olulisemaks sai nende tuleviku suhete jaoks asjaolu, et Ühendriigid olid muutunud Euroopa pankuriks. Kokku võlgnesid Euroopa liitlased Ameerika valitsusele üle seitsme miljardi USA dollari ja poole sellest summast Ameerika pankadele. Wilson eeldas liigse enesekindlusega, et Ühendriigid saavad oma tahtmise lihtsalt finantssurvet avaldades.42 Nagu ütles tema õigusnõunik David Hunter Miller: „Euroopa on finantsiliselt pankrotis ja selle valitsused moraalselt pankrotis. Väiksemgi vihje sellele, et Ameerika võiks välja tõmbuda vastuseisu tõttu tema soovidele õiguse, õigluse ja rahu asjus, tooks kaasa eranditult iga valitsuse languse Euroopas ja revolutsiooni igas Euroopa riigis ühe võimaliku erandiga.”43
Sellel kohtumisel George Washingtoni pardal rääkis Wilson samuti lühidalt raskustest, mis seisid ees riikidega, kes kerkisid esile pärast Kesk-Euroopa lagunemisest: Poola, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja veel paljud teised. Need võisid saada suvalise valitsusvormi, mida nad soovisid, kuid nad pidid lülitama oma uutesse riikidesse vaid neid, kes soovisid seal olla. „Kriteeriumiks ei ole mitte need, kes on intellektuaalsed või sotsiaalsed või majanduslikud liidrid, vaid need, kes moodustavad rahva enamuse,” kirjutas üles üks tema kuulajatest. „Neil peab olema vabadus – sellist valitsust nad soovivad.”44
Kõigist ideedest, mida Wilson Euroopasse tõi, oli ja jääb enesemääramise kontseptsioon kõige vastuolulisemaks ja ebaselgemaks. Rahukonverentsi kestel saatis Ameerika delegatsiooni juht Viinis korduvaid päringuid Pariisi ja Washingtoni selle termini kohta selgituse saamiseks. Vastust ei tulnud.45 Selle määratlemine, mida Wilson tahtis öelda, pole kunagi kerge olnud. „Autonoomne areng”, „nende õigus, kes heidavad end mingi võimu alla, omada häält omaenda valitsustes”, „väikerahvaste õigused ja vabadused”, maailm, mis on tehtud ohutuks „igale rahuarmastavale rahvale, kes soovib, nii nagu meiegi, elada oma elu ja määratleda omaenda institutsioonid”46 – need fraasid voogasid Valgest Majast välja ja innustasid rahvaid kogu maailmas. Kuid mida need lõppude lõpuks andsid ja tähendasid? Kas Wilson mõtles selle all lihtsalt, nagu vahel näib, demokraatliku omavalitsuse laiemat versiooni? Kas ta tõesti mõtles, et iga rahvas, kes kutsub ennast rahvuseks, peab saama omaenda riigi?47 Üleskutses, mille ta koostas, kuid kunagi ei kasutanud, ja mis oli mõeldud veenmaks Ameerika rahvast toetama rahukokkuleppeid, deklareeris ta: „Me ütleme nüüd, et neil inimestel on õigus elada oma elu valitsuste all, kelle nad ise otsustavad luua. See on Ameerika põhimõte.”48 Siiski ei tundnud ta kaasa Iiri rahvuslastele ega nende võitlusele Briti ülemvõimu alt vabanemiseks. Rahukonverentsi jooksul toonitas ta, et Iiri küsimus on brittide riigisisene asi. Kui Iiri rahvuslaste delegatsioon palus temalt toetust, siis oli tal tahtmine – nagu ta oma õigusnõunikule ütles – nad põrgusse saata. Tema arusaama kohaselt elasid iirlased demokraatlikul maal ja võisid küsimuse demokraatlikult lahendada.49
Mida sügavamalt Wilsoni enesemääramise kontseptsiooni uurida, seda rohkem tekib raskusi. Lansing küsis endalt: „Kui president räägib enesemääramisest, siis missugust üksust ta silmas peab? Kas ta mõtleb rassi, territoriaalset ala või kogukonda?”50 Lansing pidas selgeks õnnetuseks, et Wilson juhtus niisuguse fraasi peale sattuma. „See tekitab lootusi, mida ei saa kunagi realiseerida. Kardan, et see läheb maksma tuhandeid elusid. Lõpuks diskrediteerib idee ennast täielikult ja seda hakatakse nimetama idealisti unistuseks, kellel jäi oht märkamata, kuni oli liiga hilja kontrolli all hoida neid, kes püüdsid põhimõtet elu viia.” Mis moodustab rahvuse, küsis Lansing. Kas selleks on jagatud kodakondsus nagu Ühendriikides või jagatud etnilisus nagu Iirimaal? Kui rahvusel ei ole omavalitsust, kas see peaks siis olema? Ja sel juhul, kui palju omavalitsust on küllalt? Kas rahvus, sõltumata definitsioonist, võib õnnelikult eksisteerida suuremas paljurahvuselises riigis? Mõnikord näis Wilson nii mõtlevat. Ta tuli ju lõppude lõpuks riigist, mis andis peavarju eri rahvustele ja oli maha pidanud karmi sõja, mida ta hästi mäletas, et ühtsena koos püsida.
