see oli Suurbritanniale halb? Tal puudus selgelt selline haare välisasjade üle, kui oli olnud tema eelkäijal lord Salisburyl või järeltulijal Churchillil. Tema teadmistes haigutasid suured lüngad. „Kes on slovakid?” päris ta 1916. aastal. „Ma ei suuda neid leida.”197 Ta geograafiateadmised olid samuti ähmased. Kui üllatav, ütles ta ühele oma alluvale 1918. aastal, on avastada, et Uus-Meremaa on Austraaliast ida pool. 1919. aastal, kui Türgi väed taganesid Vahemerel ida poole, rääkis Lloyd George dramaatiliselt nende põgenemisest Meka poole. „Ankara poole,” ütles Curzon rangelt. Lloyd George vastas muretult: „Lord Curzon noomib mind siin lahkelt tühiasja pärast.”198 Kuid ta tuli siiski tihti mõistlikele järeldustele (isegi kui tema vastumeelsus professionaalide vastu ja tema enda entusiasm viisid ta eksiteele, näiteks toetus taastatud Suur-Kreekale). Saksamaad, ütles ta ühele sõbrale sõja keskel, tuleb lüüa, aga mitte hävitada.199 See ei teeks Euroopale ega Briti impeeriumile midagi head ja jätaks tandri vabaks tugevale Venemaale. Ta mõistis, kus on Briti huvid: kaubandus ja impeerium, domineerimine merel viimaste kaitsmiseks ja jõudude tasakaal Euroopas, mis takistaks suurriikidel neid huve kahjustada.
Ta tunnistas, et Suurbritannia ei suuda enam püüda neid eesmärke oma jõududega saavutada. Selle sõjaväeline võim, kuigi suur, kahanes kiiresti, kui riik liikus tagasi rahuaja alustele. 1919. aasta kestel pidi armee suurus eeldatavalt langema kahe kolmandiku võrra, sel ajal kui Britannia võttis endale üha rohkem vastutust alates Balti riikidest kuni Afganistanini, ja seisis silmitsi aina suuremate murekohtadega oma impeeriumis – Indias, Egiptuses ja omaenda lävepakul Iirimaal. „Me ei saa endale lubada rohkem väeüksusi,” laekus korduvate nõuete peale peastaabist hädaldav vastus.200 Võimukoorem oli ülemäärane samuti majanduslikus mõttes. Suurbritannia ei olnud enam maailma finantskeskus; Ühendriigid olid. Ja Suurbritannia oli Ameerikale võlgu suuri summasid, nagu oli peaministrile hästi teada. Oma tavalise optimismiga uskus ta, et suudab ehitada Ühendriikidega üles head suhted, mis aitavad kompenseerida Briti nõrkusi. Võib-olla võtavad ameeriklased endale vastutuse strateegiliselt tähtsate alade eest nagu väin Konstantinoopoli all.
Suurbritannia läks rahukonverentsile suhteliselt heade kaartidega, kindlasti parematega kui Prantsusmaa või Itaalia. Saksa merelaevastik, mis oli vastu seisnud Briti võimsusele maailmas, oli ohutult brittide käes, pealveelaevad Scapa Flow’s Orkney saarestikus ja enamik allveelaevu Harwichis Inglismaa kagurannikul. Selle kivisöejaamad, sadamad ja telegraafijaamad olid haaranud endale Jaapani või Briti impeerium. „Kui te oleks ütelnud Briti inimestele 12 kuud tagasi,” sõnas Lloyd George Pariisis, „et nad saavad selle kõik oma valdusse, oleks teid välja naerdud. Saksa sõjalaevastik on üle antud; Saksa kaubalaevastik on üle antud ja Saksa kolooniatest on loobutud. Üks meie peamistest kaubanduskonkurentidest on rivist välja löödud ja meie liitlased muutuvad selle suurimateks kreeditorideks. See pole sugugi väike saavutus.”
Sellega aga saavutused ei piirdunud: „Me oleme hävitanud ohu meie India valdustele.”201 Venemaa, kelle lõunasuunaline surve oli kogu 19. sajandi kestel teinud Briti riigimeestele meelehärmi, oli suurriigina kadunud, vähemalt lühiperspektiivis, ning piki selle lõunapiire Pärsias ja Kaukaasias olid Briti väed ja Briti mõju.
Ühendusteed Indiaga olid turvalisemad kui kunagi varem. Suur osa Suurbritannia sõjaeelsest poliitikast oli olnud pühendatud üle Vahemere, läbi Suessi kanali ja Punase mere kulgevate laevateede kaitsele, kas nende üle vahetu kontrolli võtmisega nagu Egiptuses või vana vaaruva Osmani impeeriumi jalul hoidmisega. See impeerium oli nüüd kadunud, kuid salalepingu tõttu Prantsusmaaga oli Suurbritannia sellest maiuspalasid haaramas. Olid olemas uued teed, vähemalt välisministeeriumi ja sõjaväelaste unistustes, võib-olla läbi Musta mere Kaukaasiasse ja seejärel lõunasse, lennukitega üle Kreeka ja Mesopotaamia, kuid neidki võis kaitsta, kui Suurbritannia tegutseb aega viitmata ja haarab enda kätte vajaliku territooriumi.
