nädalaks oli Wilson tagasi Pariisis, oodates eelkonverentsi algust. Ta elas uhkelt eramus, mille Prantsuse valitsus oli selleks eraldanud. (Üks Wilsoni naljakestest oli, et ameeriklased maksavad kaudselt oma laenude kaudu Prantsusmaale.) Hotelli Murat omanikud olid tuntud sõjaväelase Joachim Murat’ järeltulijad, kes olid selle Prantsuse valitsusele välja üürinud. Murat oli olnud abielus ühega Napoleoni õdedest. Hiljem, kui suhted Prantsusmaa ja USA vahel jahenesid, nõudis printsess Murat selle tagasi. Presidendi kaaskond, kuhu kuulusid Wilsoni ihuarst, admiral Cary T. Grayson ja pr Wilsoni sotsiaalsekretär, seadis end kohmetult sisse külmades ja kiiskavates ruumides täis mineviku aardeid, mis helklesid lõputult suurtest peeglitest vastu. Briti ajakirjanik, kes tuli presidenti intervjueerima, leidis ta hallis flanellülikonnas istumas ampiirstiilis laua taga, suur pronksist kotkas pea kohal.105
Ülejäänud Ameerika delegatsiooni liikmed majutati natuke eemale, samuti luksuslikult Crilloni hotelli. „Mulle määrati hiiglasuur numbrituba,” kirjutas Ameerika professor oma naisele, „kõrge lagi, valge tahveldis, kamin, suur vannituba, väga mugav voodi, kõik palisandripuust.”106 Ameeriklased olid väga rahul toiduga, neile jättis hea mulje korrektne teenindus ja neile tegid nalja aeglased vanad hüdraulilised liftid, mis jäid aeg-ajalt korruste vahel kinni, kuni vesi voolas ühest tsisternist teise.107 Kuna hotell ise oli väike, siis olid nende bürood lähedusse laiali paisatud, mõned Maximi hotelli endistes privaatsöögitubades, kus oli ikka veel tunda mõrkjat liisunud veini ja toidu lõhna. Kuude jooksul tegid ameeriklased Crillonis parendusi: juuksur, eratelefoniliinide võrgustik ja toekas Ameerika hommikusöök prantsuse kontinentaalse asemel.108 Muidugi pandi välja ka valve uste ette ja tunnimehed patseerima lamekatusel. „Kogu koht meenutab Ameerika lahingulaeva,” ütles Harold Nicolson, noor Briti diplomaat, kes jäädvustas rahukonverentsi oma eeskujulikus kirjelduses, „ja lõhnab kummaliselt.”109 Briti külalisi hämmastas seegi, kui tõsiselt suhtusid ameeriklased auastmeisse: vastupidi nende oma delegatsioonile ei lõunatanud tähtsad isikud kunagi koos oma alluvatega.110
Lansing ja teised täievolilised saadikud White ja Bliss elasid teisel korrusel, kuid tõeline võimukeskus asus korrus kõrgemal, kus House’il oli suur valve all olev sviit – tube oli rohkem kui kellelgi teisel, täheldas ta endaga rahulolevalt. Ta istus seal endale meelepärasel viisil, punudes plaane ja meelitades enda juurde võimsaid isikuid. Peaministrid, kindralid, suursaadikud, ajakirjanikud: peaaegu kõik nad tulid temaga kohtuma. Tema kõige tähtsam suhe oli aga alati presidendiga. Kaks meest vestlesid iga päev, kas isiklikult või otseliini kaudu, mille armee insenerid olid üles seadnud. Vahel jalutas Wilson Crilloni; ta ei peatunud kunagi teisel korrusel, vaid suundus alati otse ülakorrusele.111
3
Pariis
Pariis oli kurb ja ilus, kui rahutegijad hakkasid 1919. aasta jaanuaris kogunema kõigist maailma osadest. Rahvas oli mahasurutud ja kurblik, kuid naised olid ikka veel erakordselt elegantsed. „Üha uuesti,” kirjutas Kanada delegaat oma naisele, „kohtab inimest, kes oleks nagu välja astunud ajakirjast La Vie Parisienne või Vogue selle parematel hetkedel.”112 Rahakamad suutsid alati leida ilusaid rõivaid ja kalliskive. Kui restoranidel leidus varusid, siis olid nad ikka imehead. Ööklubides tipsisid paarid fokstrotte ja tangosid. Ilm oli üllatavalt mahe. Rohi oli ikka veel roheline ja leidus õitsvaid lilli. Oli tublisti sadanud ja Seine oli vett tulvil. Kaide ääres tunglesid veetulva imetlejad ja tänavamoosekandid laulsid Prantsusmaa suurest võidust Saksamaa üle ning uuest saabuvast maailmast.113
Äsja lõppenud sõja märke oli kõikjal: põgenikud põhjapoolsetest laastatud regioonidest; sõjasaagiks haaratud Saksa kahurid Concordia väljakul ja Champs-Elysées’l; rusuhunnikud ja laudadega kinnilöödud aknad seal, kuhu olid langenud Saksa pommid. Tuileries’ roosiaeda tähistas ammutav kraater. Grands Boulevardsi avenüül oli kastanite reas tühikud, kust puud olid ahjukütteks maha võetud. Jumalaema kiriku akendel puudusid vitraažid, mis olid ohutusse paika toimetatud; nende asemel mähkisid kahvatukollased aknaklaasid sisemuse leigesse valgusse. Oli suur puudus söest, piimast ja leivast.
