, Clemenceau, Wilson ja Orlando.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
