hulgas oli üks autokraatlik riik. Kuigi ta oli valimisvõitluses 1916. aastal pooldanud oma riigi neutraalsuse säilitamist, viis Wilson Ameerika Ühendriigid aprillis 1917. aastal sõtta. Ta oli veendunud, et seisab õige asja eest. See oli tähtis presbüterlaste pastori pojale, kes jagas oma isa sügavaid usuveendumusi, kuigi mitte tema kutsumust.
Wilson oli sündinud Virginias 1856. aastal, vahetult enne kodusõda. Kuigi ta jäi mõnel viisil kogu oma eluks lõunaosariiklaseks – oma aureeglites ja paternalistlikus suhtumises naistesse ja mustanahalistesse –, aktsepteeris ta siiski kodusõja tulemust. Abraham Lincoln oli üks tema suurmeestest koos Edmund Burke’i ja William Gladstone’iga.10 Noor Wilson oli idealistlik ja samal ajal ülimalt auahne. Pärast nelja õnnelikku aastat Princetonis ja õnnetut advokaadiameti ajajärku avastas ta enda jaoks esimese karjääri õpetamises ja kirjutamises. 1890. aastaks oli ta tagasi Princetonis, nüüd juba eduka õppejõuna. 1902. aastal sai ta ülikooli presidendiks, keda toetasid peaaegu ühel häälel hoolekogu liikmed, õppejõud ja üliõpilased.
Järgmise kaheksa aastaga muutis Wilson Princetoni suikuvast härrasmeeste kolledžist suureks ülikooliks. Ta töötas õppekavad ümber, hankis märkimisväärseid rahasummasid ja täiendas õppekoosseisu riigi kõige targemate ja andekamate meestega. 1910. aastaks oli ta saavutanud üleriigilise tuntuse ja New Jersey demokraatlik partei, kus domineerisid konservatiivid, kutsus teda kuberneriks kandideerima. Wilson nõustus, kuid väljendas samas soovi kandideerida progressiivsel platvormil, mille sisuks oli suuräritegevuse kontroll ja demokraatia laiendamine. Ta vallutas osariigi meeled ja 1911. aastaks olid kõikjal tekkinud klubid loosungiga „Wilson presidendiks”. Ta astus välja vaesuses virelevate, valimisõiguseta inimeste ja kõigi nende eest, kes olid 19. sajandi lõpu kiirele majanduskasvule jalgu jäänud. 1912. aastal seadsid demokraadid pikal ja raskel parteikongressil Wilsoni presidendikandidaadiks üles. Novembris, kui vabariiklaste leeri lõhestas Teddy Roosevelti otsus kandideerida progressiivsena, osutus valituks Wilson. 1916. aastal valiti ta teiseks ametiajaks, kusjuures tema poolt andis hääle veelgi suurem rahva enamus.
Wilsoni karjäär oli võitude jada, kuid tuli ette ka süngemaid hetki, nii isiklikku laadi kui ka poliitilisi, näiteks depressioonihood ning ootamatud ja segadusse ajavad haigushood. Pealegi jäi temast maha hulgaliselt vaenlasi, kellest osa olid endised sõbrad. „Lipitseja ja valetaja,” ütles üks demokraatide juhtfiguure New Jerseys oma toostis.11 Wilson ei andestanud kunagi neile, kes talle olid vastu rääkinud. „Ta peab pikka viha,” ütles tema pressiametnik ja ustav imetleja Ray Stannard Baker.12 Ta oli ka jonnakas. Nagu House imetlusega mainis: „Kui esitatakse küsimus, siis hoiab ta mõistuse täiesti avatud ja kiidab heaks kõik ettepanekud ja nõuanded, mis viivad õige otsuseni. Kuid ta on vastuvõtlik vaid sel perioodil, kui ta kaalub küsimust ja valmistub otsust langetama. Niipea kui otsus on tehtud, jääb see kehtima ja igasugused uued ettepanekud lükatakse kõrvale. Miski ei suuda teda enam väärata.”13 Seda, mida ühed imetlesid, pidasid teised ohtlikuks egoismiks. Prantsuse suursaadik Washingtonis nägi temas „inimest, kes oleks kaks sajandit varem saanud suurimaks türanniks maailmas, kuna ta ei kujuta ette, et ka tema võiks eksida”.14
See Wilsoni iseloomu tahk ilmnes siis, kui ta valis endale rahukonverentsile kaasvolinikke ehk täisvolitustega isikuid, nagu peadelegaate nimetati. Ta ise oli üks neist. House, „ta teine mina”, nagu talle meeldis ütelda, oli teine. Vastutahtsi valis ta Lansingi, oma riigisekretäri kolmandaks, peamiselt seetõttu, et oleks olnud kohatu teda maha jätta. Kuigi Wilson oli varem päris imetlenud Lansingi suurt teadmispagasit, tema teravat õigusteaduslikku mõistust ja valmidust mitte esile trügida, oli see varasem sümpaatia 1919. aastaks muutunud ärritunud põlguseks. Nimelt selgus, et Lansingi arvamused, tihti päris jõulised, käisid vahel risti vastu presidendi arvamustele. „Tal pole,” kaebles Wilson House’ile, kes selle heal meelel üles tähendas, „kujutlusvõimet, konstruktiivset suutlikkust ja peaaegu puudub mingisugunegi tõeline pädevus.”15 Neljas täisvolitustega isik, kindral Tasker Bliss oli juba Prantsusmaal Ameerika sõjalise esindajana sõjanõukogus. Ta oli mõtlik ja intelligentne mees, kellele meeldis voodis välipudeliga lesida ja lugeda originaalis Thukydidest, paljude Ameerika delegatsiooni nooremate liikmete arvates oli aga tema hiilgeaeg ammu möödas. Kuna Wilson rääkis temaga rahukonverentsil vaid viiel korral, ei olnudki sellel võib-olla tähtsust.16 Presidendi viimane valik, Henry White, oli võluv, sõbralik erudiplomaat, kelle karjääri tipphetked olid olnud kaua aega tagasi enne sõda. Proua Wilson avastas, et temast oli Pariisis etiketi küsimustes kasu.17