Inimesed on tihti eeldanud, et kuna Lloyd George oli Buuri sõja vastu, siis polnud ta imperialist. See ei ole päris tõsi. Tegelikult oli ta alati impeeriumi üle uhkust tundnud, kuid ta polnud kunagi arvanud, et seda õigesti peetakse. On rumal püüda kõike Londonist juhtida, väitis ta, ja see on kalliks minev rumalus. Impeerium säiliks tugevana, kui lubada võimalikult paljudele kohalikku omavalitsust ja kasutada impeeriumi poliitikat vaid tähtsates küsimustes, nagu kaitse ja ühine välispoliitika. Autonoomia puhul – siin mõtles ta Šotimaad, omaenda Walesi ja pidevat murekohta Iirimaad – oleksid impeeriumi osad valmis võtma enda kanda iseolemise kulud. („Autonoomia põrgule,” hüüatas üks kiibitseja ühe tema kõne ajal. „Väga õige,” pareeris Lloyd George, „las igaüks seisab oma maa eest.”) Dominioonid – Austraalia, Kanada, Uus-Meremaa, Newfoundland ja Lõuna-Aafrika – olid juba osaliselt isevalitsevad. Isegi India liikus aeglaselt oma võimu poole; kuid võttes arvesse selle rasside segu, kuhu kuulus vaid käputäis eurooplasi, ja selle paljusid religioone ja keeli, kahtles Lloyd George, kas India suudaks kunagi omapead hakkama saada. Ta polnud Indias kunagi käinud ja teadis sellest vähe, kuid tolleaegse kombe kohaselt vaatles ta hindusid koos teiste pruuninahalistega alama rassina.202
1916. aastal, peatselt pärast peaministriks saamist ütles Lloyd George alamkojas, et on saabunud aeg konsulteerida ametlikult dominioonide ja Indiaga, kuidas oleks parim viis sõda võita. Ta kavatses seepärast moodustada impeeriumi sõjakabineti.203 See oli üllas käik ning seejuures vajalik. Dominioonid ja India toetasid Briti sõjaponnistust oma toorme, sõjamoona, laenude ja eelkõige elavjõuga – umbes 1 250 000 sõdurit Indiast ja veel üks miljon dominioonidest. Austraalia, nagu peaminister Billy Hughes kõigile pidevalt kuulutas, oli 1918. aastaks kaotanud rohkem sõdureid kui Ühendriigid.
Kunagi emamaa ümber aupaklikult kikivarvul käinud dominioonid olid 1916. aastaks mehistunud. Nii nemad kui ka nende kindralid olid näinud liiga palju seda, mida Sir Robert Borden, Kanada peaminister, nimetas „Briti peakorteri viskit trimpava koosseisu ebakompetentsuseks ja vusserdamiseks”.204 Dominioonid teadsid, kui tähtis on nende panus, mida nad olid maksnud verega. Vastutasuks ootasid nad nüüd, et nendega konsulteeritaks nii sõja kui ka saabuva rahu küsimuses. Nad leidsid Suurbritannias vastuvõtliku auditooriumi; seal enne sõda valitsenud patroneeriv põlgus koloniaalelanike rohmakuse vastu oli muutunud entusiasmiks nende aktiivsuse tõttu.205 Billy Hughes muutus peaaegu moeteemaks, kui ta käis Londonis 1916. aastal; naised sammusid loosungitega: „Me soovime Hughesi tagasi”, ja populaarne pilapilt demonstreeris Billiwogi: „Ükski sõda pole täielik ilma selleta.”206 Ja siis oli veel Jan Smuts, Lõuna-Aafrika välisminister, sõdur, riigimees ja mõne jaoks ka selgeltnägija, kes veetis suurema osa sõja lõpuperioodist Londonis. Smuts oli võidelnud brittide vastu viisteist aastat; nüüd oli ta nende usaldatud nõunik, kes kuulus Briti kabineti väikesesse komiteesse, mille Lloyd George moodustas sõjapidamiseks. Teda imetleti laialt. „Tema praktilist panust meie nõustamisse nendel rasketel aastatel,” ütles Lloyd George, „on raske üle hinnata.”207
Viimastel sõjapäevadel olid Hughes ja Borden väga rahuolematud, et Briti sõjakabinet oli volitanud Lloyd George’i ja Balfouri minema Pariisi sõjanõukogusse liitlastega Saksa vaherahu tingimustes kokku leppima, võtmata vaevaks dominioone sellest informeerida. Hughes oli juba esitanud kaalukad vastuväited Wilsoni 14 punktile, mis olid võetud rahuläbirääkimiste aluseks – „valus ja tõsine usalduse rikkumine”.208 Dominioonide liidrid olid isegi rohkem nördinud, kui nad avastasid, et britid olid eeldanud, et nad suunduvad rahukonverentsile osana Briti delegatsioonist. Lloyd George püüdis neid rahustada, pakkudes välja, et dominiooni peaminister võiks olla üks viiest Briti täievolilisest esindajast. Kuid kes neist? Nagu Hankey sõnas: „Pailapsed on üksteise suhtes armukadedad nagu kassid.”209 Tõeline probleem esindusega seisnes selles, nagu Borden oma naisele kirjutas, et dominioonide positsioone ei olnud kunagi keegi korrektselt esile toonud. Kanada oli „riik, mis polnud riik; oli aeg seda muuta”. Ja ta täheldas teatud kahetsuse alatooniga: „Briti ministrid annavad endast parima, kuid see parim pole küllalt hea.”210 Hankeyle ütles ta, et kui Kanadal pole konverentsil täit esindust, siis ei jää tal midagi muud üle