Ka prantsuse ühiskond kandis arme. Samal ajal kui laternapostide küljes ja akendest laperdasid võidulipud, palusid invaliidid ja demobiliseeritud sõdurid, kulunud vorm seljas, tänavanurgal almust; peaaegu iga teine naine kandis leinamärki. Vasakpoolne press kutsus üles revolutsioonile, parempoolne repressioonidele. Streigid ja protestid järgnesid üksteisele. Sel talvel ja kevadel olid tänavatel pidevalt meeleavaldused, kus osalesid inimesed tavapärastes prantsuse tööliste sinistes tunkedes, ja neile vastu seisva keskklassi meeleavaldused.
Ei britid ega ka ameeriklased olnud soovinud rahukonverentsi korraldamist Pariisis. Nagu House oma päevikus tunnistas: „Õiglase rahu sõlmimine on juba iseenesest raske, aga seda on peaaegu võimatu teha sõdiva poole pealinna õhustikus. See võib õnnestuda, kuid võib ka traagiliselt untsu minna.”114 Prantslased olid liiga kerged tuld võtma, nad olid liiga palju kannatanud ja liiga kibestunud sakslaste pärast, et luua vajalikku rahulikku õhkkonda. Wilson oli eelistanud Genfi, kuni Šveitsist hakkasid laekuma ärevad teated, et riik on revolutsiooni äärel ja täis pikitud Saksa spioone.115 Clemenceau ei kõhelnud ja nõudis Pariisi.116 „Ma pole kunagi,” ütles Lloyd George hiljem, eriti kui ta oli nördinud, „soovinud konverentsi selles neetud pealinnas pidada. Nii House kui ka mina soovisime seda pidada neutraalses kohas, kuid vanamees kaebles ja protestis nii kangesti, et me andsime talle järele.”117
Võib-olla on see vaid legend, et Clemenceau nõudis, et teda maetaks püsti, näoga Saksamaa poole. Kuid on vaieldamatu, et ta oli enamiku oma elust olnud valvas Prantsusmaa suure naabri suhtes. Ta oli vaid 28aastane, kui algas Prantsuse-Preisi sõda. Ta kuulus noorte vasakpoolsete vabariiklaste gruppi, kes jätkasid võitlust Pariisis pärast Prantsuse armee lüüasaamist. Ta oli tunnistajaks, kuidas linn nälga nägi, Prantsuse valitsus kapituleerus ja uus Saksa impeerium Versailles’ peeglisaalis välja kuulutati. Vast valitud rahvasaadikuna hääletas ta rahutingimuste vastu Saksamaaga. Ajakirjaniku, kirjaniku, poliitiku ja lõpuks peaministrina hoiatas ta häälekalt: Saksamaa on Prantsusmaale oht. „Saksamaa on pälvinud minu jäägitu vihkamise,” ütles ta vahetult enne oma surma ühele Ameerika ajakirjanikule, „selle eest, mida ta on Prantsusmaale teinud.”118 Ta ei taotlenud pärast 1871. aastat aktiivselt sõda; ta aktsepteeris seda kui vältimatut fakti. Probleem, ütles ta, ei peitu Prantsusmaas: „Saksamaa usub, et selle võidu loogika tähendab domineerimist, kuid meie ei usu, et meie kaotuse loogika on pärisorjus.”119
Soodsa võimaluse saamiseks – seda tunnistas Clemenceau alati – vajas Prantsusmaa liitlasi. Enne 1914. aastat oli uus Saksamaa olnud võimas vastane; selle tööstus, eksport ja jõukus üha kasvasid, samal ajal kui Prantsusmaa näitajad olid staatilised ja sündimus vähenes. Nüüd, kui sõdurite hulk tähendab võitluses vähem, kipub ununema, kui tähtis oli võimekus panna välja suuri armeesid. Nagu Clemenceau ütles Prantsuse senatis ratifitseerimisdebattide käigus, ei ole lepingus Saksamaaga „sätestatud, et prantslastel peab sündima palju lapsi, kuid seda oleks pidanud lepingusse lülitama esimese asjana”.120 Nende puuduste tõttu oli Prantsusmaa sunnitud käe sirutama oma põlisvaenlastele, Tsaari-Venemaale idas ja Suurbritanniale teispool La Manche’i väina, et Vene inimjõud ning Briti tööstus ja merejõud tasakaalustaksid Prantsusmaad Saksamaaga. 1918. aastaks oli palju muutunud, kuid mitte põhimine tasakaalustamatus. Sakslasi oli ikka veel rohkem kui prantslasi. Kui kaua aega võtab Saksa majanduse taastamine, arvestades selle suuremas osas terveks jäänud infrastruktuuri? Ja nüüd ei saa Prantsusmaa enam Venemaale loota.
Rahukonverentsi ajal ärritas Prantsusmaa liitlasi suuresti see, milles nad nägid prantsuse põikpäisust, prantsuse ahnust ja prantsuse kättemaksuhimu. Nad ei olnud kannatanud seda, mida Prantsusmaa oli kannatanud. Igas linnas ja külas jutustavad Prantsusmaa inimkaotustest sõjamemoriaalid, kus on kirjas Esimeses maailmasõjas langenute nimed, mõned ka Teisest maailmasõjast. Neljandik 18–30 aasta vanuseid prantsuse mehi hukkus sõjas,