Wilsoni valik kutsus tol ajal Ühendriikides esile rahuolematust ja see on jäänudki vaidlusküsimuseks. „Hulk äbarikke,” ütles William Taft. „Ma hakkaksin vanduma, kui sellest kasu oleks.”18 Wilson oli tahtlikult vabariiklasi solvanud, kellest enamik oli agaralt sõda toetanud, ja paljud jagasid nüüd tema seisukohta Rahvasteliidu küsimuses. „Vaat, mida ma teile ütlen,” laseb humorist Will Rogers tal vabariiklastele kuulutada, „me lööme lahku, 50 : 50, mina lähen ja teie, poisid, saate jääda.” Isegi kõige kindlamad toetajad olid soovitanud tal kaasa võtta sellised mehed nagu Taft või Henry Cabot Lodge, kes oli peamine vabariiklasest senaator tähtsas välisasjade komitees. Wilson keeldus, tuues mitmesuguseid ebaveenvaid ettekäändeid.19 Tõeline põhjus seisnes selles, et talle ei meeldinud vabariiklased ja ta ei usaldanud neid. Tema otsus läks talle kalliks maksma, sest see õõnestas tema positsiooni Pariisis ja kahjustas tema unistust uuest maailmakorrast, mille keskmes oleks USA.
Wilson jääb mingis mõttes mõistatuslikuks, Lloyd George ja Clemenceau, tema lähedased kolleegid Pariisis, aga mitte. Mida tuleb mõtelda juhist, kes ammutab oma väiteid pühakirjast, jääb aga samal ajal halastamatuks nende vastu, kes temaga ei nõustu? Kes armastab demokraatiat, kuid põlgab enamikku oma kaaspoliitikuist? Kes soovib inimkonda teenida, kuid kellel on vähe isiklikke suhteid? Kas ta oli, nagu Teddy Roosevelt arvas, „kõige silmakirjalikum ja külmavereliselt oportunistlikum isik, kes meil kunagi presidendiametis on olnud”?20 Või oli ta, nagu uskus Baker, harv Calvini või Cromwelli moodi idealist, „kes vahetevahel maailma satuvad ning on hetkeks ja ajutiselt, ajendatuna kummalise jõu puhangust, tõstnud eksleva inimkonna suurema rahulolu tasandile, millele see päris ei vasta”?21
Wilson soovis võimu ja tahtis teha suuri asju. See, mis liitis need kaks poolt tema iseloomus, oli tema suutlikkus, võib-olla enesepettus, vormistada oma otsused nii, et need ei muutunud ainuüksi vajalikuks, vaid ka moraalselt õigeks. Nii nagu Ameerika neutraalsus esimestel sõja-aastatel oli olnud ameeriklaste ja inimsuse jaoks õige, muutus Ühendriikide sõttaastumine ristiretkeks inimkonna ahnuse ja rumaluse vastu, Saksamaa vastu ning õigluse, rahu ja tsivilisatsiooni eest. Kuid veendumus, milleta ta kunagi poleks püüdnud teha seda, mida ta Pariisis ette võttis, sundis Wilsoni olema sallimatu eri arvamuste ja pime teiste legitiimsete murede suhtes. Need, kes talle vastu seisid, ei olnud mitte ainult vääral seisukohal, vaid otse halvad.
Nagu sakslased. Otsus sõtta astuda oli Wilsoni jaoks agoonia. Ta oli tegutsenud kompromissrahu nimel liitlaste ja teljeriikide vahel. Isegi kui nad olid tema vahenduspakkumise tagasi lükanud, kui Saksa allveelaevad olid uputanud Ameerika laevu, kui sellised oponendid nagu Roosevelt olid süüdistanud teda arguses ja tema enda valitsuskabinet polnud sõja asjus üksmeelel, oli ta oodanud. Lõpuks otsustas ta sekkuda, kuna nägi, et Saksamaa pole talle alternatiivi jätnud. „On kohutav,” ütles ta kongressis aprillis 1917, kui ta astus selle ette, et saada nõusolek sõja kuulutamiseks, „viia meie suur rahulik rahvas sõtta, kõige õudsemasse kõigist sõdadest, kus kaalukausil on kogu tsivilisatsioon.”22 Wilsoni seisukoha järgi lasus Saksamaal või vähemalt selle juhtidel sõjasüü koorem. Sakslased võivad saada lunastuse, kuid neid tuleb ka karistada.
1919. aastal tehtud fotodel näib ta matuselisena, kuid tegelikult oli Wilson ilus mees, korrapäraste näojoonte ja sirge rühiga. Tema hoiakus oli midagi jutlustajast ja ülikooli professorist. Ta usaldas suuresti mõistust ja fakte, kuid ta nägi varjatud tähendust selles, et ta maabus Euroopas reedel, 13. detsembril. Kolmteist oli tema õnnenumber.23 Olles ise emotsionaalne,