Algul ei tahtnud ta suuri paljurahvuselisi impeeriume nagu Austria-Ungari ja Venemaa tükeldada. Veebruaris 1918 ütles ta Kongressile, et „hästi defineeritud” rahvuslikke pürgimusi tuleb rahuldada, kuid ilma „juurutamata uusi või jäädvustamata vanu lahkhelide ja antagonismi elemente, mis võivad ajapikku õõnestada rahu Euroopas ja järelikult ka maailmas”.51
See tõi kaasa hulga teisi küsimusi. Mis on „hästi defineeritud” rahvuslus? Poola? See oli silmanähtavalt üks neist. Kuid mis saab Ukrainast? Või Slovakkiast? Ja mida hakata peale väiksemate kategooriatega? Näiteks Ukraina katoliiklaste või protestantidest poolakatega? Rahvaste kategoriseerimise võimalused olid lõpmatud, eriti Kesk-Euroopas, kuhu ajalugu oli jätnud usundite, keelte ja kultuuride virvarri. Umbes poolt seal elavatest inimestest võis pidada ühe või teise rahvusvähemuse liikmeks.52 Kuidas saab inimesi määrata ühte või teise riiki, kui eraldusjooned ühe ja teise rahvuse vahel on sedavõrd hägusad? Üheks lahenduseks oli jätta see ekspertide ülesandeks. Las nemad uurivad ajalugu, koguvad statistikat ja küsivad kohalike arvamust. Teine lahendus, mis näis demokraatlikum ja oli eksisteerinud rahvusvahelistes suhetes Prantsuse revolutsioonist saati, oli anda kohalikele valikuvõimalus plebistsiidi teel salajase hääletusega, mida haldab mingi rahvusvaheline organ. Näib nii, et Wilson ise ei arvanud, et enesemääramine eeldab rahvahääletust, kuid paljud inimesed arvasid seda 1918. aastal. Kellel pidi olema hääleõigus? Kas vaid meestel või ka naistel? Kas ainult residentidel või kõigil, kes on sündinud vaidlusaluses paigas? (Prantslased lükkasid otsustavalt tagasi plebistsiidi mõtte oma kaotatud Alsace’i ja Lorraine’i provintsides põhjusel, et hääletamise tulemus olnuks ebaõige, kuna Saksamaa oli sundinud prantsuskeelsed elanikud välja rändama ja sakslased asemele toonud.) Ja mida teha, kui kohalikud ei tea, mis rahvusse nad kuuluvad? 1920. aastal, kui sõltumatu välisküsitleja päris talupojalt Valgevenes piirialal, kus olid segunenud venelased, poolakad, leedulased, valgevenelased ja ukrainlased, kes ta on, siis oli ainus vastus: „Ma olen selle piirkonna katoliiklane.”53 Mida teha, küsisid Ameerika eksperdid Kärntenis Austria Alpides, kui teil on tegu inimestega, „kes ei soovi liituda oma verevendade rahvusega või kes on muul moel täiesti ükskõiksed kõigi rahvusküsimuste suhtes”?54
1919. aasta lõpul ütles küsimustest räsitud Wilson Kongressile: „Kui ma need sõnad välja ütlesin [et „kõigil rahvastel on enesemääramise õigus”], tegin ma seda teadmata, et eksisteerivad rahvused, kes saabuvad meie juurde päev päeva järel.”55 Ta ei olnud vastutav omariiklust taotlevate rahvuslike liikumiste laienemise eest – mis oli pidevalt toimunud alates 18. sajandi lõpust –, kuid nagu seda formuleeris Itaalia välisminister Sidney Sonnino: „Sõda kahtlemata võimendas rahvustundeid üle … Võib-olla Ameerika tugevdas seda, esitades nii selgelt selle põhimõtted.”56
Wilson kulutas enamiku ajast kohtumistele ekspertidega südamelähedastes asjades: vajadusele leida uusi teid rahvusvaheliste suhete juhtimisel. See polnud tema kuulajaskonnale üllatav. Oma kuulsas 14 punktis jaanuarist 1918 ja järgmistes kõnedes oli ta oma ideid selgitanud. Jõudude tasakaal, ütles ta USA kongressile oma kõnes „Neli põhimõtet” veebruaris 1918, oli end igaveseks diskrediteerinud rahu hoidmise viisina. Enam polnud kohta sellisel saladiplomaatial, mis oli viinud Euroopa omakasupüüdlike sobinguteni, läbimõtlemata lubadusteni ja kammitsevate allianssideni ning nii edasi allakäiguspiraali pidi sõjani. Rahulepped ei tohi jätta avatuks teed tulevaste sõdadeni. Ei tohi olla kättemaksu, õigustamata nõudeid ja määratu suuri trahve – kompensatsioone –, mida kaotajad peavad võitjatele maksma. See oli see, mida tehti valesti pärast seda, kui Prantsusmaa kaotas Preisimaale 1870. aastal. Prantslased ei andestanud Saksamaale kunagi hüvitisena makstud raha ning oma Alsace’i ja Lorraine’i provintsi kaotust. Sõda ise peab muutuma raskemaks. Relvastuse üle peab olema kontroll – võib-olla peab toimuma isegi üldine desarmeerimine. Laevad peavad saama vabalt maailma meredel purjetada. (See tähendas, nagu britid liigagi hästi teadsid, lõppu nende traditsioonilisele relvale lämmatada vaenlase majandust nende sadamate blokeerimise ja laevade arestimisega; see oli surunud Napoleoni põlvili ja oli nende arvates kiirendanud liitlaste võitu Saksamaa üle.) Kaubandusbarjääre tuleb alandada, nii et maailma riigid muutuksid
